Mis tundega sa "Emadepäeva" 100. etendusele vastu lähed?

Ma loodan, et see tuleb. 100. etendus pidi kevadel olema, aga seda ei tulnud. Muidugi olen ma rõõmus ja rõõm on just selle üle, et lavastus on publikule väga korda läinud. Mulle on selle kohta kirjutatud, näitlejatele ja Ugalale on kirju saadetud. Vahel kohtud ka seltskonnas kellegagi, kes ütleb, et ta käis vaatamas ja väga meeldis. Kui me "Emadepäeva" tegema hakkasime, polnud ma tegelikult üldse kindel, mis sellest välja tuleb.

Oli sul siis ettekujutus, kui kaua võidakse seda mängida?

Ei olnud. Kui ta välja tulles nii publikult kui ka kriitikutelt nii soojad sõnad sai ja saalid välja müüdi, siis tekkis tõepoolest tunne, et ta kohe maha ei lähe. Aga keegi meist ei aimanud, et ta 100. etenduseni välja jõuab.

Lavastuse alguses on juttu statistikast: näiteks kui palju leidub Eestis emasid ja lastega peresid, aga ka kui palju on naislavastajaid ja just emadest lavastajaid. Kas te olete aastate jooksul seda statistikat jälginud ka?

Me oleme teda natuke uuendanud, nüüd peakski uuesti üle vaatama. Ta ei ole küll väga palju muutunud, ainult Ugala kontekstis oli üks hooaeg, kus oli naislavastajaid rohkem. See statistika ei näita totaalset tõde, aga pakub vähemalt ühe vaatepunkti. Minu meelest tuleb Eesti teatrisse naislavastajaid ikkagi pidevalt juurde, umbes 20 aastat tagasi oli olukord nutusem.

Naislavastajate arv on sellegipoolest üsna väike – mis sa arvad, miks?

Minu meelest oli see Kaarin Raid, kes kunagi ütles, et lavastaja on kõige üksildasem amet. Ja ma ei tea, kas ma tohiks seda öelda, aga võib-olla ta ikka on natuke rohkem meeste amet. Võib-olla ma teen meestele liiga, kui ütlen, et naised on kollektiivsemad olendid kui mehed. Kui veel mõelda, miks on vähe emadest lavastajaid, siis laste kõrvalt ongi seda tööd ju keeruline teha: lavastaja ohverdab ühe lavastuse tegemiseks mitme kuu vältel suure osa oma vabast ajast. Ka näitlejat maksavad sellist lõivu, mõnel perioodil ei ole neid ükski õhtu kodus.

Aga oled sa tajunud muutusi selles, kuidas emadest räägitakse või kuidas emadust kajastatakse?

Eks ta tilkhaaval muutub, kuigi teiselt poolt tilgub peale hoopis kummalist maailmavaadet. Kas või Poolas tahetakse abort keelustada ja üks meie enda võimuerakond pole sellest ka valgusaastate kaugusel. Samas väheneb arusaam, et lastekasvatamine on ainult naiste asi. Isa rolli nähakse hoopis teistmoodi kui mõnikümmend aastat tagasi. Võttes näiteks ka Ugala teatri, siis ma arvan, et paari aasta jooksul on umbes viis minu meeskolleegi olnud pikal isapuhkusel, naisi umbes sama palju. Kui laps sünnib, siis ei ole ainult ema temaga mõnda aega kodus, vaid vanemad jagavad seda vastutust. Ja "Emadepäeva" kohta olen ma meestelt saanud sama palju tagasisidet kui naistelt, isadele ja vanaisadele läheb see väga korda.

Mida te ise koos "Emadepäeva" trupiga olete juurde õppinud?

Seda peaks ehk näitlejatelt küsima. Meil käis pärast koroonapausi läbi mõte, et kas peaks midagi muutma ja koroonateemat kuidagi sisse tooma. Lastega peredes said ju kõigist emadest ja isadest üleöö kokad, koristajad ja koduõpetajad. Teatriinimestel oli muidugi eelis, et oma tööd ei saanud sellel ajal päriselt teha. Mina saingi rahulikult õpetada 3. ja 6. klassi, aga ma ei kujuta ette neid vanemaid, kes pidid seda oma põhitöö kõrvalt tegema. Lõpuks ikkagi otsustasime lavastust mitte muuta, sest ta toimib nii, nagu on.

Ütlesid enne esietendust, et ei taha oma lastele "Emadepäeva" veel näidata – viimati rikub see laste võlumaailma ära. On nad nüüd seda näinud?

Nüüd on näinud jah. Nad tundsid seal üksteist ära, aga iseennast eriti mitte.

Lisaks lastele on "Emadepäeva" näinud üle 20 000 inimese. Milles peitub sinu meelest selle lavastuse fenomen?

"Emadepäev" täitis niši, mille pärast ma seda lavastust üldse tegema hakkasin. Mulle tundus, et lastega koos elamise ja nende kasvatamise teemat pole teatris eriti kajastatud. Ma saan aru küll, miks seda ei ole tehtud: see on väljakutse rääkida lastest nii, et lapsi ennast laval ei ole. Samas moodustab see teema nii suure osa inimeste elust, kellel on lapsed, ja ka need, kellel ei ole lapsi, on ise olnud lapsed. "Emadepäevas" on publikul seetõttu päris palju samastumisvõimalusi. Teine "linnuke", millele see lavastus kvalifitseerub, tuleneb teatrimaailmas levinud ütlusest "Hea etendus on siis, kui saab nutta ja saab naerda". Meil saabki mõlemat.

Tõenäoliselt on sihtgrupp lai ka sellepärast, et ta räägib igapäevaelust ega eelda intellektuaalseid eelteadmisi. Kui minna näiteks kaasaegset Tšehhovi tõlgendust vaatama, tuleb kasuks, kui oled Tšehhovit lugenud või klassikalist tõlgendust näinud. "Emadepäev" ei eelda nii palju.

Praegu publikut ikka jätkub. Kui pikka iga sa lavastusele veel ennustad?

Praegu jätkub jah. Me oleme nalja teinud, et ühel päeval peame lavastuse "Vanaemadepäevaks" ümber nimetama. Aga tegelikult sõltub kõik nüüd näitlejatest: kui nemad ütlevad, et nad enam ei jaksa, on õige aeg lõpetada. Või kui publik ütleb, et nad ei jaksa. Kui 100 on juba ees, ei ole mul endal küll enam mingit sõnaõigust. Praegu igatahes väsimuse märke ei paista.

Nagu ma aru saan, hakkad kevadel uuesti naiste teemal lavastama, küll aga veidi teise nurga alt.

Jah, seda ma teen koos Laura Kallega. Aprilli lõpus tuleb meil loodetavasti välja lavastus, mis räägib lähisuhtevägivallast, pealkirjaga "Kui sa tuled, too mul lilli". Selles mõttes räägib ta tõepoolest naistest, et nii Eestis kui ka ülejäänud maailmas on lähisuhtevägivalla ohvrid peamiselt naised. Saime aru, et see on teema, mille puhul ei muutu asjad enne, kui muutub inimeste mõtteviis. Mida rohkem sellest rääkida, seda parem.