Aveliina Helm: peame lõpetama looduse krooni vaatenurga ja asetama ennast süsteemi
Hiljutine kultuurilehe Sirp laureaat, ökoloog ja looduskaitsja Aveliina Helm rääkis "Plekktrummi" saates, et me peaksime süsteemselt hakkama kujundama jätkusuutlikku teed looduskeskkonna säilimise nimel.
Aveliina Helmi sõnul on inimesed praegu rõhunud pigem loodusele kui ressursile ja võtnud kõike muud iseenesestmõistetavana.
"Me ei ole suutnud hästi ära mõtestada, mis on need füüsilise väärtusega asjad meie jaoks looduses ka peale puu ja turba. Looduse toimimine on meie füüsiline hüve, mida me vajame samuti, nagu me vajame puitu või turvast. Need poliitikad on loodetavasti selle võrra muutumas, et arusaam sellest, et ka süsiniku sidumine, elurikkus, tolmeldamine ja looduslike kahjurivaenlaste olemasolu või viljakas muld on väärtus. Need sisenevad majandusarvestustesse ja see on ka Euroopa Liidu üks eesmärke ja võimalik lahendus, kuidas me saaks läbi finantssüsteemide seda soodustada. Teiseks peab ikkagi võtma oluliselt vaatluse alla selle tunnetusliku külje, et me peame lõpetama selle looduse krooni vaatenurga ja peame ennast asetama süsteemi ühe selle osalisena," selgitas Helm.
ÜRO on kuulutanud äsja alanud kümnendi ökoloogilise taastamise ajastuks. Helm rääkis, et on viimased neli-viis aastat töötanud ÜRO IPBES paneeli juures, mille eesmärk on koostada kokkuvõtteid looduskeskkonna seisundist ja selle seisundi mõjudest inimühiskonnale.
"See töö on toonud mind hästi lähedale sellele, kuidas loodus mõjutab inimest ja kuidas looduse kahjustamine seab meid kõiki ohtu. See tegevus on minus tekitanud sellise pakilise tunde, et seda peavad kõik teadma ja neid raporteid peaks kõik lugema. See info meie maakera kohta peab igaühel olema," ütles ta.
Helm selgitas, et meie looduskaitseline mõtlemine on kujunenud nii, et inimene ja loodus on eraldiseisvad. Samas tuleks tema sõnul näha end süsteemi osana: "Kui me tahame hästi jätkusuutlikult edasi toimetada, siis me peame leidma sellised viisid, kus me pidurdame meile oluliste tegurite kahjustumise, mis hoiavad meie maailma elamisväärsena ja rajama endale hästi jätkusuutliku tee."
Üksikisikul võib olla keeruline märgata, kuidas elurikkus üha väheneb, kuid see puudutab siiski kõiki.
"Täna me teame seda, et globaalselt oleme me väljasuremisohtu seadnud iga kaheksanda liigi, mis on miljon liiki. Aga nende väljasuremine ei ole meile silmaga nähtav. Meie elu läheb sellega kehvemaks, meie mullad ei tooda enam nii hästi toitu, nad ei puhverda enam nii hästi üleujutusi. Kõik need putukad on vajalikud tervete süsteemide toimimiseks, mis tagavad kõigi ülejäänud süsteemide toimimise. Me ei pruugi üksikisikuna märgata, et sellest on miskit lugu, kui elurikkus väheneb. Aga see vaikne looduse murenemine meie ümber mõjutab küll. Kui nüüd numbritesse panna, siis puhtalt juba muldade degradeerumine ja mulla elurikkuse langus toob maailmale olulist majanduslikku kahju triljonite dollarite ulatuses igal aastal, aga see on kahju, mida ei kanna ei sina ega mina, vaid me kõik korraga," ütles Helm.
"Mina üleliia optimistlik ei ole, kui me seda kohe hästi tõsiselt ei hakka võtma. Me peaksime päris tõsiselt, süsteemselt ja hästi suure moraalitundega suhtuma meid ümbritsevasse keskkonda. Mis inimesega juhtub – see tänane õitsenguaeg saab mingil hetkel oma piirid, aga kes teab täpselt kuna ja kuidas," rääkis ta.

"Kui me räägime tarbimisest, siis see kõik on hullumeelne. See peab kohanema reaalsusega. Lahendus, mida nähakse, on süsteemne muutus. See peab hõlmama nii seda, kus me kaitseme loodust, kui suurtel pindaladel ja kust me ise tagasi tõmbame, kuidas me käime ringi oma põllumajandus- ja metsamaastikega, kui ka seda, kuidas me tarbime ja kas me ekspordime oma keskkonnakahju, mida me hästi palju teeme. See muutus peab hõlmama kõiki tasemeid, milles me toimetame. Seetõttu peaks need otsused tegema kõigi teiste otsuste ülal ja ei tohiks teha mitte ühtegi otsust, kus ei ole võetud arvesse looduskeskkonna säilimist või meie jätkusuutlikku suunda ei rahanduses, hariduses ega tervishoius," lisas Helm.
Eestlased näevad end Helmi sõnul kui loodusrahvast, kuid tegelikult on Eestis lokaalseid üha süvenevaid keskkonnaprobleeme.
"Tõepoolest me ju oleme võrreldes Lääne-Euroopaga alustanud viimastel aastakümnetel oma Eesti vabariigis päris healt positsioonilt – meil on looduskaitsealasid, meil on rabad säilinud. Aga ütleks, et need viimased aastakümned, kus me oleme meid ümbritsevas looduses toimetanud, on üsna kiiresti intensiivseks muutunud ja puhtalt usul, et meil on kõik hästi, asjad ei püsi. Me peame tõepoolest tegutsema ka. Eesti keskkonnaseisundit vaadates on nii mõnedki näitajad üsna murettekitavad. Näiteks Eesti põllumajandusmaastikes nitraaditundlikes piirkondades tehtav põhjaveeseire – nendest põhjaveeproovidest üle 60 protsendi on saastunud pestitsiidide ja nitraatidega ja see on väga suur number. See peaks kummutama meie usu sellesse, et mingist jumala armust püsivad meie puhtad põhjaveed, hoitud loodus ja keskkond. Niisama nad ikka ei püsi, see on aktiivne töö, et need asjad tasakaalu viia. Need on negatiivsed trendid ja kui asjad lähevad halvemaks, siis definitsiooni järgi need ei ole jätkusuutlikud," tõi Helm näite Eesti probleemidest.

Üha uusi normaalsusi aktsepteerides nihkub meie arusaam elurikkusest
Helm selgitas, et inimeste arusaam maailmast kujuneb selle põhjal, milline on hetkeseis.
"Näiteks me peame tänast olukorda normaalseks, et kullerkuppu on nii vähe. Seda nähtust nimetatakse baastaseme nihkumiseks – see on huvitav teema, mis looduskaitset tugevalt mõjutab. Inimestel on arusaam maailmast nii, nagu ta parasjagu neile tundub. Nii peavad tänased noored inimesed normaalseks maailma, kus kullerkuppe on vähe ja linde laulab tavalises Eesti metsas 40 protsenti vähem kui 80ndatel. Me seame oma baastasemeks ikka selle, millega me oleme harjunud. Näiteks kui meil ei tuleks enam järgmine kevad ööbikud Eestisse, muutuksime murelikuks ja vanemad inimesed räägiksid, et vanasti kogu aeg ööbik laksutas. Aga nooremad inimesed, eriti need, kes alles mõne aja pärast sünnivad, ütleksid, et mis ööbik. Nii me muudkui nihkume ja aktsepteerime uusi normaalsusi. Näiteks seda, et meie mullad on vaesunud või sisaldavad pestitsiide või et kullerkuppe enam ei ole," kirjeldas Helm.
Ta rääkis, et tema valdkonnas tuleb ette palju tööalast depressiooni: "Keskkonna- ja kliimateadlastel on levinud tööalane depressioonilaine. Praegune seis on meil selline, et teed, kuhu me peaksime minema, on üsna selged. Me teame, milliseid samme me peaks astuma. Aga probleemne on see pool, et kuigi me teame, me ei tee seda. Nii on siis kliimateadlastega nõnda, et kes annab alla, kes läheb tänavale, kes suundub poliitikasse ja kes läheb tsivilisatsioonist eemale maale elama. Kui ma mõtlen tagasi ajale, kui me koondasime nendesse raportitesse kogu seda informatsiooni, mis meil looduse seisundi kohta on, siis minust käis läbi selline mõtteline mõõn. See on lihtsalt kurb, kui tempokalt ja võimekalt me kogu selle miljonite aastate jooksul kujunenud looduse ilu ja toimekuse hävitame."
Helmi sõnul on kõvasti põhjendamatut üleolekut selles osas, kui võimekad inimesed tegelikult on.
"Ühest küljest me oleme väga võimekad selles osas, kui tempokalt me maailma ümber muudame. Kuid teisest küljest oleme me absoluutselt võimetud asendama seda rolli, mida kannavad ökosüsteemid meie ümber – me ei suuda ise mulda teha, ise puhast õhku ega vett hoida. Me ei suuda tagada selle suure maailma süsteemi toimimist. Kuskil on meie füüsilised piirid, kust me ei tohiks edasi minna ja me oleme neile päris lähedal," arutles ta.
Samas on Helm veel lootusrikas: "Mina olen optimistlik kahel põhjusel. Esiteks, kuna noored, kes täna on otsustusvõimelised, on natuke targemad kui meie ja üsna teadlikud asjadest. Teine asi, mis mulle suurt rõõmu pakub, on looduse taastumisvõime. Piisab anda vaid võimalus ja kui meil on vähegi kusagilt alustada – kui me oleme suutnud veel kusagil selle kullerkupu säilitada, siis meil on võimalik tuua need maastikud tagasi ja tuua see elu sinna tagasi. Antagu vaid võimalus ja see on võimalik."
Kultuurisoovitus
"Minu kultuurisoovitus on seotud rohttaimedega. On üks huvitav nähe, et inimesed ei pane tähele, kui palju liike on meie ümber. Minu üleskutse on seotud taimepimeduse leevendamisega, kui lumi ära sulab ja kevad tuleb, võtke "Eesti taimede määraja", võtke ette pisike lapikene ja püüdke ära tunda kui palju erinevaid taimeliike seal kasvab."
Toimetaja: Marit Valk, Victoria Maripuu
Allikas: "Plekktrumm"