Selle mahuka antoloogia koostaja Raul Sulbi on öelnud, et tegemist on mõttelise järjega 2002. aastal ilmunud kogumikule "Eesti ulme antoloogia". Tollane teos andis ülevaate Eesti žanriulme tekkimisest sellele eelneva 15 aasta jooksul, siinne antoloogia aga jätkab ülevaadet žanri edasisest arengust järgmise kahe aastakümne jooksul.

Seda ülesannet täidab teos väga hästi. Kiiduväärt on näiteks asjaolu, et siinses antoloogias on lugudega esindatud pea 20 erinevat autorit. Samuti on lugude valikus näha koostaja kindlamat kätt. Kõrvuti tuntud ja auhinnatud lugudega on ka selliseid, mis on isegi valdkonnaga kursis olevale lugejale samahästi kui tundmatud.

Selline valik ongi eelkõige kvaliteedimärk. Laureaatide nimekirjadest vajaliku välja noppimine ei nõua päris sellist osavust nagu pärlite otsimine ammuunustatud juttude virnade vahelt. Tänu sellele on raamat aardelaegas mitte ainult uutele huvilistele, vaid ka vanadele fännidele.

1. "Roos ja lumekristall" (2006) - Indrek Hargla

Kogumiku avaloos on Taani ajakirjanik Mette silmitsi olukorraga, kus Kopenhaagenit laastab salapärane arvutiviirus. Kuidagi on sellega seotud häkker Kaj ja Hans Christian Anderseni muinasjutt "Lumekuninganna".

Hargla lööb siin loos eelkõige kirjanikuklassiga. Tema jutustamisoskus on nii hea, et ei pane tähelegi, kuidas arvutiteadusest saab lõpuks lihtsalt maagia.

2. "Ultima Cthule" (2008) - Laur Kraft

Rootsi uurimislaev avastab Läänemere põhjast seletamatu moodustise. Samal ajal tundub ajakirjanik Ukule, kes on juba aastaid ühe mõistatuse jälgi ajanud, et ta jõuab lahendusele lähemale.

Lugudes, mis kasutavad õuduskirjanik H. P. Lovecrafti "Cthulhu-mütoloogia" tausta, peab autor tihti hoidma tasakaalu noateral eheduse ja naeruväärsuse vahel. Kraft tuleb sellega täiesti rahuldavalt toime.

3. "Tähtede seis" (2003) - André Trinity

Peres, kus poja isiksus on lõhestunud ninatarga imelapse ja vaikse õnnetu vahel, on tõsised pinged. Poisi kasuisal, kes töötab tulevikku ennustavas organisatsioonis, tuleb üks mõte.

Trinity lugu on meeldivalt omanäolise stiilitunnetusega kirjutatud. See peidab ka üsna klassikalist süžeed, mis ei teeks häbi näiteks klassikalises telesarjas "The Twilight Zone".

4. "Tuhkhall" (2001) - Hiram

Naya City rongijaamas Jaapanis, keset tipptundi, koguneb salaplaani pidav seltskond lindpriisid. Kuid kõik ei lähe nii, nagu nad plaanisid.

Stiilipuhtalt ja hästi teostatud Jaapani mangakoomiksi stiilis pildike. Hirami lugu võikski vabalt olla osa näiteks Akira mangasarjast.

5. "Käilakuju" (2019) - Kell Rajasalu

Sajandite kauguses tulevikus protestib grupp teisitimõtlejaid kõrgtehnoloogilise autoritaarse keisrivõimu vastu. Nende juht on aga vangistatud.

Rajasalu lugu on selle kogumiku pärl. Napi ja klaari stiiliga lugu on oma teemadelt üheaegselt kaasaegne ja ajatu ning võrreldav ulmekirjanik Paolo Bacigalupi paremate töödega. Au kogumiku koostajale, kes otsis välja selle loo ühe jutuvõistluse pikemast nimekirjast.

6. "Kogu maailma valgus" (2013) - Veiko Belials

Tião ja Mirari on jäätmesorteerijad Lixo-nimelises kuubaasis. Ühel hetkel avastavad nad, et baasis on toimunud midagi hirmsat ja peavad proovima põgeneda.

Nutikalt on Belials siin ette võtnud stsenaariumi, mis on tuttav tõenäoliselt lugematutest filmidest, kuid vaadanud seda kõrvalosa täitjate silmade läbi. See meistritrikk tõstab tulemuse tavalisest tunduvalt kõrgemaks.

7. "See maailm on mulle!" (2014) - Maniakkide Tänav

Koloniseerimislaev maandab planeedil Hämarik esimesed robottöölised. Korraga selgub, et robotitega on salaja kaasa läinud ka üks inimestest, kes keeldub tagasi pöördumast.

Natuke kummaline on isegi lugeda nii hillitsetult väärikat lugu autorilt, kes on muidu tuntud pigem pillava stiili poolest. See on lugu iseseisvusest, mis paneks ka ulme kuldaja meistri Robert A. Heinleini tunnustavalt noogutama.

8. "Kaelani vaakumis" (2012) - Maniakkide Tänav, Joel Jans

Hävinud Maa ümber käib edasi kosmosesõda inimeste ja tulnukate vahel. Pärast ühte kokkupõrget õnnestub kahel inimesel põgeneda oma hukkunud laevalt ja imbuda tulnukate aluse pardale.

Oskuslikult on siin kujutatud kosmoselaevade klaustrofoobilist keskkonda. Kohati oli lausa tunne, nagu loeks mõnda Tom Clancy allveelaeva-põnevikku.

9. "Vihma seitse nime" (2014) - Heinrich Weinberg

Sõjaväelisele üksusele on antud käsk võtta üle juhtimine veevarustusbaasis Yellowstone planeedi "vihmavööndis". Kuid üksuse juhil on peagi selge, et ta ei tea piisavalt ei selle koha olemusest ega ka oma ülesande tagapõhjast.

Tegemist on üsna mõõdetult klassikalises stiilis ulmeseiklusega, millest Weinberg teinud lihtsa, kuid ausa variatsiooni.

10. "Teise päikese lapsed" (2015) - Reidar Andreson

Uurija saab ootamatult väljakutse lähedalasuva planeedi orbitaallinna, millega on side katkenud. Kohale jõudes näeb ta, nagu oleks kogu linn välja surnud.

Siin on samuti lihtsale kosmoseseiklusele natuke keerulisemaid pöördeid lisatud, kuid pigem oleks Andreson võinud selle lihtsamaks jätta, siis oleks mõju paremini esile tulnud.

11. "Kosmodroomidest kaugel ja üksildasem veel" (2013) - Veiko Belials, Joel Jans

Nõukogude stiilis koloniseerimislaev Marsile on kaotanud juhitavuse ja selle meeskond on jagunenud kaheks vaenulikuks leeriks. Kuid õige sotsialistliku filosoofiaga ei ole miski võimatu.

See satiiriline-humoorikas lugu on Belialsi ja Jansi poolt sätitud täpselt piisavalt jaburaks. Lõbus on ka neil, kel Nõukogude liidust isiklikke mälestusi pole.

12. "Ümberistumine" (2003) - Kristjan Sander

Maailmas, kus kommunistide asemel võitsid Vene keisririigi ülestõusus anarhistid ning tuumarelvade asemel võimutsevad biorelvad, loeb üks mees rongisõidul raamatut, mis kirjeldab teistsugust ajalugu.

Sanderi väga hästi teostatud alternatiivajalugu võlgneb kindlasti midagi Philip K. Dicki sama žanri kuulsaimale teosele "Mees kõrges lossis". Samas annab sellele täiesti omanäolise tugevuse kasutatud ajaloo ja olustiku täpne ja läbinägelik tunnetus.

13. "Üht teistsugust algust" (2001) - Meelis Friedenthal

Suuremas hoonekompleksis töötav arveametnik satub igavusest mööda keelatud koridore hulkuma. Nõnda satub ta aga salapärasesse laborisse, kus talle siiratakse tiivad.

Killukese kehaõudusega lugu meenutab veidi Harlan Ellisoni kuulsat selleteemalist juttu "Mul ei ole suud, aga ma pean karjuma". Siinse teeb aga eriliseks Friedenthali osavalt lisatud mütoloogiline taust.

14. "Raske vihm" (2017) - Manfred Kalmsten

Lõputu vihmaga kaetud linnas murrab pisisuli Sleiknir pead. Üks salapärane ilmuv ja kaduv tänav võib olla seotud tema tüdruksõbraga.

Kalmsteni tugevus on õhkkonna loomine. Tema niiskusest lirtsuv ja seenetav linn on võrreldav näiteks mõne China Miéville'i linnafantaasiaga.

15. "Apelsinikollane" (2004) - Elläi Tuulepäälse

Düstoopilises tulevikumaailmas vangistatakse üks väike tüdruk. Oma ande abil aga õnnestub tal appikutse saata.

Andekalt kujutatud kergete küberpungi-sugemetega müstiline lugu. Tuulepäälse jätab siin teadlikult asju seletamata, et lugeja teaks sama vähe kui peategelasest laps.

16. "Joosta oma varju eest" (2011) - Triinu Meres

Ühe lahingu järel päästab meedik vastasleeri üliku elu ja tajub samal ajal midagi hirmsat. Kui ülik hiljem tema juurde tagasi pöördub, on selge, et midagi tuleb selle õuduse osas ette võtta.

Suurepärane lugu, veidi Frank Herberti feodalistliku kosmosetsivilisatsiooni "Düün" stiilis. Meres käsitleb siin valikute ja nende hindade teemat, mis tema teostest hiljemgi läbi jookseb. Lausa raske uskuda, et nii tugev jutustus oli tema omaaegne debüüt.

17. "Seal, kus voolab valgus" (2012) - Veiko Belials

Veidras ja seletamatus maailmas elab tüdruk, kes on ilma jäänud oma sõbrast. Talle järele minemiseks on tal vaja pudelisse kogutud valgust ja mürgist mulda.

Siin loos on palju saladuslikkusest seotud sellega, et lugeja näeb maailma peategelasest lapse kaudu. Belials võidab siin aga ilusa keelekasutusega ning ta hoiab teksti pikkuse meeldivalt lühikese.

18. "Tänulik Olevipoeg" (2018) - Mann Loper

Kodukülas elav poiss saab teada, et maa-alustele on kunagi ammu antud tema asemel üks tüdruk. Ebaõigluse heastamiseks läheb ta ise maa-aluste juurde, et tüdruk tagasi tuua.

Lõbusas loos, mis on kirjutatud F. R. Kreutzwaldi muinasjuttude ainetel, mängitakse lugeja jaoks välja Arthur C. Clarke'i ütlus, et piisavalt kõrgel tasemel tehnoloogia on võlukunstist eristamatu.

19. "Veenuse kuninganna" (2017) - Jaagup Mahkra

Muinas-Eesti valmistub vabadusvõitluseks ristirüütlite vastu. Samal ajal kaevandab üks ettevõte Veenusel haruldasi metalle. Need kaks asja on uskumatul kombel omavahel seotud.

Jaburalt lõbus lugu, mis ammutab huumorit saja aasta tagusest pulp-kirjanduse stiilist, nagu Edgar Rice Burroughsi "Marsi printsess". Mahkra segab siin kokteili, mis ei tohiks töötada, kuid teeb seda sellegipoolest.

20. "Vabavalla kaotamine" (2017) - Heinrich Weinberg

Lugu toimub muinas-Eestis, kus ajalugu on läinud teisiti ning Viru ja Sakala maakondade liitumisel tekkinud Vabavald kogub järjest võimu. See aga ei meeldi mõnele teisele maakonnale ja valitseva pealiku Uku vastu peetakse vandenõu.

Viisakas alternatiivajalooline tekst, mis vaatleb seiklusloo vormis ideed väikekuningriikide konsolideerumisest. Igati asjatundlik sooritus Weinbergilt.

21. "Õpilane" (2003) - Karen Orlau

Ühes Eesti külas ei ole külanõid endale õpilaseks võtnud vigaste käte ja nõiavõimega sündinud poissi. Kuid vana nõid sureb ühel päeval ja küla territooriumile trügivad sisse hulkuvad, lindpriid nõiad.

Orlau kirjutatud etnoõuduse tekst on väga tugev ja asjatundlik. Õuduskirjanike hulgas ei ole autorile siiamaani päris võrreldavat vastast tekkinud, seda enam on kahju, et ta on viimasel ajal väga vähe kirjutanud.

22. "Valendab üksik prooton" (2017) - Siim Veskimees

Põhjamaade konföderatsioon on preisilikult range sõjaväelise korraga valitsetav suurvõim Euroopa liidu ja Venemaa vahel. Kuid veidrad sündmused annavad märku, et mingis teises reaalsuses on ajalugu läinud teisiti.

Paljuski kordab Veskimees siin mõtteid oma varasematest "Kuu Ordu" lugudest, kuid sellest hoolimata on tema alternatiivajalooline jutustus hoogne ja hästi komponeeritud. Väike kummardus Isaac Asimovi kuulsale romaanile "Igaviku lõpp" on samuti hästi valitud.

23. "Raudhammas" (2010) - Indrek Hargla

Ajaloolasest mees kolib oma diplomaadist abikaasa saatjana Kopenhaagenisse. Ta satub seal ajaloolisi võitluskunste harrastavate sõprade seltskonda, kuid siis selgub, et selle hobiga on seotud üks saladus.

Harglalt tuleb sümboolselt ka antoloogia lõpulugu. See valik on loomulikult hea, sest isegi kui loo sõnum pole lugejale kõige hingelähedasem, tagab tema professionaalsus lõpumuljena ikkagi positiivse tunde.

Kokkuvõttes on raamat Eesti ulme mõttelise suursaadikuna väga hästi õnnestunud. Valitud lood on ehitatud oma žanri kindlale alusmüürile ning autorid on üles näidanud vajalikke kirjanikuoskusi.  Lugude tase on erinev, kuid ühtegi selgelt nõrka lugu siin pole.

Koostajale võib ette heita vaid seda, et ta on teinud turvalise valiku – vastuolulisi ja intrigeerivaid lugusid pole praktiliselt samuti. Muidugi ei pea iga kogumik olema nagu Harlan Ellisoni koostatud legendaarne "Dangerous Visions", aga mõni sellesarnasem lugu oleks kindlasti vürtsi lisanud.

Samuti on võimalik küsimusi esitada ulmežanri sisemise tasakaalu kohta. Antoloogia raskuskese on selgelt asetatud teaduslikule fantastikale, õudus on esindatud üsna napilt ja fantaasia on pigem vaeslapse rollis. Küllap oleks leidnud sealtki mõne sobiva kandidaadi kaasamiseks.

Kuid need on siiski pigem pisiasjad. Tervikuna on tegemist siiski imetlusväärse tööga, mis on nii monument Eesti žanriulme viimasele kahele aastakümnele kui ka hüppelaud neile, kes sellega alles tutvust teevad.