Margit Mutso – arhitekt dokumentaalimaailma kõrgemas liigas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

„Leonhard Lapin. Protsess“ esikas
„Leonhard Lapin. Protsess“ esikas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

"Film toob mu ellu seniajani värsket elevust ja särtsu, kuna on alles piisavalt võõras valdkond, nii et mul on palju avastada ja õppida," räägib arhitekt ja dokumentaalfilmi "Leonhard Lapin. Protsess" lavastaja Margit Mutso intervjuus Sirbile.

Arhitekt Margit Mutso on Sirbi lugejale ammune tuttav, kes toimetanud aastaid lehe arhitektuurikülgi. Seejärel on ta arhitektitöö kõrvalt jätkuvalt aktiivselt kirjutanud päevakajalistel teemadel ja nimetatud oma artiklite eest Sirbi ja arhitektuuriajakirja Maja ruumipublikatsiooni auhinna kandidaadiks. Nüüd linastus tema portreefilm arhitekt Leonhard Lapinist. See on tal juba teine arhitekti portreefilm, esimese keskmes on Fredi Tomps. Kõige selle kõrval projekteerib ta ka ruumi ja maju abikaasaga loodud büroos Eek & Mutso. Näiteks on nende büroost pärit üks Tartus aadressil Lutsu 12 asuv korterhoone, mida linna muinsuskaitsespetsialist Egle Tamm on nimetanud õnnestunud lahenduseks vanas keskkonnas: "Selle tänapäevast vormi seovad ümbruskonna puumajadega laia laudisraketisega valatud monoliitne betoonpind ja akende puidust piirdeliistud."* Praegu on arhitektide töölaual Tartu Lina tänava ajaloolise haiglakompleksi uushoonestus, kus on samuti delikaatselt ja pieteeditundeliselt kokku sobitatud uus ja vana.

Seega on küllalt põhjust rääkida, kuidas Margit Mutso end eri valdkondade vahel jagab ja kas neist ka inspiratsiooni ammutab.

Film Leonhard Lapinist on nüüd linastunud ja tagasiside peamiselt positiivne. Alustan spordireporteri lemmikküsimusega: mis tunne on?

Alati, kui midagi valmis saab, on tunne kahetine: ühest küljest on hea meel, teisest küljest on mingi periood jälle läbi saanud. Filmitegu lõppes tegelikult juba kevadel, kuid tähelepanu all on see alles nüüd, kui on mõne korra kinos linastunud. Tagasiside ja konstruktiivne kriitika on hea asi, aga kõige kriitilisem kriitik olen ma ikkagi ise. Tagantjärele mõtlen, et ehk oleks võinud paar teemat veel filmi sisse jätta, kas või lühidalt markeerida. Meil oli esialgu plaan teha televersioonile lisaks pikem versioon eeskätt neile, kel sügavam kunsti- ja arhitektuurihuvi, aga selleks enam raha ei jätkunud. Nüüd on siis saanud selline poolpikk portreefilm.

Tõeliselt hea meel on mul selle üle, et mitme Tallinna kooli arhitekti tagasiside on olnud tunnustav. Tallinna kool on 1970ndatel tegutsenud nn noorte vihaste meeste sõpruskond, kuhu kuulus ka Leo. Osa Tallinna kooli liikmeid on siiani aktiivsed ja vägagi kriitilise pilguga, pean neist väga lugu – ja muidugi läheb nende arvamus mulle korda.

Kuidas sa portreteeritava valid?

Leonhard Lapin ei olnud mul üldse esimene valik. Esimese hooga pakkusin portreteeritavaks teist Tallinna kooli arhitekti Vilen Künnaput. Lapinit poleks ise julgenud pakkuda. Tunnen teda küll hästi, aga ta tundus justkui mulle liiga suur tükk – temas on eri osi nii palju. Kui ma arhitektuuri jagan, usun, üle keskmise taseme, siis kunsti valdkonnas ei tunne ma ennast nii kindlalt.

Arhitektide liidus aga leiti, et filmi võiks teha nii Lapinist kui ka Künnapust. See käivitas kohe mõtte, et võiks teha kaks paralleelselt kulgevat filmi kahest ühe põlvkonna arhitektist. Ühe lapsepõlv möödub Tallinnas, teisel Lõuna-Eestis, nad astuvad ERKIsse, liiguvad samu radu, on sõbrad ka pärast kooli, kuid vanemas eas eemalduvad, lähevad kumbki oma rada. Vilen loobus viimasel hetkel filmist ja nii läksime edasi vaid Lapiniga. Saime filmile ka ERRi ja fimiinstituudi portreefilmi tellimuse, mis tähendas ühtlasi senisest suuremat vastutust ja lühemat tähtaega. Korraga tundus, et oleme sattunud mängima kõrgemasse liigasse.

Kust algas sinu tee filmi juurde?

Kunagi tegime režissöör Peeter Brambatiga arhitektuuri ülevaatefilme: selle tarvis sai üles filmitud aasta parimad ehitised ja tehtud intervjuud nende loojatega. Kokku sai vist 13 filmi, aga ega neid eriti teata. Suurele ekraanile need ei jõudnud, korra käisid ETV ekraanilt läbi ja arhitektide liidu oma üritustel ka vahest korra või paar näidati. Suur osa neist on objektide kaupa Youtube'is olemas.

Tegelikult veel enne, kui hakkasime Brambatiga arhitektuurifilme tegema, olin teleprojektide juures. Varalahkunud filmimees Raivo Lugima kutsus mu paarkümmend aastat tagasi saatesarja "Vaaderpass" arhitektuurilõike juhtima ja hiljem olin tema telesaate "Nurgakivi" juures režissöör, toimetaja ja saatejuht. Tegin sellest arhitektuurisaate, aga muidugi ei vedanud see majanduslikult välja. Poole aasta pärast võeti uus kurss ning ma lahkusin.

Esimene pikem dokumentaal linastus 2017. aastal. Tegin selle nõukogude perioodi kõige olulisemast arhitekt-muinsuskaitsjast Fredi Tompsist. Tomps pöördus arhitektide liitu sooviga, et äkki on võimalik tema 85. sünnipäevaks üles filmida objektid, kus ta on olnud osaline. Kui Peeter Brambatiga filmima hakkasime, selgus, et muinsuskaitsja töid saadavad põnevad lood. Ka Fredi enda saatus tulla n-ö adra tagant arhitektiks tundus piisavalt filmilik ning otsustasime, et teeme pisut toekama portreefilmi. Asi jäi aga tükiks ajaks seisma, sest Peeter haigestus ja lahkus meie hulgast. Mina jäin kuidagi nõutult üksi selle projektiga. Mõne aja pärast võttis aga juhtimise üle Peetri poeg Eros Brambat, montaažirežissöör Kalle Käärik utsitas ka takka ja nii see vaikselt lõpuks tehtud sai. Üksinda sellist asja ei tee, oluline on tugev meeskond. Nii Fredi kui ka liit jäid rahule. Filmi näidati paaril korral teles ning mulle tundus, et üks etapp siin elus on läbi saanud, mõtlesin, et Fredi film jääb viimaseks. Kuid läks teisiti. Kui paar aastat hiljem arhitektide liit ühelt poolt ja Brambat ja Käärik teiselt poolt tulid ettepanekuga, et teeks veel mõnest eesti arhitektist filmi, tundus filmimõte jälle piisavalt ahvatlev.

Arhitektid on küll oma loominguga pidevalt esiplaanil, majades ja majade vahel liigume me kõik, kuid selle ruumi loojaid on portreteeritud filmikunstis pigem vähe. Mis võiks olla põhjus?

Ju siis arhitektid ikka pole nii seksikad tüübid … Portreefilmide peaosalise pakuvad režissöörid ise välja. Säravaid ja põnevaid kultuuriinimesi on palju, arhitektid jäävad isiksustena kuidagi kaadri taha. Neis ei nähta ilmselt piisavalt filmipotentsiaali, vaatamata sellele, et visuaalset materjali, millega filmi täita, on arhitekti puhul palju. Ei tea, võimalik ka, et filmitegijad tunnevad, et nad pole sel teemal piisavalt kodus.

Arhitektuuril tundub üldse väga elitaarne aura olevat …

Eks see võib ka arhitektidest endist tuleneda, ehituskunstnikud on teada-tuntud kriitiline seltskond. Kui keegi kõrvalt midagi majade teemal ütleb, antakse üsna teravalt mõista, et kui pädevus puudub, oleks targem vait olla …

Oled toimetanud Sirbi arhitektuurikülgi, teinud filme, kuid põhiametilt oled ikkagi arhitekt. Kuidas sa ennast nende esmapilgul üsna erinevate valdkondade vahel jagad, kuidas ühest meediumist teise liigud?

Eks liigun vastavalt olukorrale. Nüüd, kui ma Sirbis tööl enam pole, kirjutan siis, kui midagi jääb kuklasse hullult painama. Kirjutamise algtõuge on alati mingi mõte või probleem, mis võiks ka laiemale ringkonnale huvi pakkuda ja millest lahtilaskmiseks on teinekord lausa vaja teema läbi kirjutada ja maailmale n-ö ära anda. Seejärel saab selle siis unustada. Kui kirjutatu kõnetab kedagi, on hea, kui ei – järelikult polnudki tegu teab mis olulise teemaga. Eks vahel on oht, et võtad oma mõtteid liiga tõsiselt, tagasipeegeldus on siis hädavajalik.

Film on pikaajalisem protsess ja vajab põhjalikku ettevalmistust. Kirjutamine on osa sellest ja ma arvan, et oskus struktuurselt kirjutada on filmitegemisel suur eelis. Film toob seniajani mu ellu värsket elevust ja särtsu, on alles piisavalt võõras valdkond, nii et mul on palju avastada ja õppida. Film tõmbab pikemalt endasse, korraga elad natuke nagu ka kellegi teise elu.

Filmitegemine ja kirjutamine on mõneti sarnane tegevus. Pole ju suurt vahet, kas kirjutada stsenaariumi või artiklit, oluline on ikkagi lugu ja sõnum, mida tahad edastada. Mõlemad tuleb mitu korda läbi kirjutada. Arhitekt mõtleb visuaalselt ja see, mulle tundub, on filmitegemisel oluline: kirjutatud stsenaarium jookseb piltidena kohe silme ees.

Ma olen ja jään ikka arhitektiks. Kirjutamine ja filmimine õpetavad ka oma arhitektuuritöid kõrvalpilguga vaatama. Teise loomingut filmides otsid seda miskit, mis annab majale mõtte, seda maja metafüüsilist olemust, mille on sinna pannud tema looja. Püüad leida seda õiget rakurssi ja valgust. Võõraste majadega suheldes hakkavad nad sind omalt poolt mõjutama. Pärast lähed ja vaatad oma maju ning näed ka neid nagu kellegi teise silmadega, pisut eemalt. Ma soovitan kõigil arhitektidel käia veidi oma töölaua tagant ära, vaadata heatahtliku uudishimuga kolleegide loomingut, rääkida eri põlvkonnast arhitektidega nende tööst ja loomingust. See avardab vaatenurka. Aga huvitav on arhitektuuri teemal rääkida ka n-ö inimesega tänavalt.

Mul on kahju, et vanem põlvkond ei võta enam arhitektuuri teemal sõna. Arhitektuur on väga järjepidev distsipliin, kus korjatakse pidevalt ideid ja mõtteid eelmistest ajastutest. Vanemate kolleegidega ei pruugi alati ju lõpuni nõus olla, aga nende seisukohad ja mälestused on põnevad. Kõigist neist ei jõua kahjuks teha filmi.

Millised on sinu põhimõtted arhitektina?

Mul on ainult üks põhimõte: maja peab olema arhitektuurilt nii hea ja funktsionaalselt nii laitmatu, et kellelgi ei tule tahtmist seda vähemalt lähiajal maha lõhkuda. Ma usun, et hea arhitektuur, mida tasub hoida ja mitu inimpõlve säilitada, on ökoloogilise ehitamise alustala. Kui maja kestab aastasadu, siis kahaneb tema ökoloogiline jalajälg väikeseks, isegi kui hoone ehitusmaterjal jätab suure jalajälje, betoon näiteks. Mul ei ole väga palju maju ehitatud, pakun, et umbes paarkümmend, aga ma ei ole tundnud vajadust neist ühtegi maha salata, ka kõige esimesi mitte. Ühtegi pole seni veel ka õnneks lammutatud. Käisime just Rakveres, kus keskväljakul seisab mu esimene valmis ehitatud hoone Rakvere bussijaam, mis on projekteeritud koos abikaasa Madis Eegiga. Telefoni alus seisab kasutuseta, aga muidu töötab nagu kellavärk.

Salto arhitekt Maarja Kask on ühes intervjuus öelnud, et arhitektuur nõuab täit pühendumist, see pole kompromisside kunst ja selle kõrvalt muuks aega ei jäägi. Kas nõustud temaga?

Jaa ja ei. Arhitekt peab kindlasti tööle pühenduma, aga olema ka avatud, uudishimulik, maailmaga kursis. Arhitektuur on seotud nii paljude muude valdkondadega: tuleb jälgida, mis toimub looduses, ühiskonnas, poliitikas, tehnikas, teaduses, majanduses jne. Kui maalikunstnik, näiteks Lembit Sarapuu, saab elada oma maailmas, toimetada oma kapslis, siis arhitekt, mulle tundub, nii ei saa. Ta peab olema eluga kursis, mõtlema, kuidas muuta seda paremaks, kuidas seejuures säästa keskkonda, hoida loodust, suunata inimesi elama tervislikult, kuidas luua parimad tingimused õppimiseks, elada üle katastroofid, pandeemiad jne. Maarja ilmselt mõtles, et arhitekt peab minema oma valdkonda sisse süvitsi, see võtab aega. Ta ise on väga mitmekülgne looja, kes ei piirdu vaid majade tegemisega. Aga jah, ühest küljest peab pühenduma jäägitult oma valdkonnale, teisest küljest olema kõikvõimalikule infole avatud, oskama seda sünteesida ja sealt endale vajaliku välja korjata. Ja muidugi vahel on vaja midagi, mis ei lase sul muutuda üdini pragmaatiliseks majade projekteerijaks, midagi, mis tuletab meelde, et maailmas on ka see metafüüsiline pool, poeesia, ilma milleta ei saa hakkama ka arhitekt. Kirjandus, kunst, film, muusika, teater – see on see, mis inspireerib, toidab loovust. Vaatasin hiljuti mängufilmi Robert Mapplethorpe'ist, üks üsna tagasihoidlik kaader sealt saadab mind juba mitmendat nädalat.

Kas arhitektuur, mida meil siin praegu tehakse, vastab aktuaalsetele ühiskonna küsimustele ja pakub lahendusi kitsaskohtadele?

Tahaksin, et vastaks rohkem. Tahaksin näha, et arhitektid on rohkem filosoofid, kes käivad ajast ja ühiskonnast samm või kaks ees. Ma mõistan hästi arhitektuurivaldkonna keerukust: igal majal on tellija, kes tahab, et loodav objekt vastaks tema nõuetele, rahakotile, äriplaanile jne. Tellija surve on väga suur. Neid arhitektuuri tellijaid, kes tahavad tavapärasest teistmoodi teha, pole palju.

Võiks ju arvata, et riik on uuenduste eestvedaja ja käivitaja, vahel ongi, aga enamasti mitte. Hea, et meil on palju arhitektuurivõistlusi. See annab arhitektile võimaluse mõelda vabamalt kui konkreetse tellija surve all. Sellel, et võistlusi on palju, on ka oma nõrk külg. Meil on hulk häid noori arhitekte, kes võtavad osa viimasest kui ühest võistlusest. See on suur töö ja süvenemiseks jääb vähe aega. Kätte on õpitud hulk üsna pealiskaudseid kujundusvõtted, mis torkavad võistlustules piisavalt silma, kuid sisulises plaanis on uusi mõtteid vähe. Asi on muidugi ka võistlustingimuste koostamises ja hindajates. Ette antakse nii täpsed piirangud ja reeglid, n-ö ainuõiged lahendusmudelid, mille eiramisel on oht, et projekt lükatakse pikema süvenemiseta kõrvale, kuna see ei vasta tingimustele. Paljud ideed jäävad tähelepanuta, sest hindajatel on eelarvamus, et üks või teine lahendus ei toimi. Meenub näiteks üks võistlus Haapsalu kooli lahenduse leidmiseks. Pakkusime klasside juurde lisaks veel väliklassid, et lapsed õue saada. Kooli esindaja žüriis oli seisukohal, et nad ei kasuta väliklasse. Seda juhtub tihti, et just kasutaja ei tule uute lahendustega kaasa. Näiteks 3+1 arhitektide projekteeritud Pärnu raamatukogu puhul ehitati vastavalt võistlusprojektile suured välilugemisalad, kuid need jäid pärast hoone avamist suletuks. Ma loodan, et nüüdseks on nende potentsiaal avastatud. Esialgu võis küll jääda mulje, et hulk raha on asja ees, teist taga huugama pandud.

Viimastel aastatel on n-ö hoogtöö korras ehitatud palju linnaväljakuid. Kuidas sa nendesse suhtud?

"EV 100" programmi "Hea avalik ruum" väljakute osas olen paraku ka üsna kriitiline. Mulle paistab, et arhitektid tegelevad liiga palju kujundamise ja liiga vähe väljakute sisulise mõtestamisega. Milleks meil neid vaja on? Mida me seal teeme? Eriti just praeguse pandeemia valguses võiks arhitekt luua staatilise pildistamisobjekti asemel kohti siseruumidest tegevuse väljatoomiseks, mõelda sellele, mida kõike on võimalik teha õues, kus nakkusoht on väiksem kui suletud ruumis. Kardetavasti ei jää see viimaseks pandeemiaks ja kui inimestel tekib harjumus olla väljas – kasutada välikohvikuid ka siis, kui suvesoe on möödas, teha välikoosolekuid, mängida, õppida, kaubelda, kokata jne õues –, siis käib elu ka edaspidi normaalolukorras samamoodi edasi. Inimeste siseruumidest väljatoomine on aga rahva tervise parandamiseks oluline samm.

Mulle ei meeldi liiga täpse kasutusjuhisega kujundatud väljakud: siin on pingid, istuge! Siin on liivakast, tehke liivakooke! Siin on ilus purskkaev kaunil sillutisel, imetlege! Staatiline linnakujundus ei muutu aastakümneid kuni järgmise kujundusprojektini. Esimese hooga on päris tore, aga paari aasta pärast hakkab igav. Kaua sa seal ühe koha peal istumas või kiikumas ikka käid? Rohkem vabadust, loomingut ja vähem ette määratud kasutamist! Vaatan Vabaduse väljakul hängivaid rulakutte, kes tunnevad suurt rõõmu eri kõrgusega trepiastmetest ja kaldteest, mida nad oma fantaasia kohaselt rulatrikkideks kasutavad ja mis sugugi pole selleks mõeldud. Arhitekt peab oskama luua võimalusi ka tegevuseks, mida ta ise ei oska ette näha. Lapsed on ses osas kõige nutikamad: piisab liivakuhjast, mahakukkunud puust või poriloigust, et koht muutuks tema jaoks atraktiivseks. Disain pole kindlasti tähtsusetu, aga olulisem veel on küsimus, kas maja või ruum kujundab elustiili – kas teeb inimese paremaks? Mõnikord võiks ette anda hoopis ruumi toimimise skeemi ja põhimõtted, luua valmisoleku ruumi ajas ümberkujundamiseks, anda linlastele võimaluse kas või igal aastal uus ruum organiseerida.

Siinkohal jõuan ma jälle võistluse omapära juurde: sellisest projektist ei pruugi saada ahhetama panevaid ilupilte, mis võistlustules silma torkavad. Tööde hindamine on pahatihti pealiskaudne: omast kogemusest tean, et isegi seletuskirju ei loe žürii liikmed iga kord läbi. Muidugi võib siin vastu vaielda, et arhitekt peab suutma visuaaliga žüriile oma idee n-ö puust ja punaseks teha.

Tihtipeale žürii ju seda ühte kandvat arhitektuurimõtet otsibki ja hindabki kõige kõrgemalt just ühte jõulist mõtet …

Ruumi kavandamise aluseks peab muidugi olema tugev kontseptsioon, aga minna tuleb ka järgmisele ja ülejärgmisele tasandile, suurest pildist väiksesse. Läbi tuleb mõelda, kes ja kuidas ruumi kasutama hakkavad. Meil on küll vanenev ühiskond, aga see ei tähenda, et väljakutel tahetakse vaid pingi peal istumas käia. Oluline on ruumilooja empaatia, oskus mõelda erinevatele kasutajatele: neile, kel on koer ja väike laps või mõlemad, neile, kes liiguvad ratastooliga, neile, kel on kiire, neile, kes käivad siin iga päev, ja ka neile, kes satuvad sellesse kohta vaid korra elus.

Veel kord: väga olulisi projekte tehakse liiga kiiresti, aega juurdlemiseks, arutlusteks, jälgimiseks, uurimiseks napib. See on ka arusaadav, kuna võistlustel osaletakse põhitöö kõrvalt. Suur idee saab paika, väiksem mõõtkava jääb läbi tunnetamata. Seejuures ei näe ma paremat viisi arhitektuuri edendamiseks kui võistlused. Mitmed ilusad ajastuväärilised objektid on sündinud just tänu võistlusprojektide. Eesti suur arhitektuuripilt on heal tasemel.

Mõnikord oleks hea teha arhitektuuri täitsa vabalt, ilma tellijata, ilma reegliteta, luua lihtsalt kontseptuaalseid kunstiprojekte, nagu tegid Vene paberiarhitektid omal ajal. Arhitektuurimuuseum valmistab ette näitust, kuhu oodatakse 16 arhitektigrupilt tulevikumaju. Tänapäeva muutuvas maailmas väga põnev teema! Seesuguseid projekte võiks olla kui mitte igal aastal, siis vähemalt iga paari aasta tagant.

Millal sa oma majadest filmi tegema hakkad?

Eks ma filmin neid käepäraste vahenditega kogu aeg. Minu lemmikmaja on praegu meie enda väike suvemaja, Madise kavandatud kineetiline objekt: hästi lihtne, kontseptuaalne ja pidevalt muutuv. Seda on põnev filmida.

* Egle Tamm, Uued majad vanas linnas 2. Mõtteid Tartu vanalinnast. – Sirp 22. III 2019.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: