Mängu-uurija ja teaduri Astrid Tuisu sõnul saab mänge mängida nii ilma elektrooniliste seadmeteta kodudes, looduses, mänguplatsidel kui ka õues, kas üksi, kahe-kolmekesi või koos oma perega. "Oleme välja valinud nii vanu kui uuemaid mänge, nii liikumisvõimalusi pakkuvaid kui ka rahulikumaid tegevusi. Mängimiseks pole vaja ei suurt seltskonda ega spetsiifilisi eripäraseid abivahendeid, välja arvatud pall, hüppenöör või pliiats-paber."

Kogus sisalduvad mängud on üles kirjutanud enamasti lapsed ise viimase saja aasta jooksul, kirjeldusi illustreerivad joonistused pärinevad 1930. aastatest. Laste kirjutusviis on jäetud muutmata.

Koroona-aja mängude kogu on liigitatud õuemängudeks, tubasteks mängudeks, vana-aja mängudeks ning jõulu- ja uusaastamängudeks. Kuna valiku üheks eesmärgiks on meelitada lapsi ära ekraanimeedia tagant, on Tuisu sõnul mängude valikul rõhku pandud nende kaasahaaravusele. "Läbi aegade populaarsete mängude (nt kull, pimesikk, ukauka ehk trihvaa) kõrval on keskendutud vanematele mängudele, mida tasuks uuesti meelde tuletada ning mida saab hästi mängida ka tänasel päeval. Sellisteks on näiteks keks, mida kutsuti Pambu-Peeduks, esemete äraarvamisemäng "Kimmimäng", pandimängud ja erinevad pandilunastamiseviisid."

Võistluslikkust ja osavust aitavad demonstreerida ka pühademänguna tuntud rätsepaeksam või kukepoks. Traditsioonilisi pühademänge, mida mängiti toas õlgedel ja mänguvahenditena kasutati pähkleid, herneid või ube, võib samuti edukalt tänapäeva tuua, kuid nendega on huvitav ka niisama tutvuda. Kui aga tahetakse tingimata sõpradega koos olla, siis saab mitmeid mänge, näiteks sõna- ja üht osa paberimänge ette võtta ka nii, et üksteisega ollakse ühenduses ekraanimeedia kaudu.

Lastemängude andmebaas "Ukauka. Vanad ja uued mängud rahvaluulearhiivist" sisaldab ühtekokku 3100 mängukirjeldust ja lapsepõlvemälestust. Need on pärit rahvaluule arhiivi kogudest ning talletatud viimase saja aasta jooksul.