Arvustus. "Mefisto" kui me sisemiste heitluste peegeldus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Draamateatri lavastus "Mefisto". Autor/allikas: Kadri Hallik

Draamateatri uuslavastus

"Mefisto"

Lavastaja ja dramatiseerija Kertu Moppel

Osades Juhan Ulfsak, Lauri Kaldoja, Hendrik Toompere jr, Teele Pärn, IngaSalurand, Merle Palmiste, Sandra Ashilevi, Indrek Sammul, Guido Kangur, Karmo Nigula, Britta Soll, Aleksander Eelmaa ja Estonia poistekoor Juhanid (juhendajad Jaanika Kuusik ja Maret Alango)

Esietendus 12. veebruaril 2021 Draamateatri suures saalis

Keeruline on isegi öelda, kas Draamateatris mängitav "Mefisto" on lavastaja Kertu Moppeli või peaosa, näitleja Hendrikut, mängiva Juhan Ulfsaki lavastus. Üht ei saa olla teiseta – Ulfsakile on Klaus Manni romaani järgi lavale seatud Mefisto üks ta paremaist rollidest ja Kertu Moppeli dramatiseering näibki olevat justkui Juhanile kirjutatud.

Laval on arrogantne, julge, kuraasikas ja samas ka haavatav ning sisemiselt nõrk näitleja, kes seisab valiku ees – kas minna kaasa vahetuva võimuga, milles peituvat kurjust ta ka adub ning mille vastu algselt isegi seisab. Vastuseis kestab aga vaid seni, kuni säilib teda kaitsev sotsiaalne kiht – kuni püsib demokraatlik, salliv ühiskond.

Moppel toob kahetunnises lavastuses läbi Hendrik Höfgeni loo selgelt välja ühiskonna muutumise etapid – kodanlikust mugavusmullist, mis eirab sügavaid sotsiaalseid lõhesid, paremäärmuslaste destruktiivse totalitarismini. Lavastus liigub meelelahutuslikust kabareeavangardist töölisteatri ja Kolmanda Reichi riigiteatrini, kuhu allesjäänud artistid püüavad end päästa läbi klassika lavastamise.

Ühtlasi on see valus peegeldus teatri ja kogu kunstivaldkonna sisekriisist pöördelistel aegadel – klassikas nähakse pääseteed, kuid see ei saa täita muid eesmärke kui kõrvalehoidmine möödapääsmatust hukust, münchausenlik iseenda väljatirimine mädasoost, sest kaitseriivist vallandatud brauningu eest ei päästa ka Shakespeare.

Klaus Mann demonstreeribki andeka kunstniku aeglast enesetappu, kusjuures Höfgeni prototüüp oli Manni lähedane sõber, 1930. aastate Saksamaa üks kuulsamaid näitlejaid Gustaf Gründgens. Ulfsaki Höfgen nakatab ja haarab oma lavalolekuga. Ta on füüsiline ja ennasthävitav, lõbus ja ohtlik ühtaegu, tema ettearvamatuses on küll parasjagu argust, kuid see ei tee teda mitte vähem ligitõmbavaks.

Mõjusalt mängitakse välja võimusuhted: Höfgen versus ülemused – teatridirektorid (Guido Kangur, Aleksander Eelmaa) ja kõrge natsipartei tegelinski (Indrek Sammul), kes sõnastab läbi Shakespeare'i "Hamleti" ka kunstniku dilemma pöördelistel aegadel; Höfgen versus kolleegid.

Sisuliselt võtmeliseks kujuneb Höfgeni suhe vaikselt radikaliseeruva kaasnäitleja Hans Miklasega (Lauri Kaldoja) – põlu alla sattuvast andetust näitlejast saab võimupartei vandunud toetaja, kes hakkab määrama oma endiste kolleegide saatust, kuni ise oma aadetest taganeb ja peab seisma silmitsi sellega, mille esiletõusule kaasa aitas. Ka see traagiline kõrvalliin tuleb lavastuses kujundlikult esile.

Varju jäävad Höfgeni suhted naistega, lavastuses jooksevad Höfgeni armuliinid pidevalt läbi, kuid ei pääse poliitilise tasandi kõrval sedavõrd mõjule. Näitlejameisterlikkuselt valdab Ulfsaki Höfgen lava alates iggypopilikust ilmumisest lavastuse alguses kuni valgeksvõõbatud, portfelliga narri staatuseni lavastuse lõpus.

Ulfsak annab mõjuvalt edasi Höfgeni sisemist ebakindlust ning väärikuse ja eneseuhkuse järkjärgulist taandumist, kuni järele jääb vaid mask – unistusteroll Mefistona riigiteatris, kusjuures ka seda rolli ei saa ta täita, sest Mefistofeles, kes talle n-ö igavest elu pakub, on tegelikult juba keegi teine. 

Moppel kasutab nutikalt ära Draamateatri suure lava võimalusi – pöördlava võimaldab erinevaid rakursse üksikust üldisele ja vastupidi, fookuse sättimiseks kasutab Moppel ka videot ja hetkekski ei teki küsimust videomeediumi ajastusobivusest, kaasatõmbavalt vaheldusrikas on ka stseenide vahetumine läbi heli, valguse, fraaside.

Julgelt ja leidlikult tõmbab Moppel lavastuses ning Arthur Arula lavakujunduses paralleele 1930. aasta Saksamaa ja 2020. aasta Eesti vahel. Mõned vihjed kaudsemad, teised otsesemad, kuid kõik mõjuvad ja oma mängulisuses on nad tõsised, mõtlemapanevad – mida me ikkagi saame teha, et ajalugu ei korduks, kas me oleme suutnud millegistki õppida või on vaja uusi koonduslaagreid ja küüditamisi, et kirjutada uusi köiteid Eesti rahva kannatusteaastatest?

Moppeli/Manni Mefisto räägib küll teatrist, kuid läbi selle püstitab üldinimlikke küsimusi sellest, kus algab igaühe enda vastutus tuleviku ees ja kuidas me seda teostame. Demokraatia võimaldab seda näidata läbi valimiste, loovisikud nagu kunstnik, kirjanik, näitleja, muusik või lavastaja saavad probleemkohtadele ühiskonnas osutada ka valimiste vahelisel ajal. Siin on ka vastus lavastuses väljendatud probleemile, kas kunstil ja kultuuril üldse on õigust võtta seisukoht ning küsida raskeid, aga vajalikke päevakohaseid küsimusi.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: