Pille-Riin Purje: pidupäevasammud mullikilevaibal

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Vabariigi aastapäeva kontsert Paides Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Teatrivaatleja Pille-Riin Purje tõdes, et Kinoteatri lavastatud aastapäevakontserdil ulatas publikule kujundite lahtimuukimise võtme elegantselt professor Juri Lotman, ilmudes arvutiekraanile klavessiinipuldil.

Vaid hetk sisutihedast saatesarjast "Vestlusi vene kultuuriloost" (1988) paneb vaikselt ohkama, kui mitte oigama: olid ikka ajad. Mida samaväärset on ERR-il 2021. aastal vastu panna, küsin iseendalt. Nukralt ja retooriliselt. Õigemini: mitte vastu, vaid poolt.*

Kui enesekriitiliselt mõistame, tahame või söandame tõlgendada roosa mullikilevaiba kloppimist ning nätsumullipuhujate ebakindlast enesetähtsus(tamis)est puhevil samme selsamal mullikilevaibal? Seda saab küsida igaüks meist. Endasse vaadates. Ja parem kui üldse mitte retooriliselt. Eritunnustus selles stseenis värskelt teenetemärgiga tunnustatud Mari-Liis Lillele, keda vaadates jupp aega kahtlesin, et kas on ikka tema: ja mitte niivõrd paruka kui lähiplaani kiuste silmavaatelise ümberkehastumise tõttu. 

Aga kontserdikujundid voolavad edasi. Vaatajal annab järele jõuda.

Goldbergi masin on teadagi kütkestav leiutis, teadusteatri KVARK loodud "Aastamasina" etteaste vältab alla kahe minuti, aga selle aastaratta veeremisest, sulgumistest, kooli-häire-kellast, põhjustest ja tagajärgedest, pooltäis ja pooltühjadest klaasidest saab mahuka essee, mis rutaka esmareaktsiooni sisse kuidagi ära ei mahu. 

Selline kujundite küllus ja heldus ongi Kinoteatri näiliselt vägagi lakoonilisele aastapäevalavastusele iseloomulik. Täpselt nagu Heili Sibritsa vastukajas juba mainitud Ellen Niidu luuletus "Kalakesed", mis lastelauluna loodetavasti paljudel täiskasvanutel meeles kumiseb, nõnda et algusreale "mull-mull-mull" saab juurde mõelda kõik järgnevad sõnad ja sõnumi: sõge on oma egomullis nõuda jalgu neilt, kel vabaks ujumiseks uimed ja sabad!

Paide teatrisaali avar tühjus aga saab üldistava kurbusemõõtme tänases teadmises, et juba teine teatrikuu Eestis kujuneb valusalt vabaks olemist mõtestavast elusast teatrist.

P. S. Vaimuka hüüumärgi asetasid pidupäevakontserdi kohale 25. veebruari Terevisioonis ekspert-analüütikud Kaunimate Aastate Vennaskonnast – Andres Dvinjaninov ja Toomas Lunge. Tuli nendegi numbrit kaks korda kaeda, enne kui adusin: see esmapilgul vihastav ebadialoog, see Lunge üdini kohatu sissesõitmine Dvinjaninovi lahketesse mõtetesse oli ju omakorda kongeniaalne minilavastus meie vastukajamise kultuurist.

*Tänuluuletus Kinoteatrile, klassiku kaudu.

"Kui ollakse ainult vastu,

ei olda millegi poolt.

Ometi on meil pilved

ja valgus mõlemalt poolt.

 

Minus on õelad mõtted

õieta, varreta.

Ime, et ainult nendest

veri ei tarreta.

 

Meile on palju antud – 

ikka oleme nõutud.

 

Näha seda, mis elav.

On seda palju nõutud?"

(Jüri Üdi, "Eluküsimus") 

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: