Tantsulavastuste meeskonnas on üks varjatud töörügaja, nimetame teda produtsendiks. Kes on produtsent, kuhu ta paigutub lavastusmeeskonnas ja mida temalt ootavad loojad? Tunduvad lihtsad küsimused. Lihtsate küsimuste võlu peitub saladuslikes sügavustes ja mida rohkem kaevuda, seda segasemaks, mitmekihilisemaks, variatsiooniderohkemaks kõik muutub.

Õigus võtta luubi alla produtsendi roll etenduskunstide (eelkõige tantsukunsti) maastikul, lähtub praktilistest kogemustest. Kümme aastat olin tantsuteatri juhataja, produtsent ja kohati ka loomejuhi kohusetäitja. Lisaks on hindamatud kogemused ja suured õppetunnid ülikoolis suursündmusi ellu viies või kultuurimaastikul galasid, näitusi, kontserte jms korraldades. Nüüd, uue etendusasutuse juures esimesi samme tehes on hea hetk korraks seisatada ja mõtestada enda tööd ja produtsendi rolli laiemalt tantsumaastikul. Võtan tööülesannete juures aluseks riigitoetuseta ja statsionaarsete prooviruumide ning etenduspaigata väiketeatri produtsendi ülesanded, olukorras, kus korraldusmeeskonnas teisi inimesi ei ole.

Produtsendi roll lavastuse valmimise juures, tema ootused lavastajale, lavastaja (ja kogu lavastusmeeskonna) ootused produtsendile – need küsimused olid päevakorras, kui mul tekkis mõte kultuurikorralduse magistrantuuris sel teemal lõputöö teha. Töö läks pausile. Mõtet kannan kaasas ja see tuleb erinevates vormides sagedasti mu juurde tagasi. Mis hetkel saab projektijuhist produtsent ja kas seda on iga korraldaja?

Minul võttis mõnda aega, kuni hakkasin kasutama produtsendi nime. Sellega kaasnes pikemaajalisem ja laiem pilk tegevusele, süsteemsem ja teadlikum lähenemine tööle. Tegevus ei olnud enam lavastusepõhine, vaid organisatsiooni ja valdkonda arendav ja inimeste arengule panustav. Mis peitub ameti "produtsent" taga?

Muusikas, filmikunstis ja etenduskunstides on neil mõneti erinevad tähendused ja ka erinevad tööülesanded. Loomulikult sõltub ka sellest, kui suure organisatsiooniga on tegemist ning kuidas seal tööülesandeid saab ära jagada. Tartu Ülikoolis on valminud näiteks lõputöid produtsendi rollist tele- ja filmimaastikul, mis koondavad ootuste ja ülesannete spektrit selles valdkonnas (näiteks 2006. aastal TÜ sotsiaalteaduskonna ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonnas bakalaureusetöö "Produtsendi mõiste ja roll Eesti teletootmisturul" (Olavi Paide) või aasta hiljem valminud "Produtsendi amet avalik-õiguslikus Eesti televisioonis. Võrdlus eraprodutsentidega" (Ester Vaitmaa)).

Soovides võtta aega ja enda tööd produtsendina reflekteerida, tundus asjakohane vaadata olemasolevaid kutsestandardeid, et mõtestada enda tööd nendes olevate kompetentside kaudu. Millise kutsestandardi peaks aga aluseks võtma tantsuprodutsent?

Esimesena vaatasin kultuurikorraldaja oma. Vaadates taseme 7 valitavaid kompetentse, siis sobib tõendamiseks "kultuuriprojektide juhtimine". Kohustuslikest kompetentsidest saab kerge vaevaga läbida "kultuurisündmuste korraldamine ja vahendamine" ja "kultuurisündmuse ja -organisatsiooni turundamine". Keerulisemaks läheks kompetentsi "paikkonna kultuurielu kavandamine" tõendamine. See rõhub läbi tegevusnäitajate teadlikult või tahtmatult liiga tugevalt kogukondlikule tegevusele ja selle arendamisele. Professionaalses tantsukunstis tegutsev produtsent ei tööta enamasti paikkondlikult, pigem valdkondlikult, kujundades seeläbi erinevate piirkondade kultuurielu ja selle avardamist ja mõtestamist.

Teine võimalus oleks tantsuspetsialist. Võtsin samuti aluseks taseme 7, kus valitavatest kompetentsidest sobiks "eestvedamine", mis on küll pigem suunatud huvikoolide jms eestvedajatele. Kohustuslike kompetentside realt leiab "tantsuks sobiva keskkonna loomine", "loome- ja õppeprotsessi juhtimine" ja "valdkonna arendamine". Kui esmapilgul tundub, et nende alt saaks süvitsi korraldamisest kirjutada, siis tegevusnäitajate kaudu ilmneb, et on suuremal määral suunatud siiski pedagoogidele õppeprotsessi analüüsimiseks.

Lisaks on tantsuspetsialisti läbiva kompetentsina nõue, et peab valdama ühte või mitut tantsustiile. See tõmbab kriipsu peale võimalusena saada kutse kui tantsuprodutsent. Korralduslik tegevus saaks olla toetav tegevus tantsupedagoogi kõrval. Loomulikult võib tekitada küsimuse, kuivõrd peab korraldaja olema kursis valdkonnaga, seal ise praktiseerima, tundma anatoomiat, psühholoogiat, füsioteraapiat jne. Hoolimata sellest, et need ja paljud teised on vajalikud teadmised, siis produtsendi töö juures oleksid need lisaväärtused, mitte esimesena loetletud oskused ja tegevused. Nii ei sobitu otseselt kumbki kutse produtsendile.

Milliste teadmiste ja oskustega korraldajaid tantsumaastik vajab? Kui vaadata muusikavaldkonna töökuulutusi produtsendi ametikohtadele, siis tuuakse nõuetes esile muusikalise (kesk)hariduse olemasolu ja hea orienteerumine Eesti ja maailma muusikaelus. Kas sellised soovid – kasvõi valdkonna arengule mõeldes – võiksid olla ka professionaalses tantsukunstis? Mina tantsupraktilise ja teatriteoreetilise kõrgharidusega inimesena ütlen kindlasti "jah" ja usun, et teadmised valdkonna spetsiifikast on üliolulised.

Selle kõige juures ma väärtustan kogemuste kaudu omandatud teadmisi. Küll aga peab olema armastus selle valdkonna vastu ja huvi seal tegutseda. Mitte jääda eemalseisvaks korraldajaks, vaid tantsukunsti sukeldudes seda rikastada ja arendada. Eestis ja maailmas toimuva professionaalse tantsukunstiga ja mitte ainult kitsalt tantsuga kursisolek on aga elementaarne, sest me pole üksi, vaid paigutume, suhestume, vastandume kõigi teistega.

Kuidas ja millisena näevad produtsendi rolli koreograafid ja tantsijad? Sel teemal sai tehtud lühike küsimustering Eesti tantsukunstnikele. Nende vastused on anonüümsed ja tekstis esitatud kursiivis. Nii mõnigi jättis sisuliselt küsimustele vastamata, kuid tõid välja põhjuse. Nimelt ei oldud kordagi varem mõeldud, millega produtsent tegeleb, hoolimata sellest, et on varem koos töötatud. Ka seda tüüpi vastused on mõtlemapanevalt kõnekad.

"Mina näen produtsenti kui projekti kangelast, kes tegeleb nende kõige tüütumate asjadega, millega kunstnik/looja tavaliselt tegeleda ei viitsi või hea meelega ei tegeleks."

Tänu sügisel toimunud kohtumisele Tallinna Ülikooli koreograafia eriala tudengitega sai korrastatud nn produtsendi argipäev. Millised on üldse ühe iseseisvalt ja abijõuta tegutseva produtsendi tööülesanded? Lavastuse väljatoomine koosneb kindlatest etappidest ja töölõikudest. Need ei sõltu sellest, kui suure organisatsiooniga on tegemist ja kust tulevad toetused. Nii tuleb sisse ebavõrdsus, kus ühel juhul on palgalise produtsendi kõrval veel turundusmeeskond ja (vabalt) kasutatavad proovi-/etendussaalid. Teises äärmuses on igale proovitunnile ja lavastaja ideedele hinnalipikut külge panev ja peaaegu et tasuta töötav professionaalne entusiast. Kui oluline on tajumine, et piiratud ressurss ei piira loomevabadust. Kvaliteetset tulemust soovivad kõik, kuid mõistetav on mõistmatus, et organisatsioonide võimekus on erinev.

Kui on küsitud, millega produtsent tegeleb, siis lühivastusena olen öelnud, et lavastuse väljatoomise ja etendamise juures kõigega, mis jääb väljapoole proovisaali. Proovisaalis tegutseb koreograaf koos tantsijatega, et luua ja välja tuua lavastus. Produtsent piilub küll proovisaali ja saab sealt inspiratsiooni, kuid tööülesanded on sootuks teised. Eesmärk on  sama – tuua välja väga hea lavastus ja etendada seda piisavalt palju ja erinevates riikides. Selleks, et lavastajal oleks loomerahu ja võimalus keskenduda, tuleks temalt ära võtta kõik muud ülesanded. Väikeses organisatsioonis paratamatult nii jäika piiri ei tasu loota või soovida. Loomulikult annab lavastaja ja teised meeskonnaliikmed teatud panuse turundusse, müüki jm, kuid see ei tohiks domineerida ja võtta liiga palju aega kogu tegevusest.

Nii jäävad produtsendi kanda kõik muud tegevused. Idee väljapakkumine ja/või arendamine lavastajaga. Mõnikord on mul idee, millele leian õige lavastaja, teisel korral tuleb lavastaja ideega, millele hakkame vormi otsima. Hindan lavastajaid, kes kaasavad idee staadiumis arendamisprotsessi. Nii liigume me samas info- ja loomeväljas.

Meeskonna komplekteerimine. Võib tunduda lavastaja ülesandena, kuid sageli ei teata, milline valguskujundaja või helitehnik võiks sobida, siis tuleb mõelda, kellega teda kokku viia. On juhtunud, et koreograaf palus abi sobivate tantsijate leidmisel, seega tuleb teada, kes sel väljal tegutsevad, et teaks, keda võiks pakkuda.

Ruumide broneeringud ja tehnilised valmisolekud. Tehnilise poole pealt on kindlasti tugevad partnerid olnud valguskujundajad, kellega saab läbi räägitud, kas soovitud etenduspaikades on võimalik etendada ja kas see tooks kaasa lisatehnika rendi.

Ajakavad ja logistikad. Proovid, taastusproovid, transpordi ajad. Kõige keerulisem ja ümbermängitav töölõik. Ka kolme inimese puhul võib ühiste aegade leidmine olla keerukas ja kui sinna lisada etenduspaikadest saadavad vabad ajad. Kui aga kellelgi plaan peaks muutuma, algab kõik uuesti.

Eelarve koostamine ja jälgimine, arvete ja töötasude tasumised, töötajate registreerimised, lepingud jms. Eelarve fail sulgub arvutis, kui viimane aruanne on tehtud ja arved tasutud. Eelarve kui väike lavastuse mudel, mille põhjal saab kirjeldada lavastust korralduslikust aspektist.

Toetustaotlused ja aruanded. Visuaalne identiteet. Plakatid, reklaamvideod ja -fotod (mõnikord sisseostetud teenusena, teinekord ise tehtud). Siin on suur osakaal lavastajal, kes võiks tajuda lavastuse kunstilist tervikut.

Turundus, reklaam ja müük. Piletite müükipanekust turundusplaani koostamiseni, sotsiaalmeedias tegutsemisest pressiteadeteni, koostööpakkumistest suhtlusest ajakirjandusega jne.

Lavastuse jäädvustamine ja arhiveerimine. Publikuteenindamine ja ruumide koristamine. Kui õiged inimesed juhtumisi tööle ei tule. Samas enne etendust publikuga suhtlemist ja nende jälgimist pean jätkuvalt oluliseks, sest see on üks võimalus mõista vaatajat ja tajuda sihtgruppi. Etendusejärgne ruumi koristamine koos tehnikutega.

Tehniline teadlikkus. Need lõputud tunnid koos tehnikutega etenduste valmis panekul ja maha võtmisel, need kogemused, teadmised, mõistmised selle valdkonna spetsiifikast.

Etendustegevuse korraldamine lisaks Eestile ka välismaal. Lisasündmused ja -tegevused. Eel- ja järeltegevused, haakuvad koolitused jms. Need kõik hargnevad täpsemateks ülesanneteks. Kas need kõik peaksid võrdselt meeldima ja sobima? Ilmselt mitte, kuid kõik on õpitav ja arendatav. Näiteks mu kunagine vastumeelsus turunduse osas on nüüdseks täielikult ümber pöördunud ja vaimustun võimalusterohkusest. Oleks vaid aega rohkem süveneda. Sellele nimekirjale lisandub ka aeg-ajalt lavastaja murede ja loominguliste heitluste ärakuulamine, proovide külastamine jms. Skaalal ideest aruandeni peaks produtsent teadma kõige rohkem ja olema kursis iga töölõiguga.

Kuidas see käib kokku looja arvamustega? "Usun, et peamine ülesanne on hoomata projekti kulgemist ning anda endast maksimumi, et kõik korralduslikult jookseks",  "oleks suurepärane, kui kunstnik saaks panustada 100 protsenti sellele, mis laval saab toimuma ning loomingu kvaliteediga tegeleda ning produtsent panustab 100 protsenti sellele, et kõik lavatagune ning lavastuse väljatoomine saaks konarusteta joosta", "produtsendi tööülesanneteks pean taotluste kirjutamist, ruumide organiseerimist, reklaami, turundust, kõike, mis puudutab rahanduslikku poolt" jne.

Selles küsimuses oli kõnekaim vastus "projekti kirjutamine ja õiglaste töötasude väljavõitlemine". Kindlasti ei saa vähemalt väikeses tantsuteatris meeskond õiglast töötasu, kuid kuidas käiks tasude väljavõitlemine, kui peamiseks rahastusallikas on kultuurkapital, kes pole kohustatud taotlust täismahus toetama. Päris mitmed vastused käisid turunduse ja reklaami ümber, kus oodati, et produtsent teeks suurepärast, kõlapinda tekitavat ja mastaapset reklaamikampaaniat. Loodan, et nendes vastustes loobuti reaalsusest ja mängiti mõttega ideaalsest lavastusest.

Mida ootab koreograaf produtsendilt ja mida sealjuures vastu pakub? Huvitaval kombel mitu vastajat jätkasid vastu pakkumise küsimuse juures sellega, mida ja kuidas produtsent neid saaks aidata ja olemas olla. Ka eelpool on välja tulnud, et kas ei teata produtsendi ülesandeid või ei osata nende mahtu ja koormust hinnata.

Ootused olid väga sarnased. Mõned näited: "ootan produtsendilt huvi minu töö vastu, koostööd, läbipaistvust tema tegemistes ehk vastastikku ausust ja austust teineteise töösse", "kõige enam ilmselt avatud ja ausat suhtlust", "vastastikune austus", "eelkõige ootan produtsendilt dialoogivalmidust ja head info liikuvust", "igalt inimeselt, kellega koos töötan, ootan ausust ja avatust. Soovi kaasa mõelda ja oskust ennast väljendada" jne. Väga raske on töötada inimestega, kui puudub austus ja see austus peab olema mõlemapoolne. Mis siis üldse kannustab koos töötamast?

Loomulikult võib ka protsessi käigus selguda, et nn veregrupid ei kattu, kuid siis tuleb mängu oskus töö viisakalt lõpuni viia või julgus laiali minna. Demokraatia alati ei toimi, teatud puhkudel saab otsustajaks lavastaja ja on teemad, milles teeb valikud produtsent. Alati ei pruugi olla aega ja võimalust arutlemiseks, vaid tuleb tegutseda kiiresti. Sel juhul tuleb uskuda otsustaja pädevusse. Teisalt on olnud ka juhtumeid, kui lavastaja ignoreerib etteantud eelarvet ja kuigi produtsent on ühe telefonikõne või e-kirja kaugusel, siis tehakse suuri otsuseid, mille tagajärgede – ka rahaliste – eest vastutab produtsent. Usun kaasatusse, austusesse teise töösse ja aega. Kindlasti on ka endal komistamisi, kuid neid teadvustades on võimalik edasi liikuda.

Ühte olulist punkti mainiti kahe korral, toon ära kompaktsema vastuse – "ootan mõtlemist, et kõik on võimalik, isegi, kui ei ole, sest võimatutest ideedest kasvab variatsioon sellest, mida on võimalik teostada". Miks selle välja tõin? Mõnikord avastan end ütlema lavastajale liiga kiiresti "ei". Neil kordadel on silme ees vaid eelarve. Kui need olukorrad ära tajun, siis mõttes tutistan end. Sest kõik on võimalik. Mõnikord ei anna lahendus end avasüli kätte ja tuleb olla nutikam, aga siiski on kõik võimalik.

Ma küsin tihti meeskonnalt, kuidas neil läheb. Küsimus koreograafidele: kui sageli te küsite produtsendilt, kuidas tal läheb. See pole sama, kui küsida, kui palju meil raha on. Produtsent peab olema kiire kohaneja ja reageerija. On võimalusi, mis tekivad nüüd ja kohe, mida ei saa ega tea ette planeerida. Kui lavastaja arvab, et turunduse ja reklaami eest vastutab produtsent ja tema ei soovi teles, raadios, trükimeedias intervjuud anda, siis nii ka võib, kuid sel juhul tuleks ka enda ootushorisonti muuta.

Lavastaja ja produtsent on lavastuse valmimise juures erinevates tööülesannetes, et moodustada tervik, ja alati on olnud meeldiv, kui lavastaja näeb produtsenti loovpartnerina. "Olen veendumusel, et kui toimub koos loomine, siis see peaks päriselt koos toimuma. Ehk siis olen alati valmis (ja lausa soovin seda) kaasa mõtlema, kuidas miski olla võiks. Kui mõtteid on, siis soovin neid jagada. Niisamuti enda mõtete jagamine enda tööülesannete arengute kohta. Kuhu olen jõudnud? Miks ma üldse midagi teen? Mida soovin saavutada? Kui olen puntras, siis arvan, et sedagi on hea produtsendiga jagada. Ühesõnaga kõike jagada, et teekond oleks ühine. Kõik eelnevalt kirjutatu vastab minu jaoks antud küsimusele. Produtsendiga arutledes jõuab selgusele, kes millega tegeleb ja see on erinevate koosluste puhul alati omamoodi. Igal juhul ühine huvi ja soov loovad innukuse, mis paneb tegutsema, millest lõppkokkuvõttes sünnib teos".

Mina olen nimetanud end loovprodutsendiks. Pean oluliseks arutelusid ja lavastuse ideede töötlusi ja mõttemänge nende pinnal. Just enne, kui astutakse proovisaali. Ka vastanud on leidnud, et produtsent on just loomingulise meeskonna liige ja looja. Mu üks suurimaid heitlusi on teemal, kui palju ma võin prooviprotsessi keskel sekkuda koreograafi loomingusse. Arvamusi on erinevaid, ise veel otsin seda õiget tasakaalu.

"Produtsent vastutab kõige eest". Jah, nii võib mõelda, kuid kas see on aus. Kuidas saab produtsent vastutada selle eest, kui loojal on loominguline kriis või lavastus tuli välja "keskmine". Kui koreograafil on õigus loominguliselt põruda, siis kui palju eksimisruumi jäetakse produtsendile?