Mariliis Mõttus: millegi kogemiseks ei pea alati lennukile istuma

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mariliis Mõttus Autor/allikas: Aleksander Kelpman

Mariliis Mõttus kirjutab Müürilehes, kuidas tegelikult võib leida huvitavaid asju, mida märgata ja tähele panna, ka paneelmaja trepikojast, trammist või kodulinna tänavatelt.

Asjad on üksluised ainult nõnda kaua, kui need on iseenesestmõistetavad. Võimaluse kadumisel muutub argipäev tähtsündmuseks – see on Müürilehe kaasautori Silvia Urgase tsitaat ühest veebruarilehes ilmuvast loost, kus tuleb juttu sellest, mida me tööle minnes mõtleme, märkame ja kogeme, kõrvutades seda ajaga, mil tööle minemise tähendus on paljude jaoks asendunud voodist diivanile ümber kolimisega. 

See Silvia lause on mu peas tiksunud eriti tugevalt just seoses kahe hiljutise sarjaga. Üheks neist on Martin Scorsese poolt loodud Netflixi doksari "Pretend It's a City", mille peategelaseks on küüniline kirjanik Fran Lebowitz, kelle New Yorgi eluolu kommentaaridele ja vestlusele naerukrampides Scorsesega see suurepärane sari üles ehitatud ongi.  Teine, samuti peamiselt New Yorgis aset leidev HBO dokseriaal "How To With John Wilson" toob meieni aga kohati absurdsusesse kalduvaid pildikesi New Yorgi tänavatelt, keskendudes igas osas erinevale teemale, nagu igavesti tellingutesse pakitud hooned, risoto keetmine või restoraniarve jagamine sõpradega, arenedes omakorda sümboolsetesse ja inimloomust avavatesse suundadesse.

Kui ühelt poolt on neid sarju nimetatud reisimiseks ajal, mil reisimine pole lubatud, siis minu jaoks ühendab neid lisaks sümpaatsetele jutustajatele ning elutervele jauramisele pigem fakt, et millegi kogemiseks ei pea alati lennukile istuma. Jah, New York on New York, aga ka panelka trepikojas, trammis või kodulinna-küla tänaval on, mida märgata. Asi on lihtsalt selles, kuidas me neid pisidetaile, elu absurdsust ning isegi täitsa pinda käivaid olukordi mõtestame. Kuigi meie "suurtel probleemidel" on võime panna neist väikestest asjadest mööda vaatama, ei pruugi me isegi aru saada, kuidas need meie igapäeva uut hingamist võivad tuua ja osutuda ehk metafooriks millelegi suuremale, isegi kui selleks on sind tööle minnes tiivaga riivanud tuvi, kellegi mahakukkunud ja asfaldile valgunud vahvlitops või 10 minutit kokkujooksnud iseteeninduskassas ootamine. Hinnakem argipäeva ja juhuslikkust ühes sellega – isegi kui tundub, et maailm on seisma jäänud, juhtub elu meie ümber kogu aeg. 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: