Striimimisportaalid on tulvil narkoteemadel tehtud sarju ja pikemaid filme. Võib ju eeldada, et pärast Vince Gilligani revolutsioonilist sarja "Halvale teele" ("Breaking Bad", 2008-2013) ei saa ükski USA krimisari mööda narkoteemast ega Mehhikost, millest on ajaloo jooksul saanud Ühendriikide varimajanduse tunnustamata osariik.

Peamiselt flirdivad loendamatud narkosarjad gängsterite elu säravama poolega - kallid autod, ilusad naised, määratul hulgal pappi, basseinidega villad ja tabamatus. Aga. Tahad sa päriselt ka teada, kuidas seda räpast äri aetakse ja kellele kuuluvad need säravad asjakesed tegelikult?

Itaalia dokumentalist Gianfranco Rosi dokumentaalfilm "El Sicario: Room 164" (2010) annab sellele ootamatu ja ausa vastuse. Rosi filmi algpunkt on Charles Bowdeni 2009.aasta artikkel "The Sicario: A Juarez Hit Man Speaks" väljaandes Harper's Magazine. Rosi võttiski kaamera ette ajakirjanikule oma südant puistanud endise narkosõduri, 84 minuti pikkune dokument "El Sicario: Room 164" (2010) algab sellega, kuidas kehakas, musta riietatud mees katab oma nägu mitme võrklooriga, saavutades keskaegse timukaliku väljanägemise, istub pehmele nahktoolile, võtab põlvile joonistusbloki ja hakkab rääkima, illustreerides oma juttu skeeme joonistades ning numbreid ja sõnu kirjutades.

Vaid mõned korrad lõikavad sellesse monoloogi kaadrid vaiksest Juareze linnakesest ja selle tänavailt, mis kuidagi ei väljenda kulissidetaguseid õudusi. Rosi "Sicario" on vapustav dokument ja südamest tulev pihtimus mehelt, kes on oma elu pühendanud alatu ja vääritu inimese ning inimvaenuliku süsteemi teenimisele. Narkokartelli palgasõdur, kes peab elu lõpuni elama inkognito ning kelle pea eest on välja pandud 250 000 dollarit, paljastab kartelli toimimise kuritegelikud skeemid ja meetodid.

Vähe sellest, ta kirjeldab ka piinamisviise, millest ta ise on osa võtnud ning mis on toonud talle aastaid košmaare. Joonistega illustreeritud jutt selt nimetult kogult hakkab tööle peaaegu teatraalse tekstina, täites ettekujutuse tülgastuse ja ka põnevusega. Tänu jutustaja avameelsusele õnnestub Rosil edasi anda sõnum tavalise, niiöelda igava elu ilust, sellest, mida tähendab omada puhast südametunnistust. Filmi minimalistlik lahendus, kus kogu tegevus leiabki aset sümboolse tähtsusega ruumis, võimendab sõnumit.

Ühtaegu on Rosi "Sicario" maffiafilm kogu oma eheduses, me ei näe siin veriseid dokumentaalkaadreid ega taaslavastusi pihtija elu võtmestseenidest, kuid tema monoloogis on karakteri areng ja karm lugu kurjategijate, kannatajate ning politseinikega, kes oma nime selles loos ei vääri. Juareze narkokartelli palgasõdur paljastab organiseeritud kuritegevuse haarde politseiakadeemiatest kõrgel seisvate riigiametnikeni, tehes uuriva ajakirjanduse eest ära üüratu töö.

Rosi minimalistlik "Sicario" ongi näide XXI sajandi dokumentalistikast, ühelt poolt on see dokument, mis aitab kohtu ette tuua kurjategijaid ja lammutada narkoimpeeriume mitte ainult Ciudad Juarezes, ning teisalt on "Sicariol" vaieldamatult humanistlik väärtus selles peegelduvale ebainimlikkusele vaatamata.