Eesti keeles ilmus baltisaksa kirjaniku Werner Bergenrueni raamat "Surm Tallinnas" esmakordselt 1966. aastal Loomingu Raamatukogu sarjas. Aastaid oli raamatut pea et võimatu leida: kui see ka antikvariaati jõudis, oli see hetkega läinud. Nüüd ilmus aga raamatu kordustrükk, mistõttu on selle soovitamine igati kohane.

"Surm Tallinnas" on lühijuttude kogu. Nagu pealkirjastki näha, on juttude läbiv teema surm ning tegevuspaigaks Tallinn. Kui otsida paralleele ning sarnasusi teiste kirjanike teostega, siis tulevad esimesena meelde Edgar Allan Poe novellikogumikud. Sarnaselt Poe'le on Bergengruen oma jutud pealkirjastanud väga mittemidagiütlevalt, mistõttu tekib lugejal kohe tahtmine teada saada, mis rolli see teadaolev märksõna loos mängima hakkab.

Kuigi vormilt ja teemavalikult on Poe novellid ja Bergengrueni jutustused ülimalt saranased, on õhkkond neid lugedes täiesti erinev. Bergengrueni "Surm Tallinnas" on kui tsirkuseversioon Poe' novellidest: nimelt suudab baltisaksa autor leida tumedatest ja närvekõditavatest olukordadest nalja ning muudab seeläbi hirmu oskuslikult mustaks huumoriks.

Teose humoorikas toon seatakse raamatu esimestel lehekülgedel lausega: "Igal surmal on oma naer". Sellega annab autor teada, et raamatus keskendutakse surmalugudele läbi nalja ning üritatakse leida kurbadest sündmusest midagi tobedat ja lõbusat. Idee läheneda surmale nalja võtmes on juba eos intrigeeriv ning raamatu teostus ei jää geniaalsele algideele kuidagi alla. Huumorit suutis autor leida kõige rängematest asjadest nagu näiteks elusalt matmine. Nali oli maitsekas ja aegumatu. Algne hirm, et asi võib pisut labaseks kiskuda, ei olnud õigustatud, kordagi ei tundunud, et nali läks üle piiri.

Raamat on kergesti loetav. Rein Sepa tõlge on väga osavalt kirjutatud ning seetõttu on võrdlemisi vana raamatut ilma liigsete allmärkusteta siiski hea ja lihtne lugeda. Vähesed vanamoelised väljendid ja sõnad olid tänu kontekstile kergesti dešifreeritavad. Nagu iga hea raamat, suutis ka "Surm Tallinnas" tekitada sõltuvust ning tunnet, et ei tahaks kuidagi raamatut käest panna.

Kuna tegu on lühijuttude koguga, siis puudub sellel üks selge narratiiv. Seetõttu on raamatut hea lugeda näiteks enne magamaminekut, üks peatükk korraga. Ei teki muret, et vahepealse pausiga midagi ära unustad, sest iga peatükk ongi juba uus lugu.

Ülisuurt sügavust mina sellest raamatust ei leidnud ja, ausalt öeldes ei tundnud ka vajadust otsimiseks. Seega kui inimene tahab kätte võtta teost, mida lugedes ei pea liigselt tagamõtet taga ajama, vaid saab lihtsalt nautida ja naerda, siis "Surm Tallinnas" on selleks tõeliselt hea valik.