Kaie Kõrb: mul on olnud nõrkushetki, mida tegelikult õpetaja ei tohiks endale lubada

Video: ERRFoto: ERR

1. aprillil sünnipäeva pidav baleriin ja balletiõpetaja Kaie Kõrb rääkis kultuurisaates "OP" enda elust ja karjäärist priimabaleriinina.

Sünnipäeva eel tõdes Kõrb, et pole kunagi vananemise pärast muretsenud. "See kõik on nii loomulik ja vananemine on loomulik," rääkis ta. "Ma pole selle peale kunagi mõelnud, et appi, ma nüüd jään vanaks või enam ei saa seda, teist või kolmandat. Isegi tantsides toimus see kõik nii loomulikul teel, tantsimise lõpetamine, siis tuli laste sünd ja nii edasi."

Küll aga tunnistas ta, et viimased etendused muutsid teda emotsionaalseks. "Viimane "Luikede järv" oli selline, kus päris palju nutsin garderoobis. Algul ei teadnud, et see on mu viimane etendus, siis sain teada, et see on mu viimane etendus ja see oli täiesti loomulik nutmine," ütles Kõrb. "Ja loomulikult minu viimane etteaste, kui 50-aastaseks sain ja laval olin, aga see pisar tuli rõõmust, mitte kurbusest."

Kõrb tõdes, et ajad on muutunud ja priimabaleriinid pole enam rahva seas nii suured kuulsused. "Ma arvan, et täna enam ei olegi nii kuskil , et keegi on üks. Üldjuhul ongi nii, et kui tantsijad tulevad teatrisse ja on rühmas, siis kõik teevad kõike, priimabaleriine on vähe  kujunenud."

Kõrbi enda kuulsus kestab aga tänaseni. "Päris piinlik on vahel, kui keegi tuleb juurde ja on olnud erinevaid juhtumeid, näiteks tänaval tullakse juurde," rääkis ta ja meenutas ühte spetsiifilist juhtumit rongis. "Tuli piletimüüja ja üks inimene ütles üle terve vaguni, et kas teil häbi pole talle piletit müüa. Siis ma mõtlesin küll, et ma suren häbi pärast maa alla, palun ärge tehke mulle seda!"

Kõrb rääkis, et üks tema lemmikuid läbi aegade oli "Luikede järv", mille tantsimine oli tema unistus ning millega ta põhimõtteliselt alustas ja lõpetas. "See etendus on selline pähkel kõikide jaoks ja ega ilma asjata ei räägita, et kui tantsid "Luikede järve", siis oled valmis tantsija," ütles ta. "See tõesti on üks raskemaid etendusi ja kui lähen teatrisse, siis lööb judin läbi küll, kui orkestri noodid algavad."

"Ma arvan, et lihtsalt vahel tundub, et seda kõike on olnud nii palju ja see kõik on olnud nii ammu ja et kas see on olnud tõsi. Kõik need aastad oli vaja olla ja ma tahtsin olla vormis, nii suvel, talvel kui kevadel, pidevalt 24 aastat järjest ning see oli üks suur-suur õnn ja rõõm."

Soov pärast enda tantsijakarjääri õpetajaks saada oli Kõrbil tasakesi alati sees, teda julgustas ka tema enda õpetaja Tiiu Randviir. "Tiiu oli pidevalt kõrva ja ütles, et vaata, et sa hakkad õpetama, tule ja proovi," meenutas ta. "Ma tahtsin küll ja üritasin teatris näha, kes milliseid vigu teeb ja kuidas parandada. Algselt  mulle tundus, et mis see õpetamine on, aga hiljem, kui õpetasin ise ning õppisin pedagoogikat ja metoodikat, siis tekkis loomulikult hoopis teine arusaam õpetamisest. Aga mulle väga meeldib õpetada ja näha, kuidas õpilased arenevad, see on minu hingele väga soojendav."

Õpetajana tuleb muidugi ette ka raskemaid hetki. "Viimasel ajal on see võib-olla minu enda emotsioonide probleem, et ootad õpilastelt rohkem või ei näe tagasisidet, mida loodaks saada, mille poole  oled püüelnud ja ei saa seda vastu, mida õpetaja tahaks. Nii et on olnud nõrkushetki, mida tegelikult õpetaja ei tohiks endale lubada," tõdes Kõrb.

Kõrbil on endal kaks teismelist poega, kellest ühel oli eriti suur soov samuti tantsijaks saada. "Kui Eduard oli väike, kes väga tahtis tantsida ja võttis osa stuudioetendustest pisarsilmil ja nii tahan, aga kui aeg kätte tuli, siis katsetel ta läbi ei saanud ja balletikooli sisse ei saanud," rääkis Kõrb ja tõdes, et tegelikult oli tal sellepärast hea meel, sest adus, et pojal polegi selleks ametiks nii tugevaid eeldusi. "Tal on keskmised eeldused, aga ei ole nii head eeldused. Tänapäeval keskmiste eeldustega ei jõua kaugele. Ma ütlesin, et ma näen et ei ole vaja ja nii läks."

Õpetaja Tiiu Randviir Kaie Kõrbist: "Ma mäletan teda hästi, kui ta oli väike balletikooli õpilane. Ma tavaliselt katsun teada saada, kes on klassis kapten. Mõnikord pole alguses tunda, aga seal oli täiesti selge," meenutas Randviir. "Ükskord oli nii, et teatris algas tund kell 9, aga mul oli kell 9 koosolek. Läksin klassi, ütlesin, et ma ei saa tulla, teete ise. Siis oli selline hetk, kui kõik vaatasid Kaie otsa ja Kaie ütles, et siis me tuleme kell 8. Ja nad tulidki kell 8 ja mina õnnetu pidin ka kell 8 tulema!"

Randviiri sõnul on Kõrbile looduse poolt palju antud ja see on üks paljudest asjadest, mis teeb ta eriliseks. "Pikad jalad, ilus figuur, käed, musikaalsus. Mida veel tahad... Kuigi üks jalg tema arvates ei olnud nii kõrge, kui peab olema. Et kui ta tõstis jalga, siis parem läks kõrgele ja vasak ei läinud ja ühiselamus sidus ta vasaku jala voodi otsa külge ja magas. On ikka iseloom, eksole," rääkis Randviir. "Tantsijatel päästab iseloom väga palju, eriti, kui oleme näiteks raskelt haiged. Meil on see sisemine jõud. Meil on töö nii raske, iga päev peame ületama mingisugused tõkked."

Toimetaja: Kaisa Potisepp

Allikas: "OP", intervjueerisid Margit Kilumets ja Margus Tabor

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: