Mida 65 sinu jaoks tähendab? On see sinu jaoks noor inimene?
See ei ole minu jaoks mitte midagi. Mul aastaarvudega seostub väga vähe, ma ei mõtle selle peale kunagi. Kui ma lavakunstikooli astusin, siis ma mäletan, et Panso võttis meid vastu. Hiljem olen teadvustanud, et ta suri 57-aastaselt. Selles osas olen ikkagi vana inimene.

Sa oled ju tegelikult väga mitmes rollis siin teatris, nii näitleja kui ka teatrijuht. Mida näitleja jaoks tähendab see 65? Kas näitleja jaoks on see hea iga?
Meesnäitlejate jaoks kindlasti, sest kui me vaatame maailmas klassikat, siis 80 protsenti rollidest on kirjutatud meestele, enamasti kuskil vanuses 40. Millegipärast noored mehed vahetuvad vanadeks ümber, aga naiste rollid saavad klassikas otsa. Nii et kaasaegsed kirjanikud, jõudu teile, kirjutage vanematele naistele!

Mis meeleoluga sa tavaliselt hommikul teatrisse sisse astud?
Huviga. Kui ma siia teatrijuhiks tulin aastal 2006, oli siin oli kuue aasta jooksul vahetunud viis teatrijuhti. Tehti konkurss nii majas sees kui väljas ja mulle tehti ettepanek, et kas sa ei tahaks proovida, et siin majas töörahu saavutada. Selle eesmärgiga ma tulin siia kolmeks aastaks, nüüd saab viisteist.

Missugune on üks hea teatrijuht?
Selline, kes laseb inimestel teha. Ma olen aru saanud, et tegelikult on hea teatrijuht see, kes kuulab päris palju.

Ma ei ole juhtimist kuskil konkreetselt õppinud, kõik on tulnud tegevuse käigus. Mis on teatri eesmärk, teatri juhtimise eesmärk... Teater on teener, nagu kõik teised elukutsed. Ma ei väsi kordamast, et kõige olulisem minu jaoks teatris on näitleja. Kõik teised teenivad selle nimel, et see kohtumine esitaja ja vaataja vahel toimuks. Temal peab olema hea.

Kui küsid, mis on kõige raskem teatrijuhil, siis kindlasti öelda seda, et meie töösuhe on lõppenud. See on kindlasti üks kõige raskemaid asju, mida inimestele öelda. Kas ta ei saa hakkama või ei klapi teistega, see on kõige raskem.
Aga ülejäänud osas.. Kui annad inimestele võimaluse, tunnustad neid, siis nad teevad päris palju ära rõõmuga.

Tunnustad sa päriselt ka?
Ikka ütlen hästi.

Räägi, kellele sa viimati hästi ütlesid.
Hea küsimus. Ma ei mäleta niimoodi. Eesti keeles on hea sõna "tubli", mis on täiesti tõlkimatu, ei ole üheski teises keeles olemas sellist võimalust. Nii et öelge inimestele - tubli, hästi!

Oled öelnud, et sinu kui teatrijuhi uks on alati avatud, kõik võivad sisse astuda. Räägi, kes sealt sisse astuvad.
Oi, väga paljud inimesed astuvad sisse. See, millega nad tulevad, on ka erinev. On väga palju olulisi küsimusi, et kuidas mingisugust lava tehnilist asja teha, mis on olulised. Aga ka sinnamaani välja, et keegi tuleb su juurde ja ütleb, et miks minu külmkapis on kaks õlut, kas te ei lahendaks seda ära.

Kas kaks õlut on palju või vähe?
Siis kui ta tuleb murega, siis järelikult juba palju. Temale võõrad õlled tema külmkapis on vihje, et hakkame jooma, aga ta ei tahaks seda. Nii et selliseid muresid on ka, millega tullakse. Siis ma teen küll suured silmad, et miks minu juurde tuled? Ütle oma sõbrale, et ära pane õlut siia, kui sa ei taha.

Kas sa tehnilisi probleeme lahendad siis ka, kui tullakse nende muredega?
Ma ise ei lahenda, selleks on eraldi inimesed. Ühel on üks ülesanne ja teisel teine, kuidas neid võimalusi siin majas saada... Ta on ikka vana maja oma tingimustega, siia midagi juurde teha või ära võtta, see on alati seotud probleemidega.

Me panime selle saate pealkirjaks "Teatridirektor, ilma lipsuta". Olime mures enne salvestust, et äkki sul on lips ees, sest me ei palunud spetsiaalselt lipsu mitte panna. Miks sul lipsu ees ei ole?
Lipsu kannan üldse harva. Eesietendustele ikkagi panen, kui on vaja lavale kedagi õnnitlema minna, aga ega ma lipsustatult ringi ei käi.

Miks?
Miks? Mis vahet sel on? Elukutselt olen näitleja, olen harjunud panema selga, mida öeldakse. Nii panengi.

Kes sulle ütles, mida täna selga panna?
Reet (abikaasa - toim.).

Mida ta ütles?
"Pane see selga".

Ja ei tekkinud mingit vaidluskohta?
Ei, see on tema pädevus.

Kui üldiselt Eesti teatrist räägime, miks on teater Eestis nii armastatud?
Ma olen püüdnud seda isegi seletada kunagi, et miks see nii on. Eestlasele on omane olla nii-öelda omaette aias ja näpp mullas ja kui tuleb see tahe minna seltskonda või kuskile kollektiivi, siis teater on üks turvalisemaid kohti. Siis sa oled nagu inimestega koos küll, aga samal ajal on pime ja sa ei torka väga silma, nii et võib-olla sellepärast.

Tegelikult on Eestis väga hea teater. Olles näinud maailmas päris palju asju, viimasel ajal küll mitte erinevate asjaolude tõttu, aga kui Tom Stoppard käis siin vaatamas oma "Utoopia rannikut", siis ta ütles, et meil on heade näitlejate konsentratsioon meie rahvaarvu kohta väga suur. Isegi sellises teatririigis nagu on Inglismaa, on peaosatäitjad ja läbivad kõrvalosatäitjad enamasti professionaalid, massidesse võetakse asjaarmastajad, tänavalt kutsutakse statiste, siis Eestis on kõik professionaalid. See on fenomen.

Missugune on hea teater?
See, mis kõnetab. Mina olen kogu aeg öelnud, et teater ei pea vastama küsimustele, aga esitama neid küsimusi. Ehk siis panna inimesi mõtlema lõbusalt tõsiselt asjade üle. Minule endale meeldib selline teater, et kui ma lähen ära ja ma mõtlen nendele küsimustele, mis on selle etendusega püstitatud.

Millises seisus hiljuti 100-aastaseks saanud Draamateater sinu arvates on?
Heas. Publiku huvi on ikkagi väga suur, vaadates ka seda, et kui see koroona lahti läks, siis ikkagi meile tuli väga palju kirju, et millal te uuesti avate. Ja kui see avamine toimus, siis oli päris suur tung, kasvõi see 50 protsenti, et inimene sinna sisse mahuks. Kui me pidime asju ümber tõstma, siis oli väga palju kõnesid, et miks just mina olen see, kes ümber tõstetakse, miks mina ei saa vaatama tulla. Selles mõttes ma näen küll seda, et huvi selle teatri vastu on väga suur.

Teine asi, mille üle ma rõõmu tundsin eelmise aasta puhul, et kõik uuslavastused, mis eelmine aasta välja tulid, olid kõik erinevates kategooriates nomineeritud, mis on väga hea näitaja. Meil on väga head näitlejad.

Kes on Draamateatri staarid praegu sinu arvates?
Ega meil teisi polegi, meil on peaaegu kõik staarid.

Kes siis on kõige raskema iseloomuga näitlejad?
Ma olen andnud sõna, et kui sa küsid, mis on Draamateatris on kõige parem etendus, kes on kõige parem näitleja või kes on kõige parem lavastaja, siis teatrijuhina mul ei ole eetiline vahet teha.

Miks ise lavale lähed? Kas tunned sisemist sundi või sind veendakse? Tavaliselt kui inimene on pikalt olnud administraator, siis tal on palju mugavam mitte lavale minna.
Selles osas on sul õigus, et mul on mugav ära öelda. Ma päris lahti sellest ikka ei saa. See pisik on kuskil sees, et aeg-ajalt ikkagi. Teatris on üldiselt nii, et lavastaja teeb ettepaneku, kas sa tahad mängida või mitte. Ma ei lähe ise küsima, et ma olen teatrijuht, et äkki annad mulle mõne Hamleti siin praegu. Päris nii see ei käi. Kui lavastajal on idee või nägemus minust, siis ma mõtlen. Praegu mul on võimalus mõelda ja öelda ei või jah, aga huvitava töö puhul ma ikkagi võtan vastu.

Kuidas näitlejana oled? Kas laval tunned end kogu aeg paremini ehk kogu kogemus, mis on olnud, tuleb kaasa, või tunned iga kord, nagu oleks täiesti esimest korda?
Esimest korda. Igasuguse lavastuse puhul, kui me hakkame minema, siis tegelikult hakkaks justkui nullist peale. Loomulikult on mingi kogemus ja oma nipid, millega tuled välja, kui ei oska, siis hakkad oma nippe kasutama, mida aastate jooksul ikkagi koguneb. Mulle meeldib ikkagi neid rolle mängida, kus ma pean midagi juurde lugema.

Kas sa lavakasse saaksid praegu sisse?
Ma ei tea. Oleneb vist juhendajast, aga ei oska öelda. See, mismoodi lavakasse sissesaamine toimub... Kui ma lavakasse sisse astusin, ma ei olnud üldse esimeses järjekorras, mind prooviti ikka rohkem, ma ei olnud niimoodi kohe sees. Kuigi ma sain esimesel katsel, ei olnud ma see, kes mõnest voorust vabastati, ma pidin ikka kõik läbi käima. Nii et ma ei olnud kõige teravam pliiats sel hetkel.

Lavakas meie ajal küsiti vähemalt, et mis on need rollid, mida tahaksid mängida. Ma mäletan, et ütlesin, et tahaks mängida Till Eulenspiegelit ja Poloniust. Ma olen need unistuste rollid mõlemad saanud ära mängida. Till Eulenspiegel oli 1986. aastal, mida ma pean päris oluliseks ja Polonius lavakunstikoolis Mikiveri lavastuses.

Poloniusega oli veel tore nali. Ma otsustasin viimases peaproovis, kui rott ära tapetakse, toppisin suu tomatipastat täis, määrisin kõhu punaseks. Siis, kui Heino Seljamaa, kes mängis Hamletit, mind läbi torkas, kukkusin sealt välja, tomatipasta läks mul kurku, hakkasin köhima ja läkastama, suure purskega lendas punast suust välja. Selle peale Helmi Tohvelman hakkas nutma ja jooksis taha ruumi, Aivar Tommingas saalist hakkas suure häälega naerma. Helmi Tohvelman tuli minu juurde pärast ja küsis, et Rein, miks te mulle niimoodi tegite. Ma ütlesin, et mina ei teinud midagi teile, et Mikiver ütles, et proovige midagi huvitavat ja ma mõtlesin, et äkki see on huvitav. Mikiver ütles, et ärme ikkagi homme tee seda.

Kellega sul näitlejatest hea klapp on?
Nii vähe, kui neid võimalusi on olnud, oli väga hea mängida Aarne Ükskülaga. Väga hea on mängida Ain Lutsepaga. Indrek Sammul mulle väga meeldib partnerina, suurepärane.

Need on erinevad näitlejad kõik. Mis see tähendab? Räägi, kuidas on Aarne Ükskülaga hea mängida, mis see tähendab?
See, mis ta on sõnastanud kunagi, et võta kõik partneri pealt ja imetle oma partnerit, mulle see väga meeldib. Kui me imetleme seda, kellega me räägime, siis me kõik imetleme, kui me imetleme ennast, siis sellest ei pruugi midagi tulla.

Ma olen mõelnud selle lause peale väga palju. Sa arvestad sellega, mis seal on, mitte ei kujuta ette, et seal on keegi teine, vaid vaatadki, mida ta räägib. Ma proovin sinuga ka rääkida niimoodi kogu aeg, et mida sa küsid, kuigi samal ajal suunan vaikselt ka sinna, mida tahan ise rääkida.

Samal ajal katsun mina tagasi suunata.
Ma saan aru, see ongi hea hea partner. Aitäh!

Ain Lutsepp - mis temaga hästi on lavapartnerina?
Ta kuulab sind, ta näeb, et ahhaa, sa teed nii, ma teen siis nii.

Andrus Vaarik on ka väga hea partner. See ongi hea partnerluse tunnus, et me võtame teineteise pealt ja aitame ka välja, kui inimene hätta jääb. Sest seda juhtub ikka, et tekst läheb meelest ära, isegi siis, kui oled mänginud sada korda.

Mis sa teed siis?
Vaatan ahastuses partnerile otsa, kes aitab su välja.

On tõesti olnud selline ahastav situatsioon olnud?
On. Tekst lihtsalt läks ja mäletan, üks juhus on kindlasti, kus Andrus mind väja aitas. Suunas mind sinna ja siis sain järje peale.

Sa oled küll paljudes filmides mänginud, aga sind filminäitlejaks otseselt pidada ei saa. Sa ei ole nagu Lembit Ulfsak, keda film armastas.
Ma ei saa kurta, ma olen praegu sattunud kummalisse nišši. Siin on praegu huvi Soome, Rootsi poolt näitlejate vastu, kes oskavad nii vene, inglise kui soome keelt ja on üle 60-aastased. Mul see klapib ja olen selle tõttu saanud päris huvitavaid pakkumisi Rootsi ja Soome filmidesse. Neid ei ole palju vist.
Ma olen mänginud Rootsi ja Soome seriaalides venelasi. Tuleb välja, et Eesti venelased ei oska inglise ega soome keelt rääkida, mitte keegi. Nii et siis see lünk tuleb täita.

Mis rolle oled teinud?
Enamasti vene maffioosod.

"O2" on väga tore film, mulle väga meeldis. Korralik Eesti film, hea on kohe kinos istuda.
Tore töö oli ka.

Mis selle lavalise võitlemisega sul on?
Lavakunstikoolis õppides meil lavavõitlust sisuliselt ei olnud. Meile pandi juhtmed taha ja tehti korralikku vehklemist, kus signaalnupud tööle hakkasid. Sellel ei olnud lavalise vehklemisega midagi pistmist. Epee, florett, espadron, kõiki neid proovisid. Kindlasti oli sealt midagi võtta lavale kaasa.

Nooruses tegin karated päris okeil tasemel, hiljem tulid relvad juurde. Alguses omal käel ja hiljem juhuse tahtel, kellegi tuttav tõi kellegi tuttava, kes oli lavavõitluse õpetaja Inglismaal, Rootsis, Soomes, need tulid siia, hakkasime tegema 1990. aastate lõpus koolitusi ja siis ise õppisime ka kõvasti juurde. Ütleme nii, et see on minu huvi.

Ma ise ühe filmivõtte ajal murdsin ju käeluu, mis oli puhtalt oskamatusest ja mõtlematusest enda poolt. See on kummaline, et kui laval juhtub midagi, mingi vigastus, siis see jääb meelde. Ja siis hoidud sellest esimest vigastusest, siis oli minu huvi, et kuidas teha neid asju nii nagu ta on. Päris spordis on vastupidi. Lavavõitluses meister on enamasti see, kes kaotab. Kes oskab kukkuda, pihta saada. Sest lüüa oskab igaüks.

Mis film see oli?
""Rummu Jüri". Hannes Kaljujärvega me seal vees võitlesime ja ma lasin tal oma käeluu murda. Hannes ärgu tundku ennast jälle süüdi.

Üks rubriik on, ma ei tea, kui hea vestluspartner sa oled, sa hakkad tõrjuma mu küsimusi. Ma tahan sinust endast ka rääkida. Kas sa oled valmis vastama ka?
Aga mida ma siiamaani tegin?

Lihtne on ju rääkida teistest, teatrist, oma tööst, aga kui ma sinu enda kohta hakkan küsimusi esitama, kas oled valmis vastama ka?
Mõnele ikka.

Keda sa pead oma sõbraks?
Minu elu on ikkagi nii palju teatriga seotud, et enamus mu sõpru ongi siin majas. Lutsepp, Indrek Sammul, Andrus Vaarik. Ma ise pean neid sõpradeks.

Saad neile peale etendust helistada, peale tööd ja minna teed jooma?
Jah, saan küll. Me ka istume garderoobis päris palju pärast ja räägime juttu omavahel, muudest asjadest, mitte teatrist alati.

Mis sulle rõõmu valmistab, mis teatriga seotud ei ole?
Praegu mulle valmistab rõõmu kogu mu pere, kuidas neil läheb, lastel, lapselapsel, Reedal. See valmistabki rõõmu. Kui neil on hea, siis mul on ka hea.

Te olete Reedaga väga pikalt abielus olnud. Mida teile meeldib koos teha?
Praegu väga pikki jalutuskäike. Praegu kõnnime mööda lumist loodust, pikalt-pikalt ajame omavahel juttu elust, lastest, lapselapsest.

Juttu jätkub, jutt ei ole otsa saanud?
Ei, ei saa kunagi.

Seda on ju tore kuulda, kui inimene on olnud terve elu abielus ja juttu jätkub, kontakt on imeliselt hea. Kuidas on see teil õnnestunud, et teil kontakt nii hea on?
Ju me siis üllatame teineteist iga päev siis.

Millega Reet sind üllatab või sina teda viimasel ajal?
Mõne seisukohaga kindlasti. "Ahhaa, sa mõtled nii? Oi, kui tore." Üle 43 aasta abielus ja ikka huvitavaid teemasid tuleb. Me räägime ka maailma asjadest nagu paljud inimesed.

Räägi oma lastest ka. Kui vanad nad on ja millega nad tegelevad?
40 ümber. Noorem poeg on IT alal, tema töötab Ameerikas praegu. Vanem poeg on rahandus-majandus, fondid. Tema saab teha kaugtööd. Nüüd ta kolis Eestisse tagasi, sest Suurbritannias, kus ta töötas siiamaani, seal ei saa niikuinii kokku saada kellegagi, sest seal on palju rangemad reeglid kui meil. Nad kolisid siia, sest lapsel oli täpselt see hetk, et kas ta läheb seal järgmisesse astmesse kooli või tuleb lõpuks Eesti kooli, mida ta oli läbi selle üleilma kooli teinud tükk aega. Nii et ta tuli Eestisse kooli ja sellepärast nad otsustasid, et nad tulevad siia. Kuna maailm on niikuinii kinni, siis nad tulid natuke varem kui nad plaanisid ja praegu on Eestis.

On kahju ka? Ma kujutan ette, et on tore minna oma lapsele külla, kui ta elab Inglismaal või Ameerikas?
Aga siin on ka talle tore külla minna ja siin saab palju tihemini talle külla minna! Nii et sellesmõttes ma olen ikka väga rõõmus, et nad siin on. Peale selle ma näen oma lapselast tihemini, sest Skyp'i või Whatsapp'i kaudu suheldes lapselapse suhe sinusse on, et aa tsau vanaisa, tsaupaka. Siis ta lahkub sealt. Praegu ma olen talle tore mängupartner, sest ma olen vist ainus, kes kannatab temaga arvutimänge mängida. Ülejäänud keegi ei viitsi meie perekonnast.

Kes siis võidab? On need sellised mängud, kus võidu peale on?
Ta on tüdruk, selletõttu on need rohkem strateegilised mängud. Me võitlusmänge ei mängi, enamasti on nad mängud a la kuidas sisutada kodu. See on mul selge.

Kuidas su enda kodu sisustatud on?
Mugavalt, aga mitte liiga palju asju. See on oluline, et jääks ruumi. Hingamisruumi peab olema, et ei oleks ülekuhjatud.

On sul hea meel, et su lapsed ei ole teatriga seotud või tunned kahetsust?
Mul ei ole meelt selles osas, ei head ega halba meelt. See on nende tee ja ma olen nende üle uhke, neil läheb hästi.

Mida sa teed, kui sa mitte midagi tegema ei pea?
Täpselt nii nagu sa ütlesid. Kui ma mitte midagi tegema ei pea, siis ma ei teegi midagi. Mulle meeldib see Fred Jüssi ütlus, et õpime molutama. Ma olen ikkagi sellemõttes tüüpiline eestlane, et ega ma puhata ei oska. Ma proovin küll natuke puhata, aga mõne aja pärast võtan haamri kätte, midagi ikka on vaja kopsida kuskil.

Mida on vaja kopsida?
Mõni pilt on alla kukkunud, on vaja parandada, mõni laud vajab putitamist. Isegi siis kui ei vaja, ikka käid üle.

Mulle meeldib istutada igasuguseid asju. Mulle meeldib segahekke teha. Aeg-ajalt saan aru, et ma ütlen, et näe, selle taime istutasin mina. Keegi teine ei pane seda taime tähele ka mitte, aga ma olen selle pannud sinna ja ootan, et see kasvab. Maa on väga kehv, puhas liiv, aga ma loodan, et ikka läheb ja enamasti läheb ka.

Oled sa hea autojuht?
Ma püüan olla viiakas autojuht. Ma küll erutun, kui mõni teine ei ole viisakas. Laulan kõva häälega raadiolaule kaasa, röögin autos kõvasti. Selline ma olen.

Mis sulle ei meeldi enda juures?
Ma olen põikpea. Ma ikkagi mõnikord surun oma mõtet läbi, kuigi ammu on selge, et see mõte ei kehti. See jonn on mul sees. Ma olen jonnakas ka. Vaidlustes on ikka see, et mitte vaidlustes ei selgu tõde, vaid mina võidan. See on mul vist küll.

Kui palju sa tulevikuplaane teed?
Kindlasti ei tee ma pikki viieaastaseid konkreetseid plaane. Vaatan, et see tuleks ära teha, milla see kõik toimub, seda mitte.

Aga tegelikult mulle meeldib olevikus olla rohkem. Ole väljakutseteks valmis, mitte ära otsi endale väljakutseid, vaid ole nendeks valmis, elu toob kõik ette sulle. Planeeri nii nagu elad igavesti, aga tegutse nii nagu sureksid homme. See on õige. Ma olen sellega nõus, aga ei suuda seda alati jälgida.

Kuidas ühte sünnipäeva oleks pidada nii nagu Rein Ojale meeldib? 65 sul igatahes on, meeldib või mitte, meeldib sulle seda juubeliks pidada või mitte, aga see on. Kuidas oleks sinu sünnipäev nii, et sa tunneks sellest kõige rohkem rahuldust?
Väikeses ringis, perega koos ja nii ongi. Istume ja räägime juttu. Ma ei ole suur sünnipäevade pidaja üldse.