Märts 2020 muutis maailma. Kui eelmisel kevadel tundus sunnitud paus kui aeg loominguliseks puhastuseks, millest saab lugeda artiklist "Vestlusring tantsukunstist. Loominguliselt puhastav aeg", siis nüüd on väikeste tööampsudega paus veninud mõõtmatult pikaks. Professionaalse tantsukunsti valdkonnas tegutsevad enamasti vabakutselised, kelle elu on piirangud ja töökeelud oluliselt mõjutanud.

Aastale vaatavad tagasi ja mõtteid tulevikust jagavad tantsijad, koreograafid, tantsuõpetajad, lavastajad ja/või korraldajad Raho Aadla, Maria Goltsman, Aivar Kallaste, Katrin Kreutzberg, Katrin Kubber, Britt Kõrsmaa, Heili Lindepuu, Tiina Ollesk, Kalli Pikas, Päär Pärenson, Endro Roosimäe, Karoline Suhhov ja Maria Uppin-Sarv. Kõigi vastused ei ole nimeliselt välja toodud, kuid kajastuvad kokkuvõtvalt ja kujundavalt.

Majanduslik vabalangemine

Eelmine kevad tõmbas jalad alt ära kogu ühiskonnal, sellest ei jäänud puutumata ka etenduskunstid. Suveks piirangud vähenesid. Lavastuste ettevalmistamine ja ka olemasolevate etendamine on aeganõudev protsess, seetõttu ei saanud ka eeldada suurt suvist etenduste arvu. Sügisesse planeeritud etendused said valdavalt toimuda, väikeste kõrvalekalletega näiteks isolatsioonis viibimiste tõttu. Peale sellekevadist seisakut hakkab ühiskond vaikselt avanema, kuid hetkel on veel selgusetu, mis mahus saavad teatrid tegutseda. 50-protsendilise saalitäituvusega ei pruugi väike- ja projektiteatritel olla majanduslikult võimalik etendusi anda. Kas aprillist juunisse lükatud esietenduste proove on mõistlik praegu teha või on otstarbekam lavastuse väljatoomine lükata sügisesse? Otsuseid langetades on üks kannatajapool loovmeeskond, kellel jäävad tööd tegemata ja töötasud saamata, sest riikliku toetuseta väiketeatritel ei ole võimalik etendusi andmata tasusid maksta. Koreograafid ja tantsijad tõid välja, et on viimase aasta jooksul saanud erialast tööd teha 30--50 protsenti plaanitust. Õnnelikumad olid need, kelle etendused langesid sügisesse perioodi, kui saadi aktiivselt etendusi anda. Paljud esietendused ja prooviprotsessid on lükkunud teadmatusse.

Kui õhust ja armastusest elus püsimiseks ei piisa, siis kuidas on hakkama saadud?

Suur osa koreograafidest on ka osalise koormusega tantsuõpetajad ja selle töö jätkumisega (küll teises formaadis) on teatud osa töötasudest säilinud. Kuid tuleb välja, et ka sealt on tasusid kärbitud 20--50 protsenti. Toetusi on saadud läbi töötukassa meetmete ja kultuurkapitalist loometoetusi loometööde teostamiseks. Positiivsena toob Katrin Kubber välja ka enda tööandja: "Olen saanud tantsukoolilt, kus õpetan, rahalist lisaboonust motivatsiooni säilitamiseks, samuti on rahaliselt toetatud võimalust pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole konsultatsiooniks/vastuvõtuks".

Koreograafid on kasutanud võimalust saada vabakutselise loovisiku loometoetust. Toetuse saamiseks on astutud ka loomeliitu, kuigi sellist nõuet seaduse järgi ei ole. Loometoetuse saamisel on piiranguid, mis seavad mitmes kohas väikese koormusega töötava tunniandja kehva olukorda ja see on takistanud võimalust toetusi saada. Pean oluliseks vastused välja tuua ilma selgitusteta ja anonüümselt.

Küsimusele, kas on saadud keerulise aja üleelamiseks toetusi, vastati takistuse osas järgnevalt: "Ei ole, sest need kohad, kust ma oskaksin küsida, ei toeta VÕS-lepinguga töölisi ning vahest enese ebakindlus ja teadmatus, et kas sellises olukorras saab küsida loomeliidult elamistoetust", "Hetkel käimasolevate piirangute alguses sain aga eitava vastuse (töötukassast -- H.L), sest tegin endale vahepeal ettevõtluskonto ning tingimus hüvitise saamiseks oli see kustutada, ükskõik, kas see konto on siis n-ö passiivne või aktiivne. See oli minu jaoks üllatav ning märk asjast, millega võiks kindlasti suuremas plaanis tegeleda, sest ettevõtluskonto omamine iseenesest ei peaks olema tingimus hüvitise saamiseks, kui riiklikul tasandil on kehtestatud piirangud, mis ei võimalda mul põhitööd teha ning tulusid tegelikult teenida", "See süsteem tuleks riiklikus plaanis minu meelest üle vaadata, et kui inimene töötab töölepingu alusel ja soovib loometoetust, siis ta ei saa seda isegi juhul, kui tema tööleping on sõlmitud sedasi, et praeguste piirangute tõttu saab ta kuus ainult 50 eurot palka. See on veidi ülekohtune".

Toetuste saajad on märkimisväärse abi eest siiski siiralt tänulikud. Küll aga tõstatub mitmel korral üles, et süsteem võiks olla ühtlasem, selgem, regulaarsem ning toetussummad peaksid vabakutselistele olema suuremad.

Tasakaalupunkt

"Mind motiveerib praegusel hetkel kõige enam see, et see (koroona -- H.L) saab läbi. See on hetkel ainus asi, mis mind hoiab käimas".

Kui kõrgharidusega ja seni edukalt ja järjepidevalt tantsukunsti valdkonnas tegutsev inimene on tekkinud seisaku ja majandusliku olukorra tõttu sunnitud otsima uusi väljakutseid teistelt erialadelt, on see korvamatu kahju valdkonnale. Tööseisak paneb paratamatult paljusid ringi vaatama. Vastanutest mitmed ei olnud siiski eriala vahetamisele mõelnud või on enda tegevuste ampluaad varasemalt sedavõrd laiendanud, et nn rööprähklemisest on praeguseks mõned tegevused alles jäänud ja hetkel tantsust prioriteetsemaks tõusnud. Uue eriala omandamisele on mõeldud just majandusliku ebakindluse tõttu ("Kui tekib olukord, et üüri maksmine on küsitav, sest tööd jääb järjest vähemaks ja toetust ei saa või ei oskagi kuskilt küsida").

Mõtted eriala vajalikkuse ja olulisuse üle on käinud mitmetel. Maria Goltsman ei ole küll eriala vahetanud, kuid toob ilusa näite enda tööst vabatahtlikuna. Ta on läinud Päite loomaparki vabatahtlikuks abiliseks, et oma energiat panustada sinna, kus see hetkel vajalik on. Vabatahtliku töö ei anna küll sissetulekut, kuid Goltsmani sõnul saab sealt palju õppida ja olla maailmale kasulik. Valikuvariante edasi liikumiseks on mitmeid ja õigeid vastuseid sama palju. Maria Uppin-Sarv võtab kokku põhjuse, miks ei tohiks tantsukunstile ei öelda: "Tantsukunst seisab praegu silmitsi nii suurte väljakutsetega, et oleks südametu sellele selg keerata ja millegi lihtsama otsinguil suunda muuta".

Britt Kõrsmaa on alates juba eelmisest, esimesest lockdown'ist, lasknud pähe mõtteid eriala vahetamisest. "Selline pidev enda analüüsimine, tunnetamine ja endale küsimuste esitamine stiilis: Mis mind veel huvitab? Milliseid tantsuväliseid suundumusi, kalduvusi, andeid saaksin edasi arendada? Mida ma viitsiksin potentsiaalselt teha ja mis on täiesti välistatud minu jaoks? Mis tüüpi karakter ma üldse olen, millised tegevused mulle üldse sobivad? Kas mulle sobib töö üksi või töö inimeste keskel? jne."

Kui sult võetakse ära võimalus teha erialast tööd, siis kukkumine ja vaimse tasakaalu kaotamine on kerge tulema. Kuidas hoida vaim virge ning motivatsiooni ja valmisolekut tegutsemiseks?

Kalli Pikas, Katrin Kubber, Maria Uppin-Sarv vastasid järgnevalt: "Aitas Methodraie kursus (enesearengu kursus -- H.L), mis eelnes esimesele koroona lainele. Ilma selleta oleksin kindlasti istunud tegevusetult kodus. Suure tõenäosusega oleksin vaimselt katki -- väga hirmul nii praegu kui ka tuleviku suhtes. Hetkel edasi praktiseerides vaatan elu ja inimesi enda ümber sellisena nagu ta/nad on", "Vaimne tervis on minu jaoks äärmiselt oluline ja tegelen sellega järjepidevalt ning süsteemselt. Olen igapäevaselt füüsiliselt aktiivne, veedan aega õues/looduses, hommikuti mediteerin ning võimlen, karastan külmas vees, tarbin rohkelt vett, toitun tervislikult, loen, kirjutan, kuulan taskuhäälinguid, osalen veebikoolitustel/-loengutel, suhtlen lähedastega ja võtan selleks aega, naudin huumorit, olen tänulik ning ennast ja teisi soosiv, proovin elada hetkes ja eluvoolu lõdvestuda", "Mulle tundub, et võti on iseenda teatavas eraldamises ümbritsevast olukorrast. Mina üksikisikuna ei ole vastutav kehtestatud piirangute või veebitundide kohatise nüristava mõju eest. Sügisel võtsin kõike toimuvat kuidagi palju rohkem südamesse ja tulemuseks olid igapäevased peavalud. Sain üsna ruttu aru, et sellisena ei suuda ma olla ei hea artist ega ka toetav tantsuõpetaja. Praegu püüan lihtsalt teha seda, mida saan, ja teha seda südamega, öeldes endale, et sellest piisab". Vastajate seas oli neidki, kellele on viimane aasta olnud väga keeruline. Aeg, kui pole olnud võimalik tegevusi planeerida ja kaob oskus motiveerida end ja teisi. "Aeg-ajalt tekkivad ärevused on peamiselt olnud seotud rahamuredega ja pideva ebakindlusega tuleviku osas". 

Mis motiveeriks? Tiina Olleskile on praegune aeg andnud võimaluse süvendatumalt osaleda (hetkel küll läbi veebi) rahvusvahelises projektis. Ollesk toob esile, et huvi hoiavad värskena suhtlemine kolleegidega nii Eestis kui ka välismaal. Motiveerib huvi kehalise kohaloleku vastu ja seda eriti koostöös uurivat liikumist hindavate tantsijatega.

Tantsutundi selle täiesuses ei ole võimalik ilma koos olemiseta kogeda, sõnas Raho Aadla. Nagu eesti keel või matemaatika, nii on veebiõppesse sunnitult suunatud ka tantsutunnid. Enamasti ei ole võimalik koos saalis toimuvaid tunde veebi vahendusel läbiviidavateks tundideks üle kanda. Kus on muutmiste piir, et kvaliteet ei kannataks? Tantsuõppes takistavad kvaliteetset õpet mitmed tegurid. Üks osa on (ülekannete) tehnilistest tõrgetest ja eripäradest tingitud. Kalli Pikas näitlikustas: "Selgus, et Zoomis flamenkotantsu tunde anda on üsna keeruline. Esiteks, kui hakata jalgadega koputusi tegema, siis keskkond muudab selle müraks, summutab ja neid ei kuule. Proovisin kodus, tööl, puidul, kivil, papil jne. Kuidagi saime kuuldavaks. Kui pilt hangub, on jälle jama". Katrin Kreutzberg lisas, et ta loobus veebitreeninguid andes muusikasse tegemisest, sest lihtsalt ei näinud sellel enam mõtet, kunas ei saanud olla kindel, kuidas teisel pool ekraani muusika üldse kosta on.

Teisena määrab tundides pakutavat materjali tingimused, kus juhendajad ja õpilased reaalselt viibivad. Mitmed tantsuõpetajad on toonud esile, kuidas ruum määrab tundide ülesehituse ja liikumismaterjali. Kaovad võimalused suuremateks liikumisteks, aktiivsemateks tantsukombinatsioonideks, kontaktliikumiseks partneriga, põrandal rullumiseks jne. Maria Uppin-Sarv on otsinud ja loonud uusi harjutusi, mis oleksid ruumiliselt vähem liikuvad, ent keskenduksid näiteks mõnele konkreetsele kehaosale või liikumiskvaliteedile. Mitmel korral mainiti, et veebitundide kaudu ei ole võimalik õpilasi korrigeerida olukordades, mis nõuaksid füüsilist sekkumist ja nii võib õpilane omandada elemente valesti. Tunnis vastutab õpetaja õpilaste tervise eest. Olukorras, kus läbi veebi ei saa liikumist või asendit parandada, võib õpilane end tahtmatult vigastada. Mainitakse ka, et õpilaste tehniline tase ja füüsiline vorm on palju langenud.

Paljud koolid ja stuudiod kohustavad veebitunde korraldama. Kui alternatiiv on ka selle töö ja tasu kaotamine, siis sageli polegi valikut. Vabama otsustusega stuudiotes saab valida. Ühe põhjusena jätkamiseks tuuakse välja, et see hoiab kollektiivi tegutsemas ning säilitab mingigi järjepidevuse selles katkestatud ajas. Võimalusel kasutatakse variandina sessioonõpet ja linnalaagrit, lootes, et mais-juunis on see võimalik. Lisaks, kui tunni koreograafiad nõuavad ruumis palju liikumist, kuid kodudes sellist pinda ei ole, võib olla mõistlikum võimalusel oodata paremat aega.

Küll aga tuntakse õpetamisel vajadust kontakti ja koos tegutsemise järgi. Tantsukunst on kollektiivne ja vajab kasvamiseks teisi inimesi. Raho Aadla võtab karjuva vajaduse kontaktõppe järgi kokku järgnevalt: "Üldiselt seisnevad mu õpetused pigem kooskogemises, mistõttu tunnen praegustes piirangutes ennast õpetamise osas üpriski kohitsetuna".

Kiirete muutustega helge ja terve tulevik

Katkendlikud prooviperioodid ja harvad kohtumised väljaspool veebimaailma on jätnud jälje koreograafilistele tekstidele. Suuremaid järeldusi pausi mõjudest koreograafiliste keelte muutumisele saab teha tagasiulatuvalt. Vastajad on täheldanud, et aastaga on vähenenud füüsiline kontakt tantsijate vahel. Liikumised on muutunud kas meditatiivsemaks või siis vastukaaluks täielikuks rabelemiseks. Koreograafiline keel on muutunud minimalistlikumaks ja vaoshoitumaks.

Millisena nähakse tulevikku? Vastused kõlasid seinast seina ehk udusest helgeni. Leitakse, et ei tasu teha pikemaid ega ka lühemaid plaane, sest kõik kokkulepitu võib hetkega muutuda. Midagi ei saa enam võtta iseenesestmõistetavana, oluline on kiire kohanemisvõime ja paindlikkus tegutsemisel. Aasta aega tagasi lahkuti mugavustsoonist, kuhu tagasipääsemiseks on teed kinni.

"Vaadeldes 2020/2021 kaasaegse tantsu uuslavastusi üle maailma, siis neis on tantsu rohkem kui kunagi varem. Kui inimeselt võetakse ära võimalus, siis jätkamine kinnitab veelgi suuremat soovi olla olemas. Kuid nähes, kui keerulistes oludes tantsijad on, siis kardetavasti on paljud sunnitud liikuma ka teisele radadele. Sest loobudes treeningutest, on kehaline valmisolek loometööks ja teravdatud tajud kerge kaduma, ning tagasipöördumine sellist pühendumist eeldava eluviisi juurde on keeruline. Omaette küsimus saab olema, milliseks kujuneb kultuuritarbimine uuel ajal ja kas publik tahab tulla tagasi jälgima ainukordset elavat hetke või eelistab ta jääda põiklema netiavarustesse," sõnas Tiina Ollesk.

Raho Aadla võtab teema kokku: "Pidev tuleviku planeerimine – teades, et sedasi ei pruugi üldse minna nagu paika määratud ja toimuma kokku lepitud – on kurnav. Ilma ajalise sihita loomine on minu jaoks raske. Enesearendamine samuti, kuigi selles osas ei saa väita, et sellega siiski igapäevaselt ei tegeleks. Olen antud oludega kohanenud ja muutunud on tegevused ja sellest tingitult ka omandatavad oskused ja oskuslikkused".

Küsimustele vastajatel oli võimalus esitada ka teistele vastajatele küsimusi. Teisi pole kaua aega nähtud, nii saadeti teele tervitused ning avaldati lootust peagi näha ja kallistada.