Arvustus. Popfolkloorilised triksterid stereotüüpe lõhkumas

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Sonja Yakovleva and Nicholas Grafia näitus "Type / Cast / Thrill." Temnikova & Kasela galeriis. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Näitus
"Type/ Cast/ Thrill" Temnikova & Kasela galeriis
Kunstnikud Sonja Yakovleva, Nicholas Grafia
Avatud kuni 1. aprillini eelneval kokkuleppel personaalseteks külastusteks

Temnikova ja Kasela galerii näitus, kus kohtuvad Saksamaal tegutsevate vene juurtega Sonja Yakovleva ja Filipiinidelt pärit Nicholas Grafia looming, tõukub populaarkultuuris levinud kujutistest ning nende võimust kinnistada rassi, rahvuse, soo ning seksuaalsusega seotud stereotüüpe. Kunstnike julge ning ekspressiivne käekiri kutsub ühiskondlike võimustruktuuride kritiseerimise kõrval vaatajat otsekoheselt ka endalt küsima – milliseid rolle ise igapäevaselt täidame ning kas poleks vahelduseks huvitav neist välja astuda?

Esiotsa jätab võõrkeelne näitusepealkiri "Type/ Cast /Thrill" nõutuks, mille oleks Eesti publikule ligipääsetavuse huvides võinud ära tõlkida. Nimelt on väljapaneku kontseptuaalseks tuumaks ingliskeelses keeleruumis tuntud mõiste ja praktika "typecasting" (tüüprollindus). Termin osutab Hollywoodi filmitööstuses levinud, kuid kindlasti ka mujal esinevale fenomenile, kus näitlejale pakutakse kehastamiseks ühetaolisi tegelaskujusid. Seejuures lähtutakse tüüpkarakterite puhul sageli teatud tunnustest – vanus, sugu, nahavärv jne. Typecasting võib tähistada ka protsessi, kui avalikkus näitlejat ühe kindla rolliga liigselt samastab (nt Emma Watsonit Hermione Grangeriga).

Märtri asemel enesega mängijaks

Galeriisse sisenedes ja kohtudes Yakovleva alasti naist kujutava paberlõikega, kes külastajale meelalt otsa vaadates oma hargivahet venitab, tekib kummaline vastumeelsus ja äratundmine. Selles pildis kajastuvad mu enda naiseks olemise pained ja küsimused seoses enesekujutamisega ning -määratlusega. Miks valdab mind häbitunne, kui naisi eksponeeritakse seksualiseeritult? Millised on mu ootused sellele, kuidas naisi visuaalkultuuris esitletakse? Kas olla ise see vaga ja tubli tüdruk, kes üleliia enda seksuaalsusel ja iluga seonduval välja paista ei luba (sest äkki ei võeta mind siis tõsiselt) või tahaksin enda mitmed identiteedid välja elada ning rollid teisiti ümber mängida?

Selliseid sooliste stereotüüpidega seotud komplekse väljendas tabavalt nigeeria kirjanik Chimamanda Ngozi Adichie, öeldes, et soorollide probleem seisneb selles, et need seavad ette, millised me peaks olema, selle asemel et tunnustada meid sellena, kes me oleme1. Veel enam, et õpetame tüdrukutele, et nad ei saa olla seksuaalsed olendid sel viisil nagu poisid seda on2. Just viimase võimalikkust näitab Yakovleva, kujutades naisi erootiliste, vabade ja võimukatena, oma varasemas loomingus sportlike ja lihaseliste power woman'itena.

Seejuures tekib kunstniku teostes kontrastpeenelt töödeldud pabermaterjali hapruse ja jõuliste kehakujutiste vahel, mis ilmestab, et kõiges esineb korraga nii yin kui ka yang energia. Enamjaolt musta paberisse tehtud valged lõiked lõhustavad omakorda rassilisi binaarsusi, sest nahatooni asemel domineerib figuuri ja taustavalguse mängus hoopis siluett. Huvitav on asjaolu, et traditsiooniliselt 19. sajandil peeti paberlõiget just naiste pärusmaaks, kuna see olevat rohkem käsitöö kui tõsine maalikunst, mida viljelesid mehed. Yakovleva vapustav detailsus ja meisterlikkus näitab, kuidas paberlõige end kaasaegse kunsti kaanonisse võimsalt sisse kirjutab.

Sonja Yakovleva and Nicholas Grafia näitus "Type / Cast / Thrill." Temnikova & Kasela galeriis. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ajalukku vaadates kerkisid naiselikkust ümbermõtestavad katsetused esile 1960. ja 1970. aastate feministlike projektidega nagu "Womanhouse" (1972) või "Difference: On Representation and Sexuality" (1984). Samal perioodil võtsid avangardistid nagu Penny Slinger oma sürrealistlikes fotokollaažides või Hanna Wilke autoportreedes kontrolli ja vabaduse naise keha kujutamisele tagasi enda kätte. Meediaruumis levivate naiste seksualiseeritud tüüppiltide integreerimisega oma loomingusse muutub naine ka Yakovleva töödes märtri asemel enesega mängijaks (ka seksuaalses tähenduses), mis võiks ta sisemistest pingetest ja ühiskondlikest ootustest vabastada. Jah, naised röhitsevad ja rahuldavad ennast ning sellepärast ei pea tundma häbi. Ometi on valehäbi padukonservatiivse pasunate kajas isegi 21. sajandil veel lihtne tekkima.

Kõige suurejoonelisemalt esitleb teistsugust naisrolli Yakovleva monumentaalne ja üksikasjalik stseen galerii keskel. Selles kujutab kunstnik Cannes'i filmifestivali džunglisse kasvanud punast vaipa, mille #metoo-järgses – miks mitte ka ökofeminismist inspireeritud kliimakatastroofi olustikus – on üle võtnud naised. Selle asemel, et pakkuda Euroopa aktitraditsioonile tüüpilist vaadet nn mehe pilgu läbi, kus naised passiivsetena esinevad3, moodustavad Yakovleva tegelased pigem sellise Pedro Almodóvari filmis "Kõik minu emast" tegutseva naiste ning transnaiste kamba, kes üksteise eest hoolitsevad, enda seksuaalsusel vabalt avalduda lasevad ja füüsilist atraktiivsust rõhutada ei häbene.

Siiski on mõistetav, et selline naise pilk naisele – mis mängib mehe pilgu ümber, aga säilitab seksualiseeritud kuvadi – ei mõju ilmtingimata kõigile vabastavalt ja võimestavalt. Feminiinsus ei võrdu igaühe jaoks kattuvas arusaamas naiselikkusest (muidu oleme tagasi konstruktsioonide lõksus), vaid vabaduses tõlgendada enda sugu just sellisena, mis on isiklikult kõige lähedasem. Nii tekitasid Yakovleva tööd minus ka kripeldust just oma detailsuse ja konkreetsuse poolest, sest kui poolpornograafilised pildid naiste Instagramis või naisartisti muusikavideos mõjuvad tõrksalt, siis miks peaks see kunstisaalis olema teisiti?

Kriitilise kultuuriteooria vaatest on naiste representatsiooni küsimus näitusel seega selle mõiste "esindatuse" (vertreten) tähenduses lahendatud, aga jätkuvalt võib tekkida poleemika naise "esitlemise" viiside suhtes (darstellen)4. Seda problemaatikat väljendas Ameerika Ühendriikide naiskunstnike liikumine Guerilla Girls oma kuulsa postriga (1989), küsides, kas naised peavad olema alasti, et muuseumisse pääseda?

Vastus on kaasaarvaval põhimõttel ekspositsioonide kureerimise ajajärgul loodetavasti "ei", aga kui naised ise tahavad end alasti kujutada, siis on neil mõistagi vaba voli otsustada teisiti. Yakovleva positsioon on selles mõttes kindlasti provotseeriv ja protestiv. Ta on popfolklooriline trikster, kes rõõmuga vooruslikkusele ja neitsilikkusele vilistab.

Mida kujutised meist tahavad?

Tüüprollidega mittesamastumine ja kultuurilise teisesuse kogemus on kesksel kohal ka Grafia töödes. Tema pilkunaelutavad ekspressiivsed maalid on ebaõdusad ja koletislikud. Kunstnik kasutab tugevat sümbolikeelt jutustamaks rassismist, soolisest diskrimineerimisest ja klassivägivallast läbipõimunud lugusid, mis osaliselt tõukuvad tema isiklikust kogemusest Filipiini päritolu migrandina. Nii loob kunstnik erksale värvikasutusele vaatama sünge meeleolu, mis kutsub enda juurde nii intellektuaalse kui ka afektiivse laetuse poolest. 

Grafia, kes tegutseb muu hulgas ka performance'i kunstnikuna, seab lõuendi figuratiivsesse ja temaatilisse keskmesse samuti keha, nihestades seda jõuliselt tõsielulisest kujutisest. Tema maalide karakterid on kas rõhutatult proportsioonidest väljas, iseenda jäsemetesse sõlmitud, kannavad tontlikke maske või esinevad moonutatud nägudega. Nii nagu omane etenduskunstile, leidub ka tema maalides teatraalseid elemente. Stseenid leiavad enamasti aset tugevalt moonutatud igapäevases olustikus, näiteks tema magnetilistes 2019. aasta maalistseenides voodis või köögis. Praegusel näitusel leiab performatiivsust üdini paeluvas maalis "Clevage Control", kus võõrad jäsemed nagu kuradi käed Fausti hinge ja keha kallale kipuvad.

Sonja Yakovleva and Nicholas Grafia näitus "Type / Cast / Thrill." Temnikova & Kasela galeriis. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Just sellise moonutatud ja ambivalentsed kehakujutised võimaldavad väljendada erinevate identiteetide võitlusi, mis meis kõigis pideva ühiskondlike rollimängude tõttu, nagu Erving Goffman5 seda kirjeldab, aset leiavad. Grafia maalidel näeb nii arhetüüpseid tegelasi kui ka sümboleid inimkonna popkultuurilisest kollektiivsest mälust kirkas värvimängus ühte sulamas. See annab läbitungivalt edasi isiksuse vaimset lõhestatust, mis võib eriti tugevalt esineda teisesuse tunnetuses, olgu see soo, rassi või kveer-kogemuse tõttu.

Erktulipunase maali paariliseks galerii vastasseinas on pastelsem "Dead End Angel", mis lähtub ahistamisskandaalidesse sattunud USA koomiku Bill Cosby sarjast. Mõlemad kujutavad selles osalenud näitlejaid. Viimasel seisab Lisa Bone loiult nukrana juukseidpidi ukse vahel kinni, kandes läbipaistvat pluusi, mille alt paistab nibu asemel silm. See on mõjus nüanss, mis ühelt poolt osutab internaliseeritud ühiskondlikele võimu mehhanismidele, mis panevad meid endi kehi alateadvuslikult sotsiaalselt domineerivatest normidest lähtudes vaatama. Teisalt on siin tajutav pildi agentsus ning võiks esitada W.J.T Mitchelli poolt tõstatatud küsimuse6: mida kujutised meist tahavad? Lisada tuleks siia juurde Mitchelli järeldus, et see mida pildid tahavad, on lahutamatu sellest, mida soovivad naised – võimu vaataja üle7.

Nibusilma pilk on suunatud vaatajale ega luba mööda minna näituse kontseptsioonis esitatud küsimusest: milliseid tüüpe ise igapäevaselt taastoodame või kannustame? Näitlejanna Lisa Bone oligi karjääri algusaastatel sisuliselt kinni Cosby saate pai peretütre kuvandis, saades sarjategijate ning avaliku meelepaha osaliseks, kui ta hakkas vastu võtma tema naiselikkust ja sensuaalsust rõhutavaid rolle. "Dead End Angel" asetus Yakovleva monumentaalse paberlõike suhtes on ruumis kõige õnnestunumalt toimiv vestlus kahe kunstniku vahel, rääkides naissubjekti vabanemise võimalikkusest filmi ja teletööstuse kontekstis.

Veenvate metafooridena töötavad Grafia uues tehnikas valminud ustemaalid, mis võiks kujundlikult meid typecasting'u tööstusest edasi mitmekesisemasse ajajärku juhatada. Ustel olevates abstraktses kollaažitüüpi kujutistes kohtame taas Cosby sarja osalisi. Segades maali ja fotot, jäljendab kunstnik teleri- või kinoekraani esteetilist vormi, maalides kriitilise sümbolina kord mossitava ning kord naerul suu. Sarja ümber toimuvaga mitte kursis olles võiks suud kui tähistajat lugeda emotsioonide väljendamise kõrval ka rääkimise akti võimaldajana, mis esitab küsimuse, kui palju represseeritutele ning vähem esindatud gruppidele meediaruumis eetri- ja kõnelemisaega antakse. Cosby #metoo skandaali valguses omakorda võib küsida seda, kui palju saab rääkida tõde.

Kõnelusest kunstnike vahel

Värske oli astuda galeriisse, mis selle juba tuttava nelinurkse lahenduse asemel poolitati. See võimaldas rohkem teoseid kaasata ning kaks kunstnikku loomulikumalt omavahel kõnelema panna. Samas on galerii täpselt piirini ära kasutatud. Arvestades, et mõlema kunstniku käekiri on krehvtine ning vajab enda ümber vaba pinda, kujutasin, et piirdumine kummagi isikunäitusega põhjendanuks end ka täielikult.

Sonja Yakovleva and Nicholas Grafia näitus "Type / Cast / Thrill." Temnikova & Kasela galeriis. Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Tüüprollide problemaatika jäänuks samas vaid feministlikust vaatenurgast käsitletuna ühekülgseks. On hea meel, et Grafia maalikunst tõi tervikusse täienduse mustade popkultuuri kriitika näol ja ilmestas, kuidas maal kui meedium tehnoloogilisel ajastul jõuliselt identiteedipoliitilisi ja sotsiaalseid positsioone edastada suudab.

Eesti kunstiväljal, kus küll tegeletakse aktiivselt sotsiaalsete konstruktsioonide lammutamisega feministlikust perspektiivist, igatsen sagedamini näha rahvusvahelisi mässajaid, kes tegelevad sugude problemaatikaga ühes klassi-ja rassi küsimustega.

Ikka veel kiputakse siin ju arvama, et BLM on sissetoodud teema, hoolimata sellest, et Eestis elab palju teiste juurtega välismaalasi ning me endi kollektiivne teadvus on Hollywoodi filmidest ja (t)räppmuusikast läbi immutatud. Vot sellele omistatud rollile tuleks meil võimalikult otse peale vaadata, isegi kui suured paljad vagiinad ning deformeerunud mustad kehad algul ehmatavad. Sest nagu sõnab tuntud ingliskeelne väljend –"You can't have your cake and eat it (too)"– ei peaks saama ahmida globaalset massikultuuri ning lubada endale õndsat teadmatust sellega seonduvate probleemide suhtes.

1 "The problem with gender is that it prescribes to how we should be rather than recognizing how we are." Chimamanda Ngozi Adichie (TEDx 2013 "We should all be feminists")

2 "We teach girls that they cannot be sexual beings in the way that boys are." Chimamanda Ngozi Adichie

3 John Berger "Nägemise viisid"/"Ways of Seeing in": "Men act and women appear. Men look at women. Women watch themselves being looked at. This determines not only most relations between men and women but also the relation of women to themselves. The surveyor of woman in herself is male: the surveyed is female. Thus she turns herself into an object of vision: a sight.  https://www.youtube.com/watchv=MgZCWewreKo&ab_channel=BillFriedmanVideos

4 Postkoloniaalne teoreetik Gayatri G. Spivak vaatleb essees "Can the Subaltern Speak?" sõna "representation" kahte tähendust saksakeelsete vastete kaudu Marxi teosele "Der achtzehnte Brumaire des Louis Napoleon" tuginedes. Spivak mängib sõna saksakeelsete tähendusvarjunditega darstellen (representeerimine selle visuaalses või keelelises tähenduses) ja vertreten (poliitiline esindamine).

5 "Enese esitlemine igapäevaelus" / "The Presentation of Self in Everyday Life" www.oxfordbibliographies.com/view/document/obo-9780199756384/obo-9780199756384-0228.xml

6 W.J.T Mitchelli "What Do Pictures Want?" https://bibliodarq.files.wordpress.com/2013/11/4c-mitchell-w-j-t-what-do-pictures-really-want.pdf

7 "The question of what pictures want, then, is inseparable from the question of what women want." ("What Do Pictures Want?" W.J.T Mitchell)

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: