Peedu Kass: praegu on mul isegi raske meenutada, kuidas jazz minuni jõudis

Peedu Kass
Peedu Kass Autor/allikas: Harri Rospu

Ivo Heinloo tegi Teater. Muusika. Kinos intervjuu muusik Peedu Kassiga, kelle tuli jutti nii tema muusikutee algusest, õpingutest ja õpetajatest ning Eesti jazzielust laiemalt.

Ma ei kujutaks Eesti jazzielu ette ilma bassist Peedu Kassita. Viimasel ajal on ta põhiliselt mänginud arvukate muusikaauhindadega pärjatud ansamblis Miljardid, aga ka kooslustes Erki Pärnoja ja Anna Kaneelinaga. Kass on alati osanud balansseerida eri muusikastiilide vahel. Praegusel, muusikaelus vaiksemal ajal on ta saanud võimaluse tegelda rohkem asjadega, millel puuduvad kiireloomulised tähtajad, ja katsetanud ka bigbändi seadetega. Lisaks kõigele töötab ta pedagoogina Viljandi Kultuuriakadeemias.

Teie areng muusikas on olnud ebatüüpiline. Olete olnud võrdlemisi hiline alustaja ega ole käinud lastemuusikakoolis. Kuidas on see mõjutanud teie muusikuks kujunemist?

Meie perekonnas või suguvõsas ei ole olnud otseselt muusikaga tegelemise traditsiooni. Mu isa on küll musikaalse kõrvaga, proovinud nooruses erinevaid pille ja suhtunud muusikasse kui hobisse. Üheks põhjuseks minu hilisele algusele muusikas on ka see, et mu viisipidamine oli lapsena pigem kehvapoolne. Traditsiooniline lähenemine musikaalsusele on väga laulmise nägu — kui pead viisi, siis arvatakse, et sinust võib saada ka hea trummar või dirigent. Kui mitte, siis antakse mõista, et võib-olla oleks targem mõni teine elukutse valida.

Minu hiline start on kindlasti mind mõjutanud, ma olen pidanud selle tõttu mõne asjaga palju rohkem vaeva nägema, eriti solfedžoga. Mõned oskused arenevad lapseeas välja lihtsamalt ja intuitiivsemalt kui kahekümneaastaselt. Keha ja sõrmede koordinatsiooniga pole mul kunagi probleeme olnud. Klassikalise klaveri või viiuli eriala puhul valitseb muidugi kindel veendumus, et kui sellega alustada näiteks kümneaastaselt, siis võib saada küll üsna heaks mängijaks, aga kindlasti mitte enam jõuda absoluutsesse tippu. Ma siiski julgustaksin siinkohal muusikakoolide õpetajaid ja lapsevanemaid. Kui on vaja lapse musikaalsust mõõta, võiks püüda näha seda enamates kategooriates kui vaid laulmisoskus. On teisigi vajalikke võimeid: hea mälu, võime kiiresti analüüsida ümberringi toimuvat jms.

Kui hakata väga varakult muusikaga tegelema, võib sellest ehk ka võõranduda, eriti siis, kui öeldakse, et lapsel pole annet.

Paraku leidub näiteid selle kohta, et kokkupuude muusika õppimisega liiga varases nooruses võib kaotada lapses huvi ja tekitada trotsi. Muusikuna peab tegema tööd ja harjutama, hästi suur osa sellest tööst on individuaalne. Kui jalgpallitrennis saab koos paljude omavanustega ringi joosta ja koormust alati ei tajugi, siis muusik peab harjutamisel sundima ennast nelja seina vahel töötama. Ei saa unustada pilli mängimise tahet; sisemine põlemine peab olema suur ja seda tahet tiivustama. 

Niisiis olite te päris alguses iseõppija?

Põhimõtteliselt küll. Paar inimest, kes olid muusikaga rohkem kokku puutunud, soovitasid mul leida õpetaja. Basskitarri, aga ka noodikirja ja muusikateooria põhitõdesid õpetas mulle Margus Minn. Tänu temale ongi minust saanud muusik. Ilma Minni suunamise ja usuta oleksingi ehk jäänud vaid asjaarmastajaks. Minu algne impulss pilli soetamiseks oli rohkem sotsiaalset laadi. Sõbrad hakkasid bändi tegema ja kuigi see kõlab bassimehe anekdoodina, siis kõik teised pillid olid neil juba lihtsalt kaetud. Bass ei ole ehk elegantseim ja ägedaim pill, mistõttu see jääb tihti viimasena vabaks. Mind julgustati siis, et mis see bassimäng ära pole, mängid ainult ühte keelt ja ühte nooti korraga! Mina mõtlesin väga pragmaatiliselt. Kuna mulle oli lapsepõlvest jäänud mulje, et ma ei ole muusikaliselt eriti andekas, siis jäin uskuma, et küllap saaks ka minusugune puupea bassi mängimisega hakkama.

Kuidas jõudsid teieni improvisatsioon ja jazzmuusika?

Bändi tehes on etteantud materjali sageli üpris vähe. See on meeldiv paratamatus, et peab hakkama oma peaga midagi välja mõtlema ja olema ise loominguline. Mänglev katsetamine kuulub bänditegemise juurde. Praegu on mul isegi raske meenutada, kuidas jazz minuni jõudis. Mu esimene õpetaja Margus Minn salvestas mulle muusikat, mida kuulata. Selles valikus oli eelkõige säravaid bassimängijaid. Neist kõige jazzimad mõjusid mulle võõralt, ilmselt ka sellepärast, et tol hetkel oli mu maitse rohkem klassikalise rokkmuusika poole kaldu ja MTV repertuaariga olin ka päris hästi kursis. Mäletan, et eriti sürreaalselt mõjus Jaco Pastoriuse mäng. Sain aru, et see on küll väga raske, mida ta teeb, aga miks, see jäi mulle mõistatuseks.

Umbes seitsmeteistkümneselt või kaheksateistkümneselt kasvas minus hüppeliselt soov pilli mängida ja harjutada. Mõistetavalt pidi inspireeriv materjal olema nõudlik. Oli vaja mängida rohkem keerulisi passaaže ja vähem korduvaid  mustreid, mida popis ja rokis on palju. Aina enam hakkas mind huvitama jazz ja ilmselt kõigepealt just fusion ehk jazzrokk, mis paelus oma keerulisemate taktimõõtude ja kaasaegsema sound'iga. Siis käis mul esimest korda peast läbi mõte, et võib-olla oleks kasulik õppida natuke juurde ka kontrabassi, et olla  mitmekülgsem. Ma kujutasin ette, et mõnes olukorras tahab bänd, kus ma mängin, esitada bossanoovat või ballaadi ja et seda oleks hea teha just kontrabassiga.

Ma hakkasin tasapisi õppima kontrabassi, leidsin endale ka paar õpetajat ja mu suhe jazziga muutus aegamisi palju soojemaks. Otsa-kooli läksin ma 2005. aasta sügisel, olles enne õppinud aasta aega hoopis Tartu Ülikoolis semiootikat ja kulturoloogiat. Just Otsa-koolis avastasin, et ma olen tulihingeline jazzimees ja tahan kuulata ainult walking bass'i, svingi, maitsekat vana kooli hõnguga bluusi ja John Coltrane'i soolosid.

Improvisatsioon, oma peaga mõtlemine, käis selle juurde. Algusest peale õppisin ma omal käel lisaks ka muusikateooriat, kuid suur osa sellest jäi mulle veel arusaamatuks. Oli puudu ühenduslülidest ja vihjetest, sellest, kuidas viia teooriatundidest ja raamatutest omandatud info kokku improvisatsiooniga. Väga suurt rolli selles hallis tsoonis navigeerimisel mängis minu jaoks Iljo Toming, suurepärane pedagoog ja väga hea kitarrist. Mul õnnestus kaubelda end ühte tema ansamblisse mängima. Olin kuulnud, et Saue muusikakooli jazzansambel otsib  uut bassimängijat. Selles bändis mängisid siis veel kaheteistkümneaastane Holger Marjamaa, tema paar aastat vanem vend Mairo Marjamaa ja teisedki toredad, pillimängust vaimustunud noored tegelased.

Mulle avanes uus maailm. Seni oli harjutamise põhirõhk läinud imiteerimisele ja etteantud etüüdide mängimisele. Nüüd lisandus kolmas mõõde, muusikaloomine ja sünergia teiste muusikutega. Improvisatsioonis on palju mängulisust. Ma tundsin, et see pakub mulle huvi ja võimaldab teha asju, mida ma pole varem teinud, ilma endale päriselt seletamata, miks ja kuidas.

Kas teie ettekujutus jazzist muutus siis?

Avastasin hiljaaegu ühe keskkooliaegse, muusikatunniks tehtud kodutöö. Meil oli ülesanne kirjutada retsensioon mõnele kontserdile ja ma olin naljakal kombel valinud ühe "Jazzkaare" kontserdi. "Jazzkaar" ei olnud selline üritus, mida ma oleksin keskkooli ajal aktiivselt külastanud. Lugesin selle kirjutise hiljaaegu uuesti läbi ja see pani mind muigama — mu ettekujutus jazzist on ikka väga palju muutunud.

jazz võib mõjuda tavakuulajale natuke kättesaamatuna, kardetakse, et ei saada sellest muusikast aru. Ma olen sageli pärast kontserti märganud, et suur hulk inimesi vabandab kõigepealt, et nad pole muusikat õppinud ega tea sellest suurt midagi, ja lisavad, et neile ikka väga meeldis. Eestlastesse on vist sisse juurdunud tunne, et nad ei ole piisavalt kompetentsed, piisavalt koolitatud, et muusika kohta midagi arvata. Tõenäoliselt oli ka minul algul hirm, et see on liiga keeruline, liiga akadeemiline, liiga elitaarne kunst. Aga kui oma nina sellesse maailma sisse pista, siis see pilt muutub päris palju.

Need kõlad, millele jazzi silt omistatakse, on tänapäeval niivõrd erinevad, et puhtalt sound'i ja tämbri järgi pole võimalik enam öeldagi, mis see jazz on. See kujutab endast pigem muusika loomise esteetikat ja suhtumist muusikaloomesse. Kui mul muusikuna on valida, kas kõnetada oma kontserdiga jazzifanaatikut, kes tunneb traditsiooni nagu oma viit sõrme, või nii-öelda lihtsat inimest, siis pigem eelistaksin viimast. Emotsionaalne aspekt muusika juures on ikkagi see, mis mind ennast kõige rohkem käivitab. Minule on muusika ennekõike hinge palsam.

Lähme nüüd ajas tagasi selle juurde, millised olid teie esimesed bänditegemise kogemused.

Otsa-kooli esimesel kursusel oli meil päris tihe bänditegevus. Jätkasime seda vendade Marjamaadega; mäletan mitmeid naljakaid ansamblinimesid, nagu näiteks Fusion Service, mis mõistagi ütleb repertuaari kohta kõik ära. Peamiselt esitasime Chick Corea lugusid. Heas mõttes ootamatu koostöö on mul olnud Erki Pärnojaga, see on kestnud Otsa-kooli ajast tänaseni. Tema oli minust paar aastat ees, vanemal kursusel. Kuna kursuste tasemel oli päris suur vahe, siis me muidu väga tihti kokku ei puutunud, aga Erkiga juhtusime koos mängima päris palju. Vahepeal tekkis selles paus, aga nüüd oleme jälle viis või kuus aastat aktiivsemalt koos mänginud. Mulle meenub sellest ajast ka veel toona lapsemõõtu Joel Remmel, kes aga oli juba siis pildil. Käisime tema ja Aleksandra Kremenetskiga Pärnus ühel konkursil ja mängisime seal Esbjörn Svenssoni trio lugusid. Paljudel muusikalistel koostöödel, mis koolis sünnivad, on hilisemas elus väga suur tähtsus.

Otsa-koolist said alguse ka mu sidemed vanema põlvkonna muusikutega, sealhulgas Petteri Hasa ja Raul Söödiga, kellega me mängisime kaua aega koos paljudes koosseisudes. Rauli muusikat olen ma alati suure naudinguga esitanud ja tema kui muusikalise guruga harjutamine ja muusika analüüsimine on olnud oluline samm minu muusikuks kujunemisel. Samamoodi pean mainima Siim Aimlat, kelle juures ma käisin teooriatunnis, aga mõned aastad hiljem avastasin end temaga koos laval mängimast.

Aasta pärast Otsa-kooli tundus mulle, et võiksin vaadata juba ka Eestist väljapoole, ja otsustasin teha sisseastumiskatsed Helsingi Metropolia ülikooli kõrgelt hinnatud jazziosakonda. See mõte tekkis mul ühel "Jazz­kaare" kontserdil, kus mängis rootsi pianist Bobo Stenson koos Brian Melvini ja soomerootsi bassisti Ulf Krokforsiga. Mind köitis väga Krokforsi mäng — ma ei saanud päris hästi aru, mida ta tegi, selles oli midagi seletamatut. Mulle avaneski võimalus minna Krokforsi juurde õppima. Kaks aastat Soomes olid väga intensiivsed. Muusikahariduslik rõhuasetus oli seal rohkem jazzitraditsioonil, tähtsustati just vundamendi omandamist, et olla tulevikus hea ja omanäoline muusik.

Millisel hetkel te tundsite, et olete täisväärtuslikult Eesti jazziellu sisenenud? Millal te olite esimest korda "Jazzkaare" laval?

Mulle meenub esimene kontsert oma isikliku ansambliga. Soome õpingute lõpus tekkis mul mõte proovida ka ansamblijuhi ametit. See tähendas muidugi ka seda, et pidin pakkuma materjali teistele muusikutele. See on väga efektiivne töömeetod, mida ma ka oma õpilastele seniajani soovitan — panna end fakti ette, et pead kirjutama mingid lood tähtajaks valmis ja ei ole võimalust sellest kõrvale hiilida. Ma helistasin lugupeetud pillimeestele, kes olid kõik minust vanemad ja oluliselt küpsemad ja kogenumad: Raul Söödile, Eduard Akulinile, Danel Aljole ja Eno Kollomile. Kõik olid nõus, me panime esimese proovi paika ja siis jõudis minuni teadmine, et kahe kuu pärast peavad mul need lood valmis olema. Tagantjärele mõeldes oli neid esimesi lugusid isegi lihtsam kirjutada. Oli küll palju ebakindlust, palju hirmumõtteid jooksis selle protsessi käigus peast läbi. Aga kõik läks hästi, vanemad kogenud muusikud olid hästi toetavad. Minuvanuste muusikute reaktsioonid olnuks karmimad. Need kontserdid andsid mulle palju eneseusku. 2010. aastal andsime välja juba plaadi "Home" ja 2011. aasta kevadel mängisime "Jazzkaarel" Vene kultuurikeskuse väikeses saalis.

Üldiselt võeti sel perioodil mind uustulnukana väga hästi vastu, kuigi paljudele olin ma täiesti tundmatu nimi. Ülilevinud fraas ajakirjanduses on "noor ja andekas", mis mullegi iga intervjuu algul ette kleebiti. Hiljem olen ma selle üle ka nalja teinud: mingil hetkel ei saa neid muusikuid enam nooreks pidada ja mine tea, kuidas selle andekusegagi lood on…

Ilmselt aitas minu puhul kaasa ka see, et just kontrabassi ja basskitarri mängijaid ei olnud juba mõnda aega järgmise põlvkonna hulgast peale tulnud. Pärast Mihkel Mälgandit, kes on minust peaaegu kümme aastat vanem, saabus vaikus ja paljud muusikud oota­sid, et tuleks uusi, laia silmaringiga ja mõlemat pilli mängivaid bassiste. Vajadus selliste muusikute järele oli üsna suur ja seetõttu tuligi mulle palju pakkumisi, mis aitasid saavutada laiemat tuntust. Ja kui meie jazzilegendid, nagu Raivo Tafenau, Lembit Saarsalu või Villu Veski, kutsuvad sind oma bändi, siis mõjub see ka publikule ehk teatud kvaliteedigarantiina.

Kas mängides koos jazzikorüfeedega, kellest paljud on olnud teie õpetajad, tundsite ka omajagu aukartust?

Kui ma praegu mõtlen oma esimeste koostööde peale nendega, siis ajab isegi naerma, et mu aukartus oli tohutult suur, aga samas oli mul piisavalt ambitsioonikust, ma tõesti tahtsin seda. Üsna varakult teadvustasin ma endale, et kõige efektiivsem, võib-olla vahel ka kõige valulikum, aga hädavajalik viis muusikuna areneda on ümbritseda end teiste muusikutega, kes on sinust paremad. Raivo Tafenau kutsus mind ühel vana-aastaõhtul mingisse hotelli mängima. Praegu tagasi vaadates oli see esinemine üsnagi marginaalse tähtsusega, repertuaar oli suvaline, aga bändi koosseis oli nii tugev, et võimalus seal bassi mängida oli mulle väga suur asi. Kui  mõelda mõne Eestist suurema ühiskonna peale, siis muusikute turg on tegelikult suur; mujal ei saa need asjad nii kiiresti toimuda, läheb rohkem aega. Oma eeskujudega koos mängimise nimel pingutamine on muidugi suur motivaator.

Pärast Soomest tagasi tulekut oli ka teil ilmselt selline intensiivne periood, kui osutusite väga nõutud bassimängijaks kõikvõimalikes projektides?

Need ongi olnud kontserttegevuse mõttes seni kõige töörikkamad aastad. Ma jätkasin oma õpinguid Eesti Muusikaakadeemias. See oli väga värvikas ja laia spektriga aeg — ühel õhtul mängisin kusagil festivalil free jazz'i, järgmisel aga juba kuskil tantsumuusikat. Olen väga tänulik selle aja eest; oli palju õppida ja ma sain endale teadvustada, mida mulle meeldib rohkem ja mida vähem teha ja kuhu ma tahaksin muusikuna jõuda. Kogemuste omandamiseks on Eesti täiesti erakordne paik.

Kas olete õppinud ka ei ütlema?

Oskus ei öelda on hästi oluline. Bassimängijal on see luksus olemas, sest tööd on tihtipeale rohkem, kui füüsiliselt teha jõuab. Väga paljud pilligrupid ei saa seda paraku endale lubada ja peavad tegema kõike, et ellu jääda. Ei ütlemise oskus tuli mulle raskelt, see ei käigi kunagi üleöö. Seitse-kaheksa aastat tagasi hakkasid mu mõtted liikuma selles suunas, kuidas teha rohkem neid kontserte, mis mulle meeldivad, ja öelda ära pakkumistele, mis mind eriti ei huvita.

Praegu te mängite mitmetes Eestis väga tuntud ja auhinnatud ansamblites, nagu näiteks Miljardid. Need bändid kvalifitseeruvad aga pigem pop- ja rokk-kollektiivideks?

Juba aastaid enne Marten Kuningaga kohtumist küpses mul mõte teha bändi, kus looming sünniks kollektiivselt, mis püsiks koos kauem kui kaks või kolm aastat ja mille looming jõuaks arvukate eestlaste teadvusse. Kui leida kaasteelised, kes üksteist välja kannatavad ja üksteise mõtteid jagavad, on see lihtsam.

Kui sa ei jaksa mingil hetkel kunstmuusikat enam kuulata, võid saada emotsionaalset laengut, lohutust, kosutust või unistama panevat energiat ka hoopis muust. Omal ajal, Otsa-koolis õppides võisin ma mängida kogu päeva bebop´i sugemetega muusikat, aga autoga koju sõites panin vahel käima Star FMi ja kuulasin kõige läägemat vana kooli popmuusikat, mis aitas tulla välja jazzi helikeelest ja mõjus puhastavalt. Praegugi kuulan ma vabal ajal ühelt poolt Radioheadi ja Peter Gabrieli, teisalt aga Pat Metheny Groupi või Brad Mehldau triot. Selles ei ole mingit konflikti ja minu muusikaliseks funktsioneerimiseks on see vajalik. Iga päev ei pruugi sa ka pilli vaimustusega kätte võtta. Nüüdseks on mulle selge, et tuleb spetsiaalselt teha tööd, et su armastus muusika vastu säiliks ja oleks alati värske. Artur Alliksaar on tabavalt öelnud: "Et elu armastada, tuleb armu elustada." Kui parafraseerida seda muusika kontekstis, siis muusikaarmastust tuleb kogu aeg ergutada. Seda saab teha kontsertidel käimisega, millegi uue õppimisega, mingi muu elu elamisega, mis kirgastaks ja paneks ennast paremini tundma.

Kas see, et Eesti on nii väike, tuleb meile kasuks või kahjuks, kui räägime oma isikupärase jazzmuusikani jõudmisest?

Seda võib võtta nii ja naa. Selge on see, et me konkureerime kogu maailmaga. Youtube'is on kahe hiirekliki kaugusel videod tohutult noortest ja väga headest muusikutest. Viisteist aastat tagasi mõjus veel sensatsioonina, kui mõni kolmeteistaastane mängis kitarril Pat Metheny lugu, aga praegu tundub see nii tavaline. Me oleme neid kolmeteistaastaseid juba näinud, näidake nüüd seda kaheksa-aastast, kes Metheny soolot üks ühele järele mängib. Mitte üksnes latt pole kõrgele tõusnud, vaid ka võimete piirid ei ole hoomatavad.

Suurem konkurents mõjub muusikutele ju teatud mõttes hästi, sunnib olema töökam, sihikindlam ja ambitsioonikam; laiskusele on vähem ruumi. Euroopa muusikute invasioon New Yorki toimub seniajani, kuid võimalus, et mõni maailma tippmuusik kuuleb neid jam'il mängimas ja kutsub siis oma bändi, on praktiliselt olematu. Teisalt, kui sa New York City keskkonnas viibid, sunnib see kuklasse hingamise tunne ja rivi näljaseid muusikuid, kes oma järge ootavad, pigistama endast  välja absoluutse maksimumi.

Meie jazzielu kohta võib öelda, et noorte muusikute algtase tõuseb aasta-aastalt. Võib-olla ei ole seal väga selget korrelatsiooni, aga internetirevolutsioon ja piiride puudumine, see, kui lihtne on minna välismaale õppima, on aidanud kaasa taseme tõusule. Ma jälgin suure huviga endast nooremate muusikute käekäiku. Paljud rahvusvahelised koostööd sünnivad just õpingute ajal. Eesti muusikutel, kes on rahvusvaheliselt rohkem kanda kinnitanud, on just selliseid sidemeid.

Veel paarkümmend aastat tagasi püüdsid Euroopa muusikud kõlada nagu ameeriklased, olla parimad näited sellest, kuidas jazzi selle sünnimaal mängitakse.  Praegu selle peale oma karjääri ei ehita ja tähelepanu ega äramärkimist ei saavuta. Niisiis on vaja rõhuda omanäolisusele.

Oma helikeele leidmine on ilmselt iga jazzmuusiku ülesanne?

See on järgmine tasand, mitte ainult muusikahariduses, vaid inimeseks kasvamisel. Ühel hetkel omandab muusik teatud oskused, aga mida nendega peale hakata? See protsess kestab palju kauem kui koolitee. Ma tahaksin tegelikult keelitada tragisid ja tublisid muusikuid, kes pühendavad palju tunde harjutamisele, pidama alati silmas ka oma arengut inimesena. Mõne raamatu läbilugemine või ka oma füüsise eest hoolitsemine võib arendada sind kordades rohkem kui pelk harjutamine. Samas ei saa unustada ka organisatsioonilist tegevust, osalemist ühiskonnas, heategevuslikes algatustes või ka näiteks tööd "Jazzkaare" vabatahtlikuna. Laiemas mõttes sellist ühiskonnale tagasi andmist, mille peale noored alati väga palju ei mõtle, kuid mis aitaks neil laiendada oma silmaringi, näha muusikamaailma ja -tööstust teisest küljest. Neid inimesi, tänu kellele muusikud saavad esineda, on suur hulk. Sellesse, mis neid kannustab, milline on nende roll ja vaated, tasuks ka noortel muusikutel rohkem süveneda.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Teater. Muusika. Kino

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: