Hiinas sündinud, kuid New Yorgis filmihariduse saanud Chloe Zhao on 2020-2021 auhinnahooajal ehk enim tähelepanu saanud filmitegija ja seda mitte ainult Hollywoodi mõistes. Zhao "Nomaadimaa" on üks kindlamaid tänavusi Oscari pretendente, kihla võib vedada vaid selles, mitu kuldmehikest Zhao kolmas film ära toob. Autorifilmide voogedastusplatvormi MUBI vahendusel võib tutvuda Zhao debüüdiga "Songs My Brothers Taught Me" ("Laulud, mida mu vennad mulle õpetasid"), mis sai 2015. aastal hulga auhindu.

"Nomaadimaa" (2020) ja "Laulude" vahele jääb veel üks preeriafilm "The Rider" (2017), mis nagu "Lauludki" pole seni Eesti publikuni jõudnud. Siin ilmneb taas MUBI kui kureeritud filmivaatamiskeskkonna eelis teiste VOD-platvormide ees, sest ametlikult Eestis saada olevate voogedastusplatvormide valik on siiski üpris piiratud. 

Kõigis Zhao filmides on läbiv teema kuuluvus – side mingi koha, inimeste ja ka ajaga – ehk siis teatud nostalgiline alatoon. Sellega on seotud rahvuslikkuse küsimus: Zhao esimesed kaks filmi näitavad seestpoolt Ameerika põliselanike kogukonda, mõlemad on üles võetud sioux-hõimude reservaadis Lõuna-Dakotas ja osaliselt kasutab Zhao neis ka samu näitlejaid.

Tavaliste inimeste kasutamist näitlejatena on Zhaole esimesest filmist peale ette heidetud, eelkõige ei meeldi see filmitööstusele. Tal on oskus leida just võttekeskkonnast loomulikke andeid ja karaktereid, kes väljendavad ka kõige täpsemalt seda, mida antud projekt käsitleb. Sealjuures on nii mõnigi Zhao filmide osaline saanud uusi pakkumisi teiste filmide juures, nii näiteks alustasid oma näitlejakarjääri "Lauludest" filmis õde-venda mänginud Jashaun St. John ja John Reddy. 

Zhao taotleb oma filmides võimalikku autentsust nii karakterites, näitlejate mängus, nende lugudes kui ka õhustikus. Kaamera taga on Chloel kõikide ta filmide juures olnud Joshua James Richards, kes "Nomaadimaa" tegemisel vastutas juba ka kunstnikutöö eest. Tema kaameratööd iseloomustab loomuliku valguse ja inimpilgule võimalikult lähedase vaatepunkti kasutamine. See võib olla hetk või ka vaade, filmi tehnilised iseärasused ja traagelniidistik kaovad, hajudes elamustest ja juhtumistest tulvil loo enese sees. "Laulud, mida mu vennad mulle õpetasid" käsitleb murrangulist ajajärku õe ja venna Jashauni ning Johni elus, kui tulekahjus hukub nende isa ning John peab tegema raske valiku, kas minna kaasa oma armastatu Aureliaga (Taysha Fuller) Los Angelesse või jääda hoolitsema 11-aastase õe ja ema eest. See pole aga ainuke valik, sest John on end mässinud alkoholi smugeldamisvõrgustikku, mis tähendab reegliteta võitlust piiratud turu eest. 

Zhao teeks justkui filme Ameerika põlisrahvaste eest, kui režissööri tausta ei teaks, võiks arvata, et ta põlvneb mitte Hiinast, vaid mõnest Ameerika indiaanihõimust. Samas võib just see nii-öelda kõrvalttulija pilk aidata kajastada neid teemasid, millest sooviksid vaikida nii indiaanlased kui ka riiklikud institutsioonid: tõrjutus, lootusetus, väikseid hõimusid katkuna laastav alkoholism ning selle kõige kiuste elav tahe hoida alles oma kultuuri ja traditsioone.

Kõigi Zhao filmide peategelasi iseloomustab äärmiselt tugev side loodusega. Avarad kõnnumaad ja mäestikud on neile kodu ja pelgupaik, piirideta koht, kus võid tunda end vabana. Seetõttu pole ka "Laulud, mida mu vennad mulle õpetasid" mitte ainult nostalgiline tagasivaade kadunud noorusaastatesse, vaid ka iseolemise ja sõltumatuse manifestatsioon, kus kuuluvustunne on samasuguse kaaluga kui vabadusiha.