"Pesa"
Režissöör: Sean Durkin

Filmikriitik Tristan Priimägi sõnul on "Pesa" võlu selles, et see ei ole üle dramatiseeritud. Lisaks kiidab ta Jude Law rollisooritust. "Minu meelest teeb ta seal oma elu ühe parima rolli," rääkis Priimägi. "Ta mängib filmis investeerimispankurit, kes on olnud rikas, aga enam ei ole. Ta on pununud endale ja oma perele unistuste maailma, aga reaalsus ei tule järgi. Jude Law on "Pesas" leidnud just selle enda rolli, kus on sarmikus, aga sealt alt paistab ka midagi pahelist või kõdunenut. Tal on teatud rollitüüp, mida ta oskab teha," seletas Priimägi.

Kriitik meenutas, et režissöör Sean Durkin tegi kümmekond aastat tagasi tõeliselt fantastilise filmi "Martha Marcy May Marlene" ning tõdes, et ka "Pesa" on kihvtilt tehtud film. "Selles filmis näidatakse lähimineviku sündmuste foonil, kus majandus on ebastabiilne, selle perekonna moraalset ja rahalist lagunemist."

"Suvi 85"
Režissöör: François Ozon

""Suvi 85" on film seksuaalsest eneseleidmisest kuskil Normandia väikelinnas, käsitletakse ka gei-teemasid," võttis Priimägi filmi sisu kokku. "See on sentimentaalsevõitu lugu, aga seda tulebki nii võtta. See on nagu mälestus ja mälestused ongi alati sentimentaalsed ja üle vindi," iseloomustas ta.

Priimägi rääkis, et Ozoni on alati huvitav vaadata, sest režissöör on mingites tehnilistes asjades väga meisterlik. "Näiteks siin filmis on koloriit fantastiline," kiitis Priimägi. "Oranžidele, virsikukarva ja pruunidele toonidele vastandub sinine kõikvõimalikes varjundites. Juba seda visuaali on kihvt vaadata," rääkis ta. Priimägi tunnustas režissööri oskust jutustada mistahes lugu omapärases võtmes.

Näitlejatest tõi Priimägi välja noore Benjamin Voisini. "Temast saab kindlasti tuntud nimi," arvas Priimägi. "Huvitaval kombel mängib ta Ozoni alter ego ihade objekti, aga näeb ise pisut Ozoni moodi välja. Võib-olla on seal mingi eraldi mäng veel," mõtiskles ta.

"Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes"
Režissöör: Liliya Vyugina

Tristan Priimägi leidis, et Soosteri lugu tasub paremini tundma õppida ning film täidab selle rolli ära. "Sissejuhatusena Soosteri ja tema kunsti juurde on see väga vajalik," rääkis Priimägi. "Eriti heaks teeb selle filmi see, et just Soosteri enda poeg viib meid sündmustest läbi ja otsib erinevates paikades — nii Moskvas, Kasahstanis, Tallinnas kui ka Tartus — isa jälgi."

Mõningase puudusena tõi kriitik välja, et filmis on pisut palju visuaalset edvistamist ning loo mõttes ebavajalikku tehnilist vigurdamist. Lisaks peab film katma väga paljusid teemasid — Soosteri isiklik tragöödia, suhted, sõpruskonnad Moskvas ja Eestis jne. "Võib-olla kunsti oleks võinud rohkem olla," leidis Priimägi. "Kunsti analüüsi osast saaks ehk veel ühe filmi," naljatas ta.