Arvustus. Kunsti sisse minna on vahel lihtsam, kui sealt välja tulla

Näitus
Angela Soop
"Sõda ja Rahu I"
Hobusepea galeriis
12. oktoobrini
Olin galeriis kahekesi koos valvuriga, kuigi oli nädalavahetus ja võinuks küsida valvuridaamilt, kas ta on seal kogu päeva üksi istunud, aga ma ei tahtnud teda rohkem pahandada. Olin juba keldris tule põlema pannud, et näha, mis muster on kangastel, mis rippusid paanidena laest ja moodustasid pimeda metsa, kust tuli läbi pugeda. Ma olen lühinägelik ja oli oht ninali käia.
Nägin galerii seina peal hulka lüliteid ja vajutasin kõik alla, põlema süttisid vaid paar lampi, aga ma pääsesin kangametsast välja ja nägin kaht peegeldavat otsaseina ja pikal seinal oma kaheksameetrist lapiteki moodi kokkutraageldatud ja tagant valgustatud riidemaastikku (nagu lennuki pealt nähtud põllulapid), mille keskele oli jäetud tilluke aken või ava nagu õhuaken ja sealt paistis muidugi valgus, nagu lennuki pealt vaadates avaneks luuk maa alla, kust paistab valgus. Aga see ei mõjunud põrgutulena, vaid pigem maa-aluse päikesena.
Maa- ja veealusest maailmast on eesti muistendites tihti juttu. Küllap see üks alateadvusega tegelemine on.
Kuulsin trepilt vanaproua samme. Mu kuritegu oli avastatud.
"Kas te panite tule põlema?"
"Jah. Muidu ei näe nende kõverpeeglite pealt selle kaltsuvaibapannoo peegeldusi. Ilusad peegeldused."
Ma oleksin tahtnud peegelseina, mis oli õhuke plastik, võnkuma lüüa, et peegeldus veel rohkem ujuma saada. Aga olin ühe pahanduse juba teinud. Varsti viskab proua mu jõuga välja või kutsub politsei, et kunstikriitik tuli näitusele vandaalitsema.
"Kunstnik tahtis, et tuled ei põleks."
"Eks see hoiab elektrit kokku ja hämarus on ilus, aga ma ei näe kunsti."
"Siis peate kunstnikuga rääkima."
"Eks ma siis räägin."
"Kunsti ei tohi katsuda."
"Kuidas ma sest kangapadrikust siis läbi pääsen? Paljudel näitustel tohib kunsti katsuda."
"Siis on vastav silt juures. Mitte keegi mitte kunagi pole hakanud siin ise tulesid põlema panema. See on kunstinäitus. Ja peab olema, nagu ta on."
"Aga kas keegi kustutanud on? Kas ma kustutada tohin?"
"Kustutage."
Kustutasin.
"Kõik ei läinud kustu!"
"Õige. Seal on üks lüliti veel."
Kustutasin teisest lülitist tuled ära ja jäin jälle hämarusse. Nii ma end kõverpeeglist ei näinud, aga ma ei tahagi ennast peeglist vaadata. Vaevalt et kõverpeegel mind saledamaks teeb.
Kõverpeeglid ja rippuvate ribade labürint meenutas tšehhi lunaparki, kus lapsena käisin. Seal oli kõverpeeglitega naerutuba, mis naerma ei ajanud ja rippuvate torude labürint, kust pidi läbi pugema – klaustrofoobi hirm ja paanikatekitaja.
Veel sai pugeda kahe Soopi pruudiloori moodi valge läbipaistva kardina vahele ja vaadata maailma, nagu oleksid pruudi loori alla pruudi juurde pugenud. Olemine nagu Dylan Thomase piimmetsa vilus.
Kui ei tea enam, kas parajasti on sõda või rahu, on hea, kui saab maailmale mahenduse dimmerist peale keerata. Elaks nagu mannapudrumaailmas. Või udus. Elu muutus sõbralikumaks.
Kui noomiv vanaproua tagasi tuleb, siis laulan talle vaikselt ja armsasti nagu laps ema kõhust. Hm, kui see talle ikka meeldib.
Jah, meenub kaader, kus näidati, mida laps ema kõhust näeb. No ta näeb punakat valgust (ah, õigus, see oli "Plekktrummi" filmi algus, kus Oskar on ema kõhus turvamaailmas), aga kui ma oleksin ingli kõhus, kel vereinget pole, näeksin just sellist valges vahus maailma. Kus valitseb igavene headus. Kuidas ma ingli kõhtu sain ja kuidas ta mind sünnitab, kui ta pole mees ega naine, seda ärge minu käest küsige.
Angela Soop loob keskkondi, kuhu saab sisse minna ja mängib valgustega, mis ongi praegu kunstis moes. Kevadel vaatasin Kai galeriis Norra kunstniku Anne Katrine Senstadti valgusenäitust, aga sealne neoontorude labürint, kus vahel ekselda, mõjus nats külmalt. Küllap oli moodne ja jahe. Ineraktiivne oli küll Senstadki, sest lubas käega liivakastis sobrada ja valguse ja varjudega mängida.
Vahel mõtlen, et kui päike paistab suvehommikul läbi kardinate tuppa, siis on see umbes sama hea näitus või parem, sest toda näitust ja valgusmängu saan voodist vahtida tükk aega. Mõnikord on mul väikse akna ees punane särk ja vahel vana sinine katkirebitud teksasärk ja valgused vahelduvad. Punane tuba või sinine tuba.
Ehk on neil kunstnikel näituse all või sees lapsepõlveajad, kui sai voodist vahitud läbi akna paistva päikese laike seintel või kuu tontlikke varje.
Senstadtist kirjutasin loo, aga see jäi ilmumata. Vist ajasingi luulu, et looduses on igasugi valgusevärelusi ja peegeldusi lõputult. Ja enamasti ei märka me neid vaadata. Kunstnik või fotograaf märkab. Tänu kunstinäitustele olen hakanud rohkem märkama. Ja see on kena. Ehk hea kunst õpetabki ümbrust märkama. Vaatama, osalema.
Angela Soop kujundab telestuudios mitmete saadete keskkondi, ruumi, valgust. Ehk sealt see peen valgusega modelleerimise mäng ja kunsti sisse minek. Telestuudios sa oled kujunduse või kunsti sees, kuigi see on pigem tarbekunst ja meie pane tähelegi.
Ma ei tea, kui kauaks mina nüüd kunsti sisse jään. Praegu, päev pärast näituse vahtimist, olen küll alles omadega täitsa sees.
Toimetaja: Valner Valme