Arvustus. Tricky tumedal tunnil ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Uus plaat

Tricky

"Fall To Pieces" (False Idols)

7/10

Tricky looming on alati olnud ülimalt isiklik. Ja tumedaist toonest pole triphopi ühe teerajaja muusikas kunagi puudu olnud. Tumedalt isiklik (või isiklikult tume), jah, nii võiks Tricky, selle suurlinna hämaramate tänavanurkade poeedi tööd kirjeldada küll. Ta neljateistkümnenda sooloalbumi pealkirjast "Fall To Pieces" võib juba aimata, et ega siit erilisi vikerkaari oodata ole mõtet. Ja kes on kursis kurva tõsiasjaga, et eelmisel aastal tegi Tricky 24aastane tütar enesetapu, ei ootagi plaadilt tohutut helgust.

See isiklik tragöödia kõlab vastu albumi pea igalt loolt, mõnes palas kaudsemalt, teises otse. Aga juba albumi avalugu, kohe esimeste bassiste sündinootidega kaasa kutsuv "Thinking Of", teeb hapras alastuses selgeks, mis neil päevil Tricky meeles on: "Is it real / And it hurts to feel / Goodnight my love / Always thinking of." See ei tähenda, et album jääks leina kinni, vastupidi, "Fall To Pieces" liigub kindlas voolus ühtegi peatuspaika pikemalt takerdumata ja teeb Trickyle kohaselt helikeeles ka mõne üllatavama pöörde. Aga lein ei kao albumi jooksul ka ära. Isegi kui "Hate This Paini" taustal mängib ainult bluusilikult mänglev üksik klaver, mis võiks meelde tuua ühe tolmuse ja tühja Metsiku Lääne väikelinna mõne vesterni algul, siis Tricky sosinale liginev hääl tõdeb loobunult: "Was cyring on the coast / Baby girl she knew me most / I hate this fucking pain / I hate this fucking pain."

Neid sõnu lugedes tunduvad nad väga esiletükkivad, kuigi vaevalt keegi seda ette saaks heita. Aga plaadil nad ei kõla esiletükkivalt, kuna Tricky kõlab üldse haruharva esiletükkivalt. Ta madalat profiili hoidev joon on lisanud kogu ta olemusele teatava salapära, seda enam, et räpimaailma seostatakse üldiselt just suurte sõnade loopimisega. Tricky tühje suuri sõnu ei armasta. Ja nagu ei roni ta üheski albumi laulus võimsalt esiplaanile, ei tee seda kummalisel kombel ka ta lein, isegi kui see on seal kogu aeg olemas.

Pean silmas, et lein ei hakka "Fall To Piecese" peal muud varjutama. Ja see muu on ikka vana hea Tricky oma nappide lugudega, kus minimaalne instrumentatsioon põhineb paaril üksikul halli udu seest esile kerkival motiivil ja kus stuudiosse külla kutsutud artistid annavad oma häälega paladele teretulnud lisavärvid (seekord on külalisi kaks: Marta ja Oh. Land). Tõtt-öelda on see Tricky üks vaoshoitumaid albumeid, ilma hüpeteta kuhugi karmimasse küttesse (kas siis rohkem rocki või elektroonika võtmes). Ja tavalisest napist on ta veel napimgi – kõigest kaks lugu on üle kolme minuti pikad ja album ise pisut alla poole tunni.

"Fall To Pieces" kulgeb üldjoontes rahulikult omas tempos ja toob Tricky austajatele kindlasti äratundmisrõõmu. Kahtlemata tuletab album meelde ka muusiku ajalugu, viited kunagi Massive Attackiga nime teinud artisti lätetele on omal kohal. "Fall To Pieces" pole raske kuulamine, samas palju eriti uut siit samuti ei leia. Asjaolusid arvestades oleks seda ka pentsik nõuda. Küll aga pakub plaat tuge ja nagu Tricky ikka, sobib ideaalselt jalutuskäikudeks pimedail sügisõhtuil. Ja eelviimase loo "Throws Me Around'i" lohutavas jaheduses huilgavate harmooniavõõbete saatel olen ma valmis küll talveootuses diivanile kerra tõmbama – kõige paremas mõttes. 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: