Arvustus. Visuaalselt võimas "Nomaadimaa" mõjub liiga tuttavlikult

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Nomaadimaa" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus film kinolevis
"Nomaadimaa" ("Nomadland")
Režissöör: Chloe Zhao
Osades: Frances McDormand, Gay DeForest, Patricia Grier, Linda May, Angela Reyes, Carl R. Hughes jt.
7/10

Möödunud aasta lõpus toimus ka PÖFF-il kaks "Nomaadimaa" linastust (mõlemad olid praktiliselt läbimüüdud!), nüüd aga on film lõpuks ka Eesti kinolevisse jõudnud. Küll aga väärib Hiina päritolu lavastaja Chloe Zhao linateos väikest hoiatust: film nõuab vaatajalt rahulikku meelt ja empaatiat. Veidi alla kahe tunni kestev rännak Ameerika tühermaadel elavate nomaadide keskele avaneb pikkamisi ja kuhugi kiirustamata, võib isegi öelda, et lõpuks kuhugi välja jõudmata. See aga polegi tingimata eesmärk.

"Nomaadimaa" loo saab rääkida ära mõne lausega. Peategelane Fern (Frances McDormand) kaotab töö, kui tehas, milles ta aastaid töötanud on, suletakse. Seejärel otsustab ta müüa maha kõik oma maise vara, ostab endale kaubiku ja hakkab mööda Ameerikat ringi sõitma, otsides tööd ja elukohta sealt, kus juhtub. Oma teekonnal kohtub ta paljude klassikalises mõttes ühiskonnast eraldunud inimestega, kes elavad omakeskis keset lagedaid välju ja naudivad täiel rinnal oma vaba elu.

Chloe Zhao on küll pärit Hiinast, ent ta on "Nomaadimaaga" võtnud ette klassikalise Ameerika teekonnafilmi ehk road movie müüdi. See ehk ongi linateose suurim tugevus: kui üldiselt kipuvad USA lavastajad teekonnafilmide puhul järgima tüpaaži, mis kaldub tahes-tahtmata kuhugi "Bonnie ja Clyde'i" või "Easy Rideri" poole, siis Zhao ei ürita kopeerida, vaid on pigem kõrvaltvaataja. Ta pole "Nomaadimaad" lavastanud mitte niivõrd kui tihedat ja läbipõimunud mängufilmi, vaid kui tasapisi, kiht-kihi haaval avanevat dokumentaali. Seda tunnet võimendab ka aspekt, et mõne professionaalse näitleja kõrval kehastavad enamikke karakterid reaalsed nomaadid, keda on filmitud just nende koduses keskkonnas.

"Nomaadimaa" Autor/allikas: Kaader filmist

Paljuski tänu operaator Joshua James Richardsile, kes on filminud üles nii kaks eelmist Zhao linatööd kui ka Francis Lee "Õnnistatud maa", maalib "Nomaadimaa" vaataja ette maagilise võlumaa. Richardsil on oskus panna särama näiliselt tühjad maastikud, kus siis loojuva päikese saatel avanev kuldkollane maailm peegeldab seda reaalsust, milles elavad nomaadid. Enamike nende elus on olnud probleeme – kes kaotanud töö, kes kodu, kellel suri abikaasa –, kuid nad ei lase end sellest morjendada. Elu keset laia eimiskit on vaatamata paratamatusele lõpuks ikkagi nende oma valik ja nad naudivad seda täielik rinnal. Hingekriipiv nukrameelsus jääb sinna muidugi alles, aga sügavam sõnum on siiski elujaatav.

Paraku pole aga selles lahenduses midagi eriti uut, ning see saab minu silmis ka "Nomaadimaale" saatuslikuks. Ilus pildikeel ning McDormandi õrn, praktiliselt ilma näitlemata näideldud roll jäävad meelde ja väärivad vaatamist, kuid sarnaseid lahendusi oleme juba varem korduvalt näinud. Tugev ühisosa on filmil näiteks nii Wim Wendersi "Paris, Texasega" kui ka Sean Penni lavastatud "Into the Wildiga", mis rääkis loo Christopher McCandlessi rännakust Alaskasse. Tema seiklusrikas teekond, kus ta kohtus kõikvõimalike erinevate karakteritega, puges mulle aastaid tagasi nii südamesse, et olen tänaseks filmi vaadanud kümneid kordi. "Nomaadimaa" emotsionaalne jõud on aga palju lahjem ja naljalt uuesti vaatama ei kutsu.

Kahtlemata on Zhao tugev lavastaja, kes mõjub värske tuulena autorikino maastikul, kuid kahjuks jääbki ta seal arthouse'i piiril seisma. Olnuks tegemist lihtsalt ühe väikese ning pigem kammerliku indie-draamaga, mis võitis Veneetsia filmifestivali, võtnuks filmi ka palju kergema vaevaga vastu. Kui jätta kõrvale see, et loojutustus takerdub kohati liialt ega liiga kuhugi edasi, siis per se midagi halba "Nomaadimaas" ju polegi. Kahjuks hakkab aga ülemäärane kiidulaul praegu film kahjuks tööle.

"Nomaadimaa" pärjamine kõikvõimalike preemiatega – kaks Kuldgloobust, kolm Oscarit, neli BAFTA-t – jätab mulje, et filmiinimestel on midagi vaja tõestada. Naislavastaja, check. Hiina päritolu, check. Julge kunstiline käsitlus, check. Statistikas saab jälle välja tuua, et Zhao oli alles teine naislavastaja, kes võitis parima režissööri Oscari. Palju universaalsema ja ajakajalisema naisi võimustava linaloo "Promising Young Woman" tegi hoopis Emerald Fennell, kes võitis küll stsenaariumi Oscari, lavastaja kategoorias polnud aga nomineeritudki. Võta siis kinni.

Kõigile neile vaatajatele, kellel on tahtmist korra põgeneda koroonareaalsusest ja minna rändama koos Ameerika nomaadidega, siis selleks on raske otsida paremat võimalust. Kas tegemist on just möödunud aasta parima filmiga? Pigem mitte, kuid on kindel, et Chloe Zhao teeb veel suuri asi. No mis me räägime, järgmiseks võtab ta ette koomiksifilmi "Eternals"!

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: