"Surm Tallinnas" on valminud tegelikult väga pika aja jooksul ja minu ettekujutus temast on korduvalt muutunud. Nii pea, kui ma kunagi Werner Bergengrueni "Surma Tallinnas" lugesin, siis ma teadsin, et ma tahan kirjutada selle pealkirjaga raamatu, ja just nimelt täiesti teistsuguse [raamatu]," rääkis Rooste.

"Kui Bergengruen mängib paikade, ajaloo ja selliste lugude peale, siis ma nagu räägiks rohkem inimeste siselugusid, nagu see oleks ka rännak mingis mõeldavas linnaruumis. Nagu Bergengruen kohtub "Hingede ööga" või midagi. Ma ei tea, kas mul see välja tuli," lisas ta.

Rooste rääkis, et see hakkas tal käes kogu aeg muutuma, tekkisid uued ideed ja kui tema kirjastaja Igor Kotjuh ütles, et ta võiks selle käsikirja nüüd üle anda, siis ta mõtles, et tal tuleb mingisugune valik nüüd teha ja siis see selline saigi.

"Kaks arvustust on selle kohta öelnud, et siin on ikka puhtalt ainult joodiku- ja alkoholismilood. Ma ise seda niiviisi ei näinud. Ma ikkagi näen, et need on inimeste lood ja ammugi ei ole see peategelane siin sugugi ainult mina," selgitas Rooste.

"Mõnes loos on jah äratuntavaid elemente minust endast ja mu elust, aga väga palju on ikkagi puhas fiktsioon. Väga paljut on sellist, mida ma lihtsalt olen kõrvalt nägema sattunud ja n-ö aimanud, mis maailmas toimub. See on mingis mõttes jah realistlik raamat, kuid just siserealistlik. See tähendab, et ta katsub paljusid asju vaadata seestpoolt."

"Mitu inimest on maininud, et raamatu kõige esimene, kõige lühem-lihtsam jutt on "Astrid Lindgreni surm", mis on puhtalt üks unenägu, 90 protsenti. Ma nägin seda unes, ärkasin hommikul üles ning panin selle täpselt niiviisi kirja. Ma näen hästi palju friike unenägusid ja tegelikult on siin teisi unenäojutte veel."

Näiteks on raamatus üks lõviteemaline lugu, kus Rooste kohtub omaenda vana kodu köögis ootamatult sinna sattunud lõviga. "See on ka peamiselt ühe öö jooksul mitmes jupis nähtud unenäost. Ma ärkasin mingisuguste väikeste hirmupuhangutega, ja järgmistes unenäopuhangutes oli see lõvi tagasi ja siis ma katsusin need kokku kirjutada."

Raamatu lõpu poole on raamatus ka üks tsükkel, 3–4 lugu, mis on tema sõnul väiksel moel kummardus tema lemmiknovelistile Tarmo Tedrele, kus ta poolteadlikult mängibki Tarmo Tedre 90. aastate lõpus ja 00. aastate alguses ilmunud novellide radadel.

"Ma tahtsin Tarmo Tedrele teha väikese viipe, pastiši või kummarduse, sest ta on minu arust kirjutanud läbi aegade parimad novellid Eestis. Paremad kui Tuglas," märkis Rooste.

"Ma ütlen seda poolründavalt, aga see on see, mis ma tundnud olen. Teder on praegu läinud n-ö pika vormi meheks, maratoonariks hakanud. Tean, et ta kirjutab suurt romaanitsüklit ja loodan, et ta selle ka sama hästi läbi murrab," lisas ta.

Peale selle on raamatus Rooste sõnul ka üks katsetus, "Koplivanakese lood". "Ma hakkasin üles kirjutama selliseid anekdootlikke lugusid ja mõtlesin, et kas annaks kirjutada novelli, kus kõik on eraldivõetavad anekdoodid, aga lõpuks räägivad kokku mingi loo. Sellel lool on paratamatu fataalne lõpp, eriti arvestades raamatu pealkirja "Surm Tallinnas"."

Ta märkis, et nägi nende anekdootidega pikalt vaeva ja lõpuks jäi päris palju välja. Aga need, mis sisse said, moodustavad novelliliku tsükli.

"Kui ma need lood siia raamatusse valisin, siis ma valisin nad selle järgi, et olemas oleks teemaühtsus. See "Surm Tallinnas" on minu jaoks ühtne katus nendele lugudele. Ma päris Werner Bergengrueni ei tahtnudki teha või kirjutada," tõdes ta.

"Samamoodi, ega minu esimesest luulekogust "Sonetid" ja teisest luulekogust "Verivalla" ja kolmandast luulekogust "Lameda taeva all" ja neljandast luulekogust "Rõõm ühest koledast päevast ka naljalt eriti und ei leia. Kui ehk siis mõne väikse viipe või mõjutusena. Ma lihtsalt ei oska ise väga hästi pealkirju välja mõelda ja kui ma leian mõne hea raamatu, millel on väga hea pealkiri, siis ma varastan selle pealkirja," tõdes Rooste.