Reiman märkis, et alustaski oma fotograafiakarjääri muusika pildistamisega. "Ma sain oma esimese kaamera ja läksin sellega kohe kontserdile ning otsustasin, et niisama ei taha seista, vaid tahaks midagi teha ka, ja siis hakkasin pildistama," rääkis Reiman.

"Tagasiside oli hea. Bändidele meeldis, nad kasutasid neid pilte, ja siis hakkasingi rohkem käima," lisas ta. Muusikafotograafia kõige suurem eripära on tema sõnul see, et tuleb olla delikaatne, eriti kui rääkida just jazz-fotograafiast.

"Jazz on tihti ka väga vaikne ja siis ei saa inimeste kõrval, ees või taga väga ringi joosta või väga agaralt pildistada nii, et klõpsud kajavad üle saali. Rokk-kontserdil seda probleemi ei ole. Seal ei kuulegi keegi, et keegi pildistab."

See tähendab, et tuleb leida õige hetk, millal vajutada kaamera nuppu ja teha pilt, kuigi uued kaamerad teevad Reimani sõnul ka vaikselt ka pilti, nii et keegi ei kuule. "Aga väga sahmida ei saa alati."