Suri Viljo Saldre ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Viljo Saldre
Viljo Saldre Autor/allikas: Entsyklopeedia.ee

Meie hulgast on lahkunud Viljo Saldre (5.02.1952-16.10.2020), näitleja ja lavastaja, kaht Eesti teatrit direktorina juhtinud mitmekülgne teatriinimene.

Tallinnas kunstnike peres sündinud Viljo Saldre astus pärast keskkooli lõpetamist 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogia erialale, diplomi sai ta 1977. aastal. Teatrihuvi oli teda õpingute ajal viinud Vanemuise teatri õppestuudiosse, mille ta lõpetas 1976. aastal.

Tema lavadebüüdiks olid väikerollid Jaan Toominga lavastatud "Musketärianas" (1974). Kohe järgnesid ka esimesed suuremad rollid mitmetes Eesti teatrilukku jäänud  Jaan Toominga lavastustes: Kusta ("Põrgupõhja uus Vanapagan" 1976), Isa ("Veli Joonatan", 1976), Maciej Chelmicki ("Polonees 1945", 1976). Vanema põlve lavastajatest jõudis Saldre teha kaasa Epp Kaidu (Karl, "Elu tsitadellis"; Karu, "Tavaline ime", mõlemad 1976) ning Kaarel Irdi lavastustes (Jaan Tamm, "Ma langesin esimesel sõjasuvel", 1979).

1980. aastal debüteeris Viljo Saldre lavastajana, tuues Vanemuises lavale Mihkel Tiksi esiknäidendi "Lahtihüpe", mida mängiti edukalt mitu hooaega. Samal aastal siirdus ta administratiivtööle Vanemuise korraldajadirektori ametis. Aastatel 1982-1983 töötas ta Kultuuriministeeriumi repertuaarikolleegiumi peatoimetajana. 1983. aastal jätkus tema loominguline tegevus nii lavastaja kui näitlejana Viljandi Ugalas.

Tema lavastuste hulgas on nii maailmklassikat (Čapeki "Valge katk", 1984; Ibseni "Nora", 1985; Rolland´i "Giljotiin Dantonile", 1987) kui ka lastelavastusi (Kiplingi ja Süvalepa "Kass, kes kõndis omapead", 1981 Vanemuises ja 1983 Ugalas; Undi, Viidingu ja Rannapi "Kolm põrsakest ja hea hunt", 1985; Kirkegaardi ja Saldre "Meil on ninasarvik Otto", 1987), mitmetele lavastustele kirjutas ta ise ka dramatiseeringud. Saldre Ugalas tehtud rollidest väärivad nimetamist eelkõige kaks suurt peaosa Shakespeare´i draamades (Claudius "Hamlet, 1984; Jago "Othello", 1986), aga ka Paul Cramer (Feuchtwangeri ja Undi "Vennad Lautensackid", 1985) ning Johan Ludvig Heiberg (Enquisti "Vihmausside elust", 1986).

Aastatel 1989–91 töötas Viljo Saldre Ugala teatri asedirektorina. Pärast teatrist lahkumist tegutses ta tõlkija ja kirjastajana.

Sel pühapäeval, mil jätame Viljo Saldrega hüvasti, toimub tema viimases koduteatris Ugalas lastelauliku esitluskontsert, mille avab Üllo Kauri viisistatud laul Viljo Saldre sõnadele Ugala lastelavastusest "Meil on ninasarvik Otto".

Ja mõnikord sa mõtled, et kõik on ainult mängult,

see maailm ja see elu ja see kõik, mida sa näed.

Kuid maailm ongi päriselt ja päris ongi mängult

ja mänguasjad pole kõik, mis hoiad endal käes.
 

Ärasaatmine 25. oktoobril kell 13 Tartu Krematooriumist.
 

Teater Vanemuine

Ugala teater

Eesti Teatriliit

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: