2007. aastal Tartu kunstnike liidu galeristina alustanud Toompere meenutas, et algusaastad olid kummalised.

"Erinevad fraktsioonid kasutasid üksteise vastu kõikvõimalikke parlamentaarseid võtteid, kusjuures teise poole ambitsioon jäi alati arusaamatuks – valitses ainult arusaam, et kõik on valesti ja kõik varastavad," rääkis Toompere, kes oli siis just ajateenistusest välja saanud ja paar kuud Kaagvere erikoolis õpetanud.

"Ühel hetkel mõistsin, et üleannetud tüdrukud Kaagveres on täitsa normaalsed inimesed ja kodusõda kunstiskeenel teeb täiskasvanutest palju hullemad masuurikad."

2010. aastast kunstnike liidu esimehe kohal olnud Toompere ametisse asumise eel vahetusid liidu esimehed pea iga aasta. Esimehe valimine seisneski tema sõnul sel ajal ennekõike küsimuses, et kes on see loll, kes sinna ametisse suudetakse panna. Toomperel oli esimehe rolli astudes kolm eesmärki: korda saada rahaasjad, lõpetada kodusõda ja sisutegevuseks palgata asjatundlik galerist.

Eesmärkide täitmiseks oli Toomperel aega rohkem kui küll – kümme aastat. Rahaasjad on korras, kunstimaja tegevus on küll perspektiivitu, aga stabiilne. Praegune süsteem töötab tema sõnul kümmekond aastat, aga kauem kunstimajad teenida ei suuda.

"Positiivne on see, et kodusõda sai ära lõpetatud. Inimestele on peamiselt vaja ärakuulamist," sõnas Toompere. "Me olime kunstimajaga siiski väga tugevalt Eesti kunstimaja perifeerias – suur võit selles kümne aasta pikkuses töös oligi, et me roomasime perifeeria äärealalt perifeeria keskele".

Väljaspool Tallinnat on Toompere sõnul kõik jätkuvalt perifeeria. "Aga me ei ole enam nii kaugel perifeeriast kui kümme aastat tagasi," tõdes ta.

Toompere sõnul oli üks taktikalis-strateegiline õige otsus liidu juhina arusaamise tekkimine, et Tallinnasse pole vaja trügida. Tartu ettevõtmised Riia suunal olid tugevamad.

"Kui sind võetakse professionaalse partnerina, keda pole vaja igal sammul patroneerida, siis loomulikult sa töötad pigem nendega," nentis Toompere. Kuigi Riias olid omad probleemid, oli Riia suund siiski õigustatud, sest Toompere sõnul on asjade toimimiseks vaja professionaalset partnerit.

Tartu koostöö Tallinna suunal jäi pigem kahvatuks. "Tallinnas koheldakse sind teisejärgulise kodanikuna – oled mingi lollakas tartlane, keda tuleb pealinnas kõigepealt harida: kuidas õigesti mõelda ja õigesti rääkida, kuidas noa ning kahvliga süüa. Sellise suhtumise juures otsitakse professionaalne partner mujalt."

"Alati on mõistlikum suhelda nendega, kes suhtuvad sinusse hästi ja professionaalselt ja Riia suund aitas meie kunstielu väga palju edasi," lisas ta.

Toompere rääkis, kuidas väärtused, eelarvamused ja suhted on alati kinni inimestes endis. Ta ei alahinda ka enda isiku problemaatilisust tekkinud olukordades. Suurimaks vägikaikaveoks tema karjääri jooksul jäigi suhtlemine kultuuriministeeriumiga, mille üks nn kõrgpunkte oli kohtuskäik kultuuriministeeriumi ja kunagise kultuuriministri Rein Langi vastu, kui viimane keeldus Tartu kunstnike liitu registreerima loomeliiduna.

Vaatamata sellele, et liit võitis ministeeriumit kahes kohtuastmes, ei saanud nad ikkagi loomeliidu staatust, kuna ministeerium kehtestas vahepeal seaduse, et Eestis võib olla vaid üks kunstnike liit.

Toompere sõnul on kultuuripoliitikas toimuv hoopis midagi muud kui võrdsete mängureeglitega tegutsemine. "See pilt, mis on paberil ja see pilt, mis on päriselt – seal pole ainult väike nihe, vaid need on suisa kaks erinevat maailma".

Tema sõnul on kultuuripoliitika paberil fiktsioon, mille alusel hakatakse läbi seadusandluse rahastuse toel täitma mingisuguste inimeste loodud eesmärke. Aga küsimus on – milliseid eesmärke täidetakse.

Kultuuriministeeriumis on Toompere sõnul töös ideed, mille ees on tugevad lobitegijad ja häälekamad neist saavadki esiritta. Erinevate kunstivaldkondade  erinevas rahastusmääras näeb Toompere selgelt võimalust vana muinasjututegelaste Suure Peetri ja Väikese Peetri võrdlemiseks. Suur Peeter on laiemalt võttes teatrikunst ja Väikese Peetri koondnimetuse alla koondub kunst ja kirjandus ning veel nipet-näpet.

"Kunstivaldkonnale on ministeeriumilt põhisõnum, et meil ei ole raha ja me ei saa teid toetada. Samal ajal näeme, kuidas teatrivaldkonnas on tekkinud uusi etenduspaiku, nagu Kuressaare, Pärnu, Narva ja selles valdkonnas tundub, et raha jagub."

Teatrivaldkond võtab raha kunstivaldkonnalt ära, leiab Toompere. "Samal ajal on teatrivaldkond jätnud mulje nagu neil oleks jube vähe raha ja kohe kukub kogu teatrivaldkond kokku, kui sinna veel paarkümmend miljonit ei anta. Rahvuskultuur lõpeb kohe, kui üks väike teater peab oma uksed sulgema."

"Ma ei tea, millega teater on kultuuriministeeriumi ära tinistanud," sedastab Toompere. "Julgen väita, et teatrivaldkonnas ei juhtu mitte midagi, kui paar teatrit kinni pandaks. Lihtsalt teater on kultuuriministrile pähe istunud ja seda juba pikemat aega – viimaste aastakümnete jooksul. Praegune seis on ebanormaalne."

Toompere rääkis saates kunstirahastuse korrastamisest aastatel 2016–2017, mille tulemusena tema sõnul anti kogu rahastus suuresti Tallinna Kunstihoonele. Viimase kõrvale jäid väikeste toetussummadega Eesti kunstnike liit ja veel paar asutust. Kui tegevus toimubki väljaspool pealinna, siis selle kureerimine on endiselt Tallinnast ja raha jääb ju tegelikkuses Tallinnasse, rääkis ta.

"Ülejäänud kunstivaldkonnas tegutsejad küsigu rahastust kultuurkapitalist ja kui nad sellise "fantastilise" plaaniga ei nõustu, siis on nad lihtsalt idioodid. Kunstirahastuse korrastamise käigus leppisid A-klassi organisatsioonid omavahel kokku, kuidas B-klassi kunstiorganisatsioonidele sõbralikult nuga selga lüüa," kirjeldas Toompere.

"Algusest peale oli ainult üks plaan – rahastame Tallinna Kunstihoonet ja kõik, kellele see ei meeldi, on lihtsalt idioodid. Retoorika sõnastus oli natuke teistsugune, aga sisu jääb samaks," lisas ta.

Toompere soovib siiski kolleegidele jõudu ja julgustab kunstirahastuse korrastamise teemal edasi liikuma. "Kolme aasta jooksul ei ole rahastamise osas korrastatud mitte midagi".