"Murrete puhul võiks rääkida praegu isegi huvi tõusust," ütles Jüri Viikberg ja lisas, et murretest räägitakse palju ning neist ilmub ka palju erinevaid materjale. "See on kõike muud kui mingisugune hääbumine, pigem räägib see ikkagi sellest, et kirjakeelel on murdeid vaja oma elujõu jaoks."

Viikbergi arvates sõltub see veidi ka põlvkonnast, kes ja kuidas murdeid kasutab. "Murrete kadumise juttu on räägitud niivõrd kaua, mina meenutaksin hea meelega seda, kuidas Mihkel Veske ütles 1875. aastal, et ega õiget murret enam ei kuule ja õiged rääkijad on ammu hauas."

"Natukene pessimistlikku juttu on räägitud pidevalt, aga see ei tähenda murretele midagi, murded elavad kõik need kurtmised üle," mainis ta ja lisas, et kirjakeel on murrete kõige ilusamad jooned üle võtnud. "Kui oletada, et kirjakeeleks oleks saanud hoopis tartu või võru keel, siis õhkaksid võib-olla lõunaeestlased, kui ilusad murdejooned on põhja pool."

Oma murde üle võivad Viikbergi arvates olla uhked nii saarlased, hiidlased, põhjaranniku inimesed kui ka Kodavere kandi elanikud. "Põhja- ja Kesk-Eesti murded oleksid justkui kirjakeele poolt tasalülitatud."

"Näiteks kui on mingid intervjuud televiisoris või raadios, siis inimene võiks rääkida ikkagi oma kodust keelt," tõdes ta ja mainis, et kahjuks on ka palju inimesi, kellel mingit kodumurret polegi. "Need, kes on juba linnainimesed, nendel ei jäägi muud üle, kui ainult kirjakeelt rääkida."