Arvustus. Kui saaksime veeuputuse ära hoida

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Linnateatri lavastus "Lapsed". Autor/allikas: Siim Vahur

Linnateatri uuslavastus

"Lapsed"

Autor Lucy Kirkwood

Lavastaja Elmo Nüganen

Tõlkinud Oliver Berg, kunstnik Reinis Suhanovs, kostüümikunstnik Reet Aus, muusikaline kujundaja Riina Roose, valguskunstnik Kristjan Suits

Laval Anne Reemann, Piret Kalda või Epp Eespäev, Hendrik Toompere või Peeter Tammearu

"Lapsed" jutustab pensionile jäänud tuumafüüsikutest veidi aega pärast Fukushima tuumakatastroofi. See on Elmo Nüganeni viimane lavastus Tallinna Linnateatri peanäitejuhina. Nii ongi lahkumise ja lähedaste mahajätmise temaatika lavastuse jooksul läbiv, kuigi sageli peidetud teiste teemade varju.

Nüganen on oma viimase lavastuse alustekstiks valinud raske teose, mille melanhoolne karakteriloome annab lavastajale vabad käed erinevate kõneaineste rõhutamiseks. Seetõttu on vaid mõned tosinast kõnealusest teemast vananemine, petmine, keskkond, homofoobia, vaimne ja füüsiline tervis. Lavastaja ja näitlejad on teinud väga head tööd tegelaste avamisega ning seeläbi suudab vaataja endalegi üllatuslikult iseennast ja oma lähedasi ära tunda ka kõige veidramates situatsioonides. 

Pärast Linnateatrist lahkumise uudiseid räägib Nüganen Eesti Päevalehe intervjuus, kuidas talle on lavastajana äärmiselt oluline saada sõbraks ruumiga, seda siis Laia tänava Põrgulava näitel: "Ruum ei anna end kergelt kätte, aga kui annab, on temas palju võimalusi." Seetõttu oli huvitav, et selleks lavastuseks oli Nüganen koostöös Läti kunstniku Reinis Suhanovsiga loonud täiesti uue ruumi.

Saalis kõrgus kilest telk, mille sees paiknesid lava ja publik. Katastroofijärgse ajana, mida vaatajatele mängitakse, jättis see igatahes väga efektse mulje – lavastaja ja kunstniku koostöö oli laitmatu. Samuti osutus see telk lähemal uurimisel tõeliselt huvitav kujund. Telk oli füüsikutest abielupaari ajutine kodu, mis peale mõningast kaalumist sai nende alaliseks elupaigaks. Kuigi kilesse mässitud mööbel ja telk võib olla inimeste jaoks ajutine lahendus, on see keskkonna perspektiivis kohati pidevam mure kui mõni hoone. Viimasest on vähemalt kasu pikaks ajaks, plastist aseainest kasutatakse aga vaid korra, kuid hiljem sellest lahti saada on pea-et võimatu.

Etendus möödus äärmiselt sujuvalt, tempo- või energiavahetused ei tundunud liiga tormakad, samas ei hakanud etendus kordagi venima. Iga tõsisema stseeni vahel oli jälle midagi kergemat, mis rajas teed uuteks teemapüstitusteks. Iga uus pilt erines eelnevast drastiliselt ning tõi endaga saali kaasa värske atmosfääri. Publiku tähelepanu oli väga osavalt suunatud – kui ühes lava nurgas midagi toimus, sai teine näitleja teises nurgas ettevalmistusi teha, et järgmises pildis publikut šokeerida.

Uue tahu avas see, et oleme ju isegi praegu kriisisituatsioonis ning teatris peame kandma maski. See nn pisiasi andis etendusele tohutult õiget tunnetust juurde ning aitas teatrielamuse nautimisele kaasa. Ainsaks küsimärgiks jäi lavastuse ebaühtlane muusikaline kujundus. Oli aru saada, et muusikaga taheti olulisi momente lavastuses esile tuua, kuid nii mõnigi selline hetk tundus suvaline ja ebavajalik, samas mõnes teises kohas oli muusikaga teksti rõhutamine täiesti õigustatud. 

Anne Reemanni mäng tõmbas vaataja etenduse esimestel minutitel endaga kaasa. Reemanni Hazel paistis esmapilgul olevat tugeva fassaadiga naisterahvas, kes ei usu vananemisesse, teeb aktiivselt sporti, toitub tervislikult. Kuid mida aega edasi, seda rohkem tahke naine endas avas. Tuli välja, et see on naine, kes elab ja on tugev vaid teiste, mitte enda nimel. Ta ei ole õnnelik, kuigi ta seda endale väita püüab. Ta on sisimas õrn ja iga väiksemgi pisiasi võib ta rööpaist välja lükata – ta on lihtsalt liiga palju oma elus haiget saanud.

Minu õhtu kulminatsioon toimus umbes etenduse 15. minutil, kui Hazel kirjeldas, mida ta tuumakatastroofi hetkel tegi. Reemann oli selleks hetkeks Hazeliga üks: ta silmis oli näha hirmu, ta kehahoiak oli jäik, ta käed värisesid, ta silmis olid pisarad. Seda nähes ja kuulates tekkisid ihule külmavärinad. See oli tõeline näitlejameisterlikkus. Reemann suutis oma hoogu stabiilselt üleval hoida terve etenduse vältel ning kokku andis see tõeliselt võimsa soorituse.

Kui Reemann paistis silma tugeva soologa, siis Piret Kalda Rose ja Peeter Tammearu Robin moodustasid efektse dueti. Lavastuse esimeses pooles jätavad nad endast üsnagi pinnapealse, ühemõõtmelise mulje. Nad on kodukootud tegelased, kelles võib ära tunda alkoholilembelise musta huumoriga onu või vaikse viimase moe järgi riides tädi, keda keegi aastaid näinud ei ole. Särama hakkavad nad aga siis, kui näitlejad esimest korda dialoogi astuvad, avades läbi üksteise oma tegelasi.

Antakse mõista, et neil on olnud varasemad afäärid, kirjavahetused. Räägitakse asjadest, mida kellegi teisega arutada tundub tabu, üksteise ees filtrit ei ole. Tammearu mängib Robinit iroonilise keskealise mehena, kes üritab halba situatsiooni parandada naljaga. Kalda Rose'i aga naisena, kellel lihtsalt ei olegi kunagi õnne olnud, kuid kes siiski usub paremasse homsesse. Kalda mängus on ülimat kurbust, kuid samas ambitsiooni ja usku sellesse, et kõike saab veel parandada ning kui mitte enda, siis teiste jaoks. Seeläbi ei kao sära Kalda mängust hetkekski. 

Lavastust ja selle temaatikat võib vastanduma panna Louis XV-le ning tema ütlusele "Peale mind tulgu või veeuputus!". Lavastus kutsub meid mõtlema keskkonnale ning sellele, mis saab siis, kui meid enam ei ole. Kui me jätkame oma praegust eluviisi, siis ei olegi meie lastel muud, kui üks suur veeuputus. Isekus viib maailma lõpule. Need lavastuse kolm tegelast annavad meile olulise õppetunni isetusest ning eneseohverdusest. Lavastuses kõlav lause, mis toodi esile ka kavalehel "Kui meil on soov, et maailm lõplikult laiali ei laguneks, siis me ei saa lubada endale kõiki asju, mida me tahame, ainult sellepärast, et me neid tahame," annab mõtteainet veel pikaks ajaks. 

"Lapsed" oli väga ilus ja märgiline punkt Nüganeni Linnateatri teekonnale. Nüganen näitas taas, et ta oskab valida tugevaid kandvaid tekste, luua huvitavaid lavastuslikke ja kunstilisi momente, panna näitlejaid mängima võrratut ansamblimängu. Kuigi iga lõpp on omamoodi nukker, siis usun, et Nüganen jätkab inimeste võlumist oma kunstiga ka teistes Eesti teatrites ning tema lavastuste piletid müüvad kui soojad saiad ka teistes Eesti saalides.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: