Arvustus. Apokalüptikat kõigis värvides

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Marek Tihhonovi koroonaromaan "Maailmalõpu päevik".

Marek Tihhonov

"Maailmalõpu päevik"

Fantaasia 2020

124 lk

"Selle loo esimest poolt nägin ma unes", on autor öelnud raamatu kohta, mille tegevus algab koroonapandeemiaga. "Unenäoline" on ka paslik kirjeldus kogu lühiromaani kohta, mis stardib praeguseks kõigile väga tuttavast kohast, kuid mille tee võtab seejärel mõnegi veidra pöörde.

Pealkirjas mainitud päevik kuulub üksinda Tallinna külje all Peetri külas elavale noormehele, kes kirjutab seda enam kui kolm aastat pärast maailmalõppu ja peaaegu kümme aastat pärast käesoleva aasta pandeemiat. Tasapisi jõuab ta minevikukirjeldustest ka selleni, mis juhtub pärast.

Nõnda liigub lugu koroonaviiruse esimestest lainetest edasi kummaliste ja õõvastavate fenomenideni, mis ennustavad midagi kaugelt hullemat. Lõpuks jõuab kätte maailmalõpupäev – kuid on võimalik, et pärast seda varitseb maailma veel midagi palju hullemat ...

Maailmalõpu teema pole muidugi otseselt midagi uut ka Eesti hiljutises kirjanduses. Mari Järve "Esimene aasta" kujutas juba 2011. aastal kohaliku pilguga maailma laastavat ebolapandeemiat ning Armin Kõomägi maagilisem üksi-maailmas lugu "Lui Vutoon" võitis aastal 2015 isegi romaanivõistluse.

Tihhonovi unenägu aga lisab neile teose, mis põhineb eelkõige ulmekirjanduse kaanonitel. Näiteks on kirjeldused peategelase varustuse kogumiskäikudest inimtühja Tallinna ümbruskonnas otsekui kantud Richard Mathesoni klassikalise maailmalõpuromaani "I Am Legend" stiilist.

Ebardite kahese loomuse kirjeldused meenutavad jälle tähelepanuväärselt mitmekesise loominguga kirjaniku Colson Whiteheadi zombi-apokalüpsise lugu "Zone One". Stseenid põismagunatega aga tulevad tuttavad ette kõigile, kes on lugenud meilgi ilmunud John Wyndhami romaani "Trifiidide päev".

Erinevad müstilisemad noodid, eriti teose lõpuosas, langevad küll natuke rohkem ansamblist välja. Isegi mitmekesises loos tundub see kui asi, ilma milleta oleks lõpp tugevam saanud – korraks tuli neid lugedes ette ka mälestus autori varasema perioodi romaanist "Existerion".

Ideede rohkus on samaaegselt selle lühiromaani tugevus ja nõrkus. Ühest küljest on selle kulgemine tõepoolest kui unenägu, kus ühe painaja juurest põgenemine viib järgmiseni. Teisest küljest jätab selline kirevus mulje popurriist, mitte selgekujulisest tervikust.

Lõpptulemust tõstab kõrgemale Tihhonovi andekus konkreetsete stseenide kujutamisel ja lahendamisel. Kuigi teose stiil on päevikuvormile vastavalt pigem kuiv, siis teatud hetkedel paneb autor lihtsate sõnade sisse nii palju emotsiooni, et tulemus on tõesti kaunis.

Nõnda ongi esimene koroonapandeemiast inspireeritud kirjanduslik tulemus üldiselt täiesti lugemist väärt. Tihhonovi unenäolises loos keerlev erinevate maailmalõpu-värvide kaleidoskoop sobib nii ulmehuvilistele kui ka neile, kellele see oleks esimene apokalüptiline raamat.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: