Ma väga tänan sind, et ma tegelikult lõpuks ometi saan rääkida rahvustelevisioonis oma emakeeles ehk hiiu murdes ning seda tänu teile, sest te olete kõiki neid murdeid uurind ning mitte ainult Eestis, vaid ka taga Kaukaasias ja kus kurjaguma paigas. Mis teeb selle keele huvitavaks? Kas eesti keel elabki tänu oma murretele veel?

No jo sa oma keele kodu oled ikka õppind.

Seda oleme me kõik teinud, aga see suur eesti keel on hakanud meid lämmatama praegu. Kui me vaatame oma lapsi, siis minu poisid väga hästi enam hiiu keelt ei räägi, mõned sõnad on meil peres lihtsalt veel kasutusel, aga ega nad keelt ei räägi. Kas tegelikult on nii, et murded on kadumise teel?

Kuidas võtta... Siin mul tuleb meelde kadunud Mihkel Veske, hea keelemees, kes ütles 1875. aastal, et ega meil enam õiget murret ei ole, sest kõik õige murde rääkijad on kalmu all ning kõik see, mis alles, on lihtsalt jäänused. Seda juttu on heietatud siiamaani, et kuidas murded kunagi olid ja kuidas enam väga ei ole.

Murdekeel, nii nagu ka iga teine keel, muutub ajas ja kui elu muutub, siis murdekeel peaks sellega kaasas käima. Kui mitmed asjad on kirjakeel võtnud oma kanda, siis murdekeelel on seda koormust vähemaks jäänud. Aga eks siis kodu pea olema see koht, kus seda murret eelkõige jätkatakse ja õpetatakse.

Kui me nüüd meenutame hilisemaid aegu, näiteks 1960. aastaid, siis oli veel niimoodi, et kooliõpetajad käisid mööda kodusid ja ütlesid, et kui siin mõni vanamemm peaks veel lapsega murret rääkima, siis see on üks väga kardetav asi, sest siis laps ei jõua koolis õieti edasi ja siis ta võib lolliks jääda.

Sõukse asja lõpetame kohe ära (naerdes).

Sellist asja pole õnneks enam ammu, kõik on aru saanud ka seda, et murded on kirjakeele hea tüse rasvakiht, mis teda hoiab, kust kirjakeel, kui vaja, võib midagi võtta. Mida paksem see keelekärg on, seda parem on see ka kirjakeelele. Meie keel pole kirjakeel üksi.

Õnneks on tänu eeskätt lõuna-eestlastele ja Võru inimestele jõutud nii kaugele, et seda murdekeelt on hakatud ka koolis õpetama, et on mulgi murdes ja isegi Kodavere kandis antud välja sõnastikke, aabitsaid ja lugemikke. Miks mitte seda ka Hiiumaal teha?

No ongit juba tehtud, igasuguseid raamatuid, keeleraamatuid, lasteaabitsaid ja luguderaamatuid on kõvasti välja antud, võib-olla ei õpetata seda enam koolis...

Noh tuleb õpetada siis. See "Hiiu keele raamand" on üks väga tore raamat, Paul Kokla välja antud "Hiiu sõnaraamat" oli vist ka vahepeal nii, et ega praami peale muidu ei pääsenud, kui sul pidi olema sõnastik ette näidatud. Mitte ainult rahvariided, mustrid ja kuppelmaastik, vaid eks ikka see oma keel ole ka see, mis inimese juurde kuulub, mida tänapäeval öeldakse identiteediks. Kui on vähegi võimalik, siis seda tuleb au sees pidada.

Au sees küll pidada, aga kuidas ta säilib? Tuleb siis raamatu sisse panna või?

Raamat on selline abivahend, et kui häda käes, siis sealt saab võtta. Aga võiks teha ka nii nagu Kihnus, seal ju õpetajad on nii lapsevanemad kui ka õpperaamatute väljaandjad. Seal pole vahet, kas sa oled koolis või kodus, seda oma keelt tuleb ikka edasi pruukida.

Kirjakeel on loomulikult tähtis ka selles mõttes, et siis on hea võrrelda: kirjakeeles on nii, aga meie keeles on naa, meie ütleme nii, aga näe, kuidas need massakad räägivad, nad ei saa tihtipeale üldse tolku, mis siin meie keeles toimub.

Ma esitan ühe suunatud küsimuse ka. Kas teil on ka eesti keeles oma lemmikmurre?

Ma tahaksin öelda, et see on minu kodumurre, aga kahjuks on läinud niimoodi, et kirjakeel on selle minu kodumurde kõige mahlasemad asjad nahka pannud. Kirjakeel on just selle Harjumaa, Järvamaa ja Lääne-Virumaa nägu, ma võikski öelda, et see on nüüd just nimelt see minu kodumurre.

Ma ei saa olla oma Rapla kandi üle niisama uhke kui on kas siis mulgid, hiidlased, kihnlased või kihnud, kuna see, mis meie murdes veel alles on jäänud ning mis kirjakeelde pole kõlvanud, on just see, kus kooliõpetaja võttis punase pliiatsi kätte ja ütles "See on viga". Ei tohi öelda "pühi käsa mööda püksa", niimoodi ei räägita, ükski korralik inimene nii ei räägi.

Seetõttu on Põhja-Eestis natukene teine olukord kui kas siis saartel, Lõuna-Eestis või ka Peipsi ääres.