Eksperimendid rooste ja veega. Intervjuu Aili Vahtrapuuga ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aili Vahtrapuu
Aili Vahtrapuu Autor/allikas: Janno Bergmann

Toomas Tilk vestles Vaskjala Loomeresidentuuris viibiva kunstniku Aili Vahtrapuuga.

Tere tulemast Vaskjalga! Te olete oma pika tegevusaja jooksul olnud väga paljudes rollides – õpetaja, kunstnik, graafik, kuraator ja nii edasi. Kuidas teist sai kunstnik, mis teid selle elukutse juurde tõi?

Lapsepõlves veetsin enamuse suvest just siin kandis oma onu juures, Assakul. Kohalik loodus, kohalik olek ja kohalikud inimesed inspireerisid mind.

Kas teie isa ja onu olid ka kunstnikud?

Ei, pigem olid nad kunstimeelega, aga nad ei olnud selles vallas haritud. Mu isa õppis siinsamas Rae koolimajas. Neil aegadel oli see külakool, kuhu kaugemalt lapsed jäid ka ööbima.

Mäletan, et lapsena käisime hobusega Jüri kirikus, onul oli selleks puhuks pidulik saan ja korralik hobusetekk. Teised olid juba autodega, hobusega sõideti 60ndatel harva. Hobusest ja onust rääkides tuleb meelde lõbus looke, kuidas onu vedas kihla, et valimiste päeval läheb ta koos hobusega valimisjaoskonda ja nõuab, et hobune saaks ka hääletada. Ta läkski ning pandi selle tembu eest muidugi Patarei vanglasse plate peale, hobune lonkis ise koju. Onu lasti mõne aja pärast õnneks vabaks.

Millisel hetkel oma elus otsustasite saada kunstnikuks ja omandada ka vastav haridus?

Ma arvan, et see oli päris juhuslik. Olin kõva sportlane ja tahtsin minna hoopis treeneriks õppima, aga takistuseks sai minu puudulik vene keele oskus. Kunst oli pigem alternatiiv. Kunstis huvitas mind graafika ja soovisin saada lasteraamatute illustraatoriks. Alguses ei saanud ma Kunstiakadeemiasse sisse, eks seal olid suured korüfeed ees, Taiger ja Emmus. Viimane tegi muuseas 70date esimeses pooles Kunstiakadeemia esimese fotolabori.

Siin Vaskjalas tõlgite muude tegemiste kõrval eesti keelde oma doktoritööd. Miks te selle algtekstina prantsuse keeles tegite?

Prantsuse keel on palju rikkam, sõnaderohkem kui eesti keel.

Olen pikalt uurinud vee kujundite hääli ja tunnen, et peaksin seda teemat edasi uurima. Minu doktoritöö täielik pealkiri on "Vee kujundi häälte revitaliseerimine linnaruumis". Kui olen tõlkimisega ühele poole saanud, siis ükskord tahaksin selle töö välja anda ka raamatuna.

Antiikajastul määrasid paljud skulptuurid tervete hoonekomplekside välisilmet. Kas sellist lähenemist kohtab ka tänapäeval? Kas Eestis on selline skulptorite ja arhitektide koostöö olemas?

Meie kandis pole sellist lähenemist väga olemas olnudki. Mujal Euroopas on selline lähenemine pika traditsiooniga ja seda kohtab tänapäeval näiteks Itaalias ja teistes Lõuna-Euroopa piirkondades. Eestis on tavaline, et arhitektid osalevad ja võidavad konkursi ning parimal juhul alles siis kaasatakse (tavaliselt sisseostetud teenusena) skulptor. Ma pean aga kahjuks nentima, et see on harv erand, selles küsimuses on meie arhitektid vananenud mõtlemisega.

Kas te õpetate ka veel? Kas on mõni õpilane, kes teeb silmapaistvaid tegusid?

Hetkel ei õpeta. Olin aastaid Tallinna Ülikoolis disaini osakonnas. Minu õpilastest on vahest tuntumad Liisi Eesmaa või Björn Koop, kes disainib autosid.

Peale doktoritöö tõlkimise töötate siin ka oma graafilise sarja kallal. Kas sellel tehnikal ja teosel, mis veel pooleli, on ka nimi?

Ei ole veel. Ma kasutan roostet ja vett kujutise tekitamiseks, nii et vahest sobiks seda nimetada vee jäljeks. Kujutis tekib kääridest, mille metall on hakanud roostetama. Kogu teos räägib lõikest: käärid lõikavad, vesi on ära lõigatud, paber on lõigatud ja sügavamalt mõeldes on ära lõigatud vanad asjad. Ehk see kõik iseloomustab mind ennast, olen ja olin selline "uus mõtleja" juba oma kunstnikutee alguses. Võib-olla seetõttu ei võetud mind alguses ka ülikooli vastu. Katsun kogu sarjaga 18. oktoobriks valmis jõuda, et siis siinsamas Vaskjalas avatud uste päeva raames näitus avada.

Keda peate enda eeskujudeks või kunstnikeks-visionäärideks? Kelle looming ja mõtted on teid inspireerinud?

Kaasaegseid ei tulegi kohe meelde, ajaloolistest ehk Auguste Rodin või Antoni Gaudi. Viimase tundlikus, eriti voolijana on hämmastav. Voolimise olulisusest saavad aru need, kes on seda õppinud. Minu põlvkond on kahjuks viimane, kelle harimise juures sellele rõhku pandi. Voolimine õpetab nägema. Vähestel skulptoritel ja kunstnikel on see nägemine kohe olemas, enamus peab seda õppima, peab seda protsessi enne materjali kallale asumist igakülgselt tunnetama. Sealjuures on põhiline õppida tegema valikuid, mida nähtust edasi anda ja mida välja jätta. Kõike ei ole võimalik töösse panna. Samuti vaatajad ei näe kõike, sellepärast tulebki valida. Ja vaatajat loomulikult koolitada, sest vaataja ei tule kaasa, ta lihtsalt ei näe ning tekib kakofoonia loomingu ja vastuvõtja vahel.

Millist muusikat armastate?

Ma kuulan enamjaolt klassikalist muusikat. Omal ajal töötasin ka kaheksa aastat klaverisaatjana. 1970ndatel tegime folki, esinesin mitmeid kordi Peeter Tooma folkmuusika koosviibimistel Kiek in de Kökis. Üksvahe õpetasin lastele ka helidisaini. Klassikutest on minu lemmik kahtlemata Chopin.

Tänud meeldiva vestluse eest!

Aili Vahtrapuu (1950) on kunstnik ja pikaaegne kunstipedagoog. Ta on õppinud skulptuuri Eesti Kunstiakadeemias, jätkanud magistriõpinguid Paris VIII Ülikoolis ja kaitsnud doktorikraadi Paris1 Pantheon Sorbonne Ülikoolis. Vaskjala Loomeresidentuuris jätkab kunstnik oma eksperimentaalset rooste jäljendite seeriat "Lõige" ja tõlgib eesti keelde oma heliliste objektide ja linnaruumi suhet käsitlevat doktoritööd.

Toimetaja: Marju Bakhoff

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: