Kriitikud on öelnud, et mõlemad kunstnikud on isiksustena nii erinevad, et muutuvad lõpuks kuidagi sarnaseks. Kaido Ole sõnul seob teda leedu kolleegiga kauaaegne sõprus ka hoolimata sellest, et enamikus küsimustes on nad eri meelt.

"Sedapuhku oli asi eriti karm, sest Jonas ei saanud tulla Tartusse ja ma pidin üksi tegema valikuid, pidin üksi pingutama peale Jonase suured lõuendid... Lasin neljakäpakil Tartu Kunstimaja põrandal ringi ja pingutasin Jonase lõuendeid ja kehastusin kord temaks ja siis jällle iseendaks," rääkis Ole.

Paarisnäitus tekitab loomingulise pinge, ehk isegi võistlusmomendi, mis selle formaadi põnevaks muudab.

"Kui sa teed üksinda, siis oled ikka nagu tühja bussijaama kuningas, et keegi sinuga ei konkureeri ja sulle võib tunduda, et päris hästi panin. Nüüd mul aga natuke süda puperdas. Kui ma hakkasin Jonase töid sinna tõstma ja mõtlesin, et pagan, kui ma näen väga narr tema kõrval välja, siis on kehvasti. Kui Jonase tööle mõni volt sisse jääb, siis selle elab üle, aga kui tuleb välja, et minu tööd on üldse suvalised tema tööde kõrval, mis siis saab. See on distiplineeriv, mis on paarisnäituste asi, et mikrotasandil on võistlus ja võrdlus olemas," sõnas Ole.