Meisterjaan: hea tahtmise korral oleks minu moodi muusikat saanud teha juba kiviajal ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Särin 2018
Särin 2018 Autor/allikas: Liisa Tõns

12. novembril ilmub Meisterjaani uus EP "Mälestusi kiviajast", mille valmimisel on muusik teadlikult vältinud elektroonilise muusika tüüpilisi saunde ning võtnud appi nii šamaanitrummi kui ka puuoksad. Mariliis Mõttus tegi Müürilehes muusikuga intervjuu.

Ütlesid seda albumit tutvustades, et otsid sellel juuri – selliseid, mida ei leia arhiividest, vaid midagi eriti ürgset, mida saab vaid ette kujutada. Sellele ürgsusele viitab siinkohal ka plaadi nimi "Mälestusi kiviajast". Kuidas sa sinna kiviaega välja jõudsid?

Parmupill on pill, mida kõige paremini mängida oskan ja eks see olegi vist üks peamisi tegureid, mis on suunanud mind tegema monotoonset, rohkem helide otsimisele ning rütmile keskenduvat muusikat. Mingi hetk eelmisel sügisel mõtlesin, et võikski sellise ürgse raamistiku teadlikult omaks võtta ja ära unustada, et mingid akordid, nende liikumised jne üldse olemas on. Teha muusikat, nagu võiks teha keegi, kes pole kunagi muusikat kuulnud – kuigi jah, täielikult ma selle ülesandega muidugi toime ei tulnud, sest IDMi ja taolise kraami mõjutused on sel albumil ikkagi suhteliselt äratuntavad. Aga jah, minus on ikka olnud igatsus ammu kadunud maailma järele – käisin ükspäev ERMis, vaatasin mingeid 6000 aasta vanuseid leide ja süda läks kohe soojaks. Tore on mõelda, et tehnilises mõttes oleks hea tahtmise korral minu moodi muusikat võimalik teha olnud juba kiviajal, sest puuoksad, trummid ja suure tõenäosusega ka parmupillid (kuigi vanim leid on 4000 aastat vana) olid juba siis olemas.

Sinu nägemust sellest perioodist võib heliliselt kuulda uuel plaadil, kuid kuidas see sinu peas läbi sõnade kirjeldatuna välja võiks näha?

Näiteks, ükskord nägin unes, et uurisin lähedalt ühte sügisest puulehte. Algul oli see lihtsalt ilus ja värviline, aga miski selle lehe juures huvitas mind väga ja tahtsin seda aina lähemalt uurida, kuni korraga avanes rootsude vahelt uus maailm, kus sihvakad inimesetaolised olendid jalutasid harmooniliselt õõtsudes mööda hiiglaslike puude vahel kulgevaid jalgradu, magasid ovaalsetes puuonnides ja kõik helendas. Aga see on lihtsalt üks näide. Erinevad lood sel albumil peegeldavad erinevaid nägemusi minu kiviajast või kui täitsa aus olla, siis mõnede lugude puhul ma üldse mingile taustsüsteemile ei mõelnud. Igaks juhuks mainin ka, et lähtusin oma sisemisest igatsuse tundest, mitte sellest, mis arheoloogiliste andmete põhjal kõige tõenäolisem minevik näib olevat – ei tahaks, et mind mingiks esoteeriliseks hulluks peetakse (naerab).

Leidub sellel albumil ka omamoodi kriitikat, kuidas me loodusesse suhtume?

Albumil kriitikat üldse ei leidu, vähemalt teadlikult ei ole ma seda sinna pannud. Kuigi minu sees seda kriitikat ikka on. Mulle on loodus armas ja mulle ei meeldi, kui sellest võetakse, mis vähegi võtta annab. Ei meeldi liialt pragmaatiline suhtumine loodusesse, aga olen seda öeldes muidugi silmakirjalik, sest tarbin ka ise looduse ekspluateerimisest tulenevaid hüvesid.

Kui palju sind selline tuleviku ja tehnoloogiate maailm üldse huvitab?

Huvitab väga, aga mu loomingut see palju ei puuduta, ma arvan.

Oli selle plaadi tegemise juures sinu jaoks ka midagi täiesti uut, mida sa varem teinud pole?

Võib-olla see, et varem ei ole ma nii konkreetselt otsustanud elektroonilise muusika tüüpilisi saunde vältida. Sellel albumil ei ole näiteks ühtki klassikalist rütmimasina saundi (ei hi-hat'i, snare'i ega sünkoobis bassisünti), vaid olen kõik sämplid ise salvestanud, kas oksade, oma kehaliikmete või šamaanitrummiga.

Oled 2016. aastal parmupilli mängimise kohta öelnud: "Parmupilliga on ikka kõvasti lihtsam kõik tehnilised nipid selgeks saada. Seejärel tulevad lisaks mängu vaimsed asjad – kuidas veel paremini parmupilli mängida, kui sul kõik tehnikad juba selged on? Peab kuidagi rohkem meeleseisundiga töötama ja see mulle meeldibki." Praegu on sellest lausest möödas 4 aastat. Eelmisel albumil "Tüdrukud, elekter ja tuul" kasutasid sa rohkem süntesaatorit, kuid nüüd oled parmupilli juurde tagasi pöördunud. Millised sinu ja parmupilli suhted praegu on? Kas see pakub sulle endiselt piisavalt uusi meeleseisundeid, mida muusikasse valada või arendad endiselt ka oma haaret teiste pillide suunas?

Tuleb tõdeda, et mida aeg edasi, seda raskem on parmupilliga midagi uut avastada. Harva tuleb ette, et ma seda näiteks terve tunni lihtsalt oma lõbuks mängin, nagu varemalt. Viimasel ajal olen parmupilli suhtunud pigem kui heliallikasse – salvestan mingi jupi ära ja hakkan seda elektrooniliselt töötlema või kasutan lihtsalt rütmielemendina. Viimase albumi juures mängisin parmupilli tihti läbi süntesaatori filtri ja efektipedaalide, et seda kõla enda jaoks veidi värskemaks muuta. Eelmise, täielikult elektroonilise albumi puhul oli vist tegu väikese mässuga selle vastu, et mind alati parmupilliga seostati ja tahtsin iseendale tõestada, et oskan ka raadiosõbralikku popmuusikat teha, aga millegipärast just ülemäära populaarseks see album ei saanud, ju ma siis ikkagi ei oska. Aga eks mul see pendel käibki edasi-tagasi – nüüd pärast aasta aega "Mälestustega kiviajast" töötamist on jälle tunne, et tahaks teha naljakate sõnadega laulukesi ja võib-olla hoopis rohkem kitarri mängida.

Oled Eestis ainulaadse helikeelega. On sul mingeid kindlaid eeskujusid, mitte ainult muusikas, vaid üleüldiselt, kelle ideed sind inspireerivad?

Aitäh! Ühtki konkreetset suurt eeskuju ei ole, aga teiste inimeste looming inspireerib küll, isegi kui see on halb – näiteks kinos halba filmi vaadates hakkavad endal kohe mõtted lendama, et millist filmi hoopis ise tahaks teha. Aga et ka paar head näidet välja tuua – viimasel ajal olen palju James Holdenit kuulanud ja YouTube'ist tema intervjuusid vaadanud ning tunnen, et see istub mulle hästi. Ja näiteks Maarja Nuudi & Ruumi plaati "World Inverted" olen vähemalt paarkümmend korda läbi kuulanud. Veiko Õunpuu "Viimased" väga meeldis. Anna Kaneelina ja Kadri Voorand ka.

Kuidas võrdleksid meisterjaani aastal 2020 ning aastal 2015?

2015. aastal avaldasin "Parmupillihulluse", mis sai ootamatult populaarseks ja tõi kaasa midagi popstaari elu taolist. Eks ma siis läksin selle vooluga kaasa ja olingi artistina selline naljakas karakter, millist ma arvasin, et minus näha tahetakse. Samas oli "Parmupillihullus" alati ainult jäämäe tipp, sest enne seda ja ka tegelikult selle laine ajal tegin ma muusikat, mis ei ole sugugi kaugel mu kõige hiljutisematest asjadest. Nii et võib-olla sisu poolest polegi palju muutunud, aga enam ei ürita ma nii väga olla mingi karakter.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: