"Noorena õppisin Tallinna Reaalkoolis õmblemise suunaga klassis, seetõttu arvasin pikalt, et lähen õppima Kergetööstustehnikumi õmblustehnoloogiat kuni minu hea tuttav graafik Õnne Eelma soovitas, et läheksin hoopis Kunstiinstituuti metalli erialale," selgitas Valter ja lisas, et pärast kooli tegi ta palju autoritiraaži ARS Juveelile, kuhu oli võimalik pakkuda tootekavandeid.

"Igal kuul toimusid kunstinõukogu päevad, millele eelnevalt pandi üles nimekiri, mis ehetele kavandeid oodatakse," sõnas ta ja mainis, et kui nõukogu kavandi heaks kiitis ja see tootmisse läks, siis anti kunstnikule väike tasu. "Minu esimene päris töökoht oli A-Galeriis 1994. aastal pärast galerii asutamist, olin kolm aastat galeriis nii müüja kui ka juhatuse esinaine."

Ene Valter rõhutas, et hiljem keskendus ta kavanditega märkidele ning see on jäänud tänaseni tema igapäevaseks tööks. "Eriti meeldib mulle teha aga suuri ametikette linnapeadele, ülikooli rektoritele või organisatsiooni presidentidele," sõnas ta ja lisas, et tõeliselt suur ja oluline tellimus oli Eesti 90. aastapäeval, kui telliti presidendile kullast ametikett. "Selle töö pakkumine tehti tegelikult kolmele ettevõttele, kuna me teadsime kohe, et see on suur töö, siis otsustasime, et teeme selle töö ühiselt kolme ettevõttega," selgitas ehtekunstnik ja rõhutas, et see oli keerulise ülesanne, sest neile anti vaid kolm kuud kogu töö valmistamiseks. "Üksi ei oleks suutnud me seda ülesannet täita."

"Tingimused nägid ette, et peame keti looma 450 grammist kullast, kuid lõpuks kaalus valmis kett peaaegu terve kilo," nentis Valter ja lisas, et oli hetk, mil juubelikuupäev juba paistis, neil oli pool tööd tehtud, pool veel tegemata, kuid kulda enam ei olnud. "Taotlesime Riigikantseleilt kulda juurde, mida alguses ei tahetud meile üldse anda, lõpuks ikkagi võimaldati meil kulda juurde saada ja töö korralikult valmis teha, seda võib pidada meie eriala sajandi tellimuseks ja lõpuks tegime ta kenasti valmis." 

Valter meenutas, et tema Kunstiinstituudi diplomitöö juhendaja Lilian Linnaks ütles talle kunagi, et kui sul tekib asja vaadates niisugune magus-magus tunne, vot siis on asi õige. "See on tunne, mis tekib lõualuu taha, selline hea tunne, kui sul asja vaadates ei teki midagi, siis järelikult on midagi valesti." 

"Inimene on alati tahtnud end kaunistada, kas luutükikesega, väärismetalli või -kiviga," rõhutas Ene Valter ja lisas, et põhiline ongi see, et inimene tahab olla ilus. "Kui keegi küsib, et miks ma üldse ehteid teen, vastan, et tahan luua ilu, ma ei taha oma ehtega võidelda mingi asja poolt või vastu, ma ei väljenda oma ehetes mingisugust maailmavalu, vaid tahan lihtsalt teha ilusaid asju, mis kaunistavad inimest."