Arvustus. Inčirauskase ehtekunstinäitus pakub avaraid tõlgendusvõimalusi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

"Tundub, nagu oleks ehe" Autor/allikas: A-galerii

17. septembril avati A-galerii seifiruumis Leedu kunstniku Romualdas Inčirauskase isikunäitus "Tundub, nagu oleks ehe". Näitusel on väljas seitse kontseptuaalset teost ning kerkivad kaasaegse ehtekunsti põnevad paradoksid. Ehtekunstinäitus jääb lahti 10. oktoobrini.

Telšiai Kõrgemas Rakenduskunstikoolis ja toonases ERKIs metallikunsti õppinud Romualdas Inčirauskas (sündinud 1950) on Leedu kunstnik, kes tegeleb lisaks ehetele metalli- ja medalikunsti, skulptuuri ja maaliga. Näituse saateteksti avalause "Ma ei pea end puhtalt ehtekunstnikuks" on seega põhjendatud ja intrigeerib. Kui ka näituse pealkiri viitab objektide hägusele olemusele, on tõenäoline, et konventsionaalseid ehteid külastaja näitusel ei kohta. See saab ruumi astudes kohe ka kinnitust.

Jalutuskäik läbi ajaloosündmuste

Inčirauskas peab oma stiili tööstuslikuks ja see võtab näituse pealtnäha tabavalt kokku. Ajaloolise seifiruumi valged seinad ja kuubikujulised vitriinid võimendavad näituse industriaalset hõngu ning selgitava tekstita paistab kõige lihtsam ja põhjendatum nende kontseptuaalsust avada just tööstuslikkuse kaudu. Teoseid silmitsedes tekivad seosed tööstusrevolutsiooniga – uued tööstuslikult toodetud vahendid ning seeläbi tekkinud uued võimalused, liikumised ja tooted, mille suhtes kunstnik end positsioneerib ja soovib tagasivaatavat diskussiooni äratada. Eksponeeritavaid teoseid võiks laias laastus kategoriseerida kaheti: miniatuursed skulptuurid ning ehted.

Teos "Palun vabandust" (2013) esitleb puidust ragulkat nelja laskevahendina. Tänapäeval peamiselt mänguasjana tuntud kaheharuline hark toodeti esimest korda tööstuslikult 1918. aastal ning seda on kasutatud ka relvana sõjaliseks otstarbeks – viimati Iraagi sõjas aastatel 2003–2011. Teose militaarsele olemusele viitavad ka kolm viisnurka merevaigust "laskevahendi" all, mis võiksid tähistada mõnd sõjaväelist auastet. Tsirkooniga kaunistatud tikkudest teose "Minu Faberge" (2017) paigutus mõjub ühes ballistade, kahurite ja telkidega kui installatsioon linnuselikust sõjalaagrist, selle nimetus viitab aga juveelidega kaunistatud väärismetallist Fabergé munadele, mis olid populaarsed 18. ja 19. sajandi vahetusel.

Mainitud tööde puhul on keeruline tuvastada ehet selle harjumuspärasel kujul. Samuti teoste "Karaat" (2018), "Kontraband" (2018) ja "Hüpertensioon" (2019) puhul. Esimesel juhul on eksponeeritud osalt tsirkooniga kaunistatud jaanileivapuu lehti ja seemneid. "Kontraband" viitab vääriskividega tipnevate torujuppidega salakaubaveole ning "Hüpertensioon" (2019) – läbipaistvad torud, millest kumab läbi erkpunane värv – võib viidata nii kõrgele vererõhule kui neooni avamistamisele 1898. aastal. Üks toru lõpeb linnupeaga, mida võib näha viitena tööstuse loodust laastavatele kõrvalmõjudele.

Ehteid võib näitusel märgata kahe teose juures – "Industriaalstiili ehted" (2017), mis kujutavad steampunk stiilis sõrmuseid ning kõige hiljutisem teos pealkirjaga "Kirurgiline kollektsioon: kroon, käeehe, kaelaeehe, kõrvaehe" (2020). Viimase puhul seisab vaataja silmitsi inimpea sisevaatega, mida ehib padrunikestadest kroon ning mille nina ja suu on naelutatud alumiiniumplaadiga, kõrvarõngaks sõrmeots. Lisaks moodustavad teose eraldatud ja ehitud kõrv ning ehitud käe- ja kaela ristlõiked, kusjuures viimase puhul on kaela riputatud Kreeka rist, heksa- ja pentagramm. Kõige mõjusam tundub teost vaadelda läbi poliitilika- või teoloogiaprisma, viidates sellele, kuidas erinevad poliitilised otsused või usulised tõekspidamised inimeste otsuseid ja käitumist mõjutavad.

Kontseptuaalse ehte laiahaardelisus

Näituse avamise järel avaldas A-galerii täiendavat teavet, mille kohaselt on väljapanek "ogaralt äge", "rõõmustav ja kütkestav" ning "ideed väljapanekute taga rabavad oma vaimukusega". See, mida võib tõlgendada sõjavahendina, on iroonia erinevate ehtekonkursite suhtes, millest Inčirauskas on proovinud osa võtta, kuid kus "päris" kullassepad ja juveliirid ei ole kunstniku töödest palju arvanud. Linnuselik sõjalaager on Inčirauskase tõlgendus täiskasvanute mänguasjadest ning Fabergé on tehtud tema lapsepõlve mänguasjadele mõeldes, milleks olid tikud ja tikutopsid. Ja tõepoolest, "Hüpertensioon" kujutab kraane, millega on võimalik kõrget vererõhku langetada.

Näitus on mitmes mõttes hea näide kontseptuaalse (ehte)kunstiteose laiahaardelisusest. Kunstniku teosed toetuvad küll isiklikele lugudele ja lapsepõlvemälestustele, ent publik, teadmata eelnevalt sellekohast infot, seisab silmitsi laiade tõlgendusvõimalustega. Lisaks autori personaalsele positsioonile ja ajaloolisele vaatenurgale, mis võimaldab näiteks minevikusündmuste ja -saavutuste ümberhindamist, võib teoseid vaadelda ka viimaste aastate sündmuste kontekstis – alumiiniumplaat kui kirurgiline näomask ja hüpertensioon kui ülemaailmsete ärevate sündmuste kõrvalnäht.

Kui oleksin näitusele sisenenud eelteadmisega, oodates kunstniku isiklike kogemuste põhjal loodud lõbustavaid ja humoorikaid tõlgendusi, kas oleksin näitust teisiti kogenud? Tõenäoliselt mitte ja ehk isegi mõneti vaimuvaesemalt ja pettunumalt. Kas selle taga on arvustaja haridus, kunstiteadus, mis õpetab hoolikalt vaatama, seoseid looma ja tähendusi otsima või on see hoopis Inčirauskase järjekordne vimka kavaldamaks üle tema arvates vahel liialt tõsised erialainimesed (kavalalt lõpetavad näituse saateteksti laused: "Annan end teie (professionaalsetesse) kätesse. Edu kriitika tegemisel!")? Seda on raske öelda, ent näitus pakub soodsat pinnast taaselustamaks teisigi kaasaegset ehtekunsti puudutavaid üldisemaid arutelusid.

Ehtekunstinäitus "Tundub, nagu oleks ehe" tuletab meelde kaasaegse ehtekunsti võimet vormuda üdini skulpturaalseks teoseks ning vahel kolmemõõtmelisusest täielikult väljuda. Uuenenud vormikäsitlused seavad sageli piirangud ehte kandmisele ning sedasama teeb ka näituse kontekst, mis asetab ehtekunstiteosed vitriini alla, nõudes niiviisi ehte eemalt vaatlemist, süvenemist ja sellega dialoogi astumist. Ja ometi, kandmata ehet kehal, võime endaga kanda sellele omistatud sümboolset väärtust, milleks võib olla nii ajalooline pärand, usk millessegi kui ka kõikvõimalikud inimlikud emotsioonid.

Ent kas see on vaid ehtekunstile omane? Kui ehtekunstiteosed jääksid väljapoole tiitleid andvatest institutsioonidest ja isikutest nagu ehtekunstigalerii või ehtekunstnik, siis kuidas me antud teoseid tõlgendaksime? Kuidas võiks kõige tulemusrikkamalt navigeerida hägustunud piiride vahel – "tundub, nagu oleks ehe", aga "päris kindel pole" või "kuidas seda siis ikkagi vaadata tuleks"?

Vastuste andmisel võiksid alustuseks abikäe ulatada ehtekunstnikud ise. Kuigi meie kodumaist ehtekunsti peetakse rahvusvaheliselt väga kõrgetasemeliseks, jääb tihti mulje, et kodupublikuni on sellel raske jõuda, veel enam diskussiooni tekitada. Võimalik, et põhjus peitub ootamatutes vormides ja materjalikäsitluses, aga ka kontseptuaalsuses, millega võib olla raske suhestuda. Ehk on niisiis oma tõetera sees ka Linnar Priimäe etteheitel paljudele oma tööst rääkivatele ehtekunstnikele: "Kõik laused ei tohiks sisuliselt lõppeda kolme punktiga. Mõni võiks lõppeda ka ühega. Ja küsimärkide sekka võiks ikka sattuda mõni hüüumärk"[1]. Võib-olla aitaks see taaselavdada arutelusid ja avada pealtnäha kauget ja võõrast ehtekunstimaailma?

[1] L. Priimägi, Ehte-eri – kunstilise sallivuse mainfest. –  Sirp 30. XI 2012, lk 16

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: