Tegevus kulgeb metropolis nimega Tallinnville, kus kõik on anonüümne ja sellest hoolimata on elanike saatused omavahel tihedalt läbi põimunud. Inimeste toimetusi jälgivad ja salvestavad targad masinad.

"Siin on põimunud väga palju erinevaid teemasid, küllaltki praegust aega puudutavaid teemasid, nagu kontakti puudumine," rääkis "Aktuaalsele kaamerale" osatäitja Piret Krumm.

"Kontakti otsitakse valedest kohtadest, virtuaalsusest, nutitelefonidest, seadetest, aga puudu on inimlikust puudutusest, ja kui sellest on puudu, siis tekivad sisemised konfliktid. Ei saada aru, mis on elu mõte. Elu mõte on elu jagamine teise inimesega," lisas ta.

Krummi sõnul on see praegusel ajal väga vajalik teema, millest rääkida, sest see on tema põlvkonna üks suuremaid murepunkte, et puudub silma vaatamine ja puudutus.

"Isegi robotid unistavad sellest. Nagu ka meie tükis on – masinad tahavad ka inimestelt õppida. Neil on tohutu hulk informatsiooni, nad suudavad maailma üle võtta, aga nende soov on teada saada, mis tunne on tunda tundeid," kirjeldas Krumm.

Autor-lavastaja Helen Rekkor alustas nende lugude kirjutamist umbes aasta aega tagasi ja toona oli tema eesmärk luua iga lugu kui omaette tervik, et need käsitleksid aktuaalseid teemasid ja esindatud oleks võimalikult palju maailmavaateid.

"Ma justkui kogesin neid tegelasi seestpoolt, ja kui valimik lugudest oli olemas, siis tundus, et tegelikult on seal võimalik nendest punuda n-ö ämblikuvõrk või seeneniidistik, sest meie ajule meeldivad väga seosed. Meie aju armastab seoseid," selgitas Rekkor.

"Tallinnville'i" üks suurimaid tugevusi ongi Krummi hinnangul see, et selle kirjutanud autor on ka selle lavastaja.

"Sa saad tema maailmaruumis aega veeta ja samal ajal olla ka n-ö arhiiviga seotud, et kui tekib küsimus, saad otse juuretasandilt teada, mis sellega mõeldi, kui seda kirjutati. See on haruldane kokkupuude, sest seda tihtipeale nii ei juhtu," sõnas Krumm.

"Tallinnville" etendub rahvusraamatukogu teatrisaalis. Teater palub külastajatel etendusele tulles kanda maski.