Professionaalne kaasaegne tants on peamiselt projektipõhine ja valdkonnas tegutsevad vabakutselised kunstnikud. Ebastabiilsel ajal on pedagoogiline töö aidanud mingilgi määral end pinnal hoida. Kuidas näevad loojad tekkinud olukorras võimalust lasta endal kasvada? Kas käänakud viivad loominguliste kirgastumisteni või raputab valdkond nõrgemad teisele rajale?

Virtuaalreaalsuses kohtusid ja mõtteid jagasid Uulus resideeruv Simo Kruusement, äsja Hiiumaale pääsenud Maria Uppin-Sarv ja Tartu Supilinna idüllis olev Raho Aadla.

Maria Uppin-Sarv (MUS) töötab moderntantsu ja jooga õpetajana Tallinna Balletikoolis ning on rahvatantsutantsuansambli Lee kunstiline juht. Tantsijana töötab Eesti Tantsuagentuuri revüüteatris Starlight Cabaret ja RO Estonia kontsertlavastuses "Operetikuningas Imre Kálmán" ning tänavu on ka TantsuRUUMi hooaja resident.

Eriolukorra tõttu jäid ära tööd tantsijana ja töötubade juhendamine. Õpetamine läks distantsõppele.

Raho Aadla (RA) annab tunde Esteetika- ja Tantsukoolis, Eesti Tantsuagentuuri tantsukoolis ja Tallinna Balletikoolis. Kõigis koolides mindi üle distantsõppele.

Olmeulmadega jäid ära enamus "Sanctum textum*"*pühakute etendustest. Ära jäi üks Olmeulmade esinemine moeshow´l, töötubade juhendamisi ja erinevaid eriprojekte.

Simo Kruusement (SK) on magistrant Tallinna Ülikooli koreograafi erialal. Edasi on lükatud suuremahulised koostööprojektid teiste erialadega, ettevalmistused toimuvad praegu internetikeskkonnas.

Vabakutselise tantsijana on ära jäänud etendused nii RO Estonias kui Fine5 tantsuteatri koosseisus. Samuti on Fine5 tantsuteatriga edasi lükatud festivale ja ringreise välismaal.

Taas proovisaalis/ tantsuklassis.

MUS: Mina arvan, et alustuseks kallistaksin inimesi hästi pikalt. Tunnen puudust tantsimisest. Kodus tantsimisel on omad võlud ja teen seda. Tunnistan, et tunnen puudust tööst saalis ja laval.

SK: Mõni hetk on siis veel eraldi olemise aeg. Koos saalis, kuid eraldi. Mina pigem ei julge kohe kontaktliikumist praktiseerida.

RA: Proovide osas ei oskagi öelda, millal taas alustan. Pidin selle suve Ameerika Ühendriikides veetma, mistõttu polnud mul ühtegi prooviprotsessi ega tundide andmist plaanitud. Nüüd on juba mõned kutsed laagritesse tulnud. Ma isiklikult ei karda inimestega kohtuda, aga tundide andmise osas tekivad vastakad tunded. Kui riiklikud piirangud kahe meetrise vahe hoidmisel õppeolukorras püsima jäävad, siis ma ei teagi, kas soovin-oskan sellisel viisil õpetada. Enamasti õpetan ma põrandatehnikat, mis võtab väga palju ruumi ja kõik liiguvad niikuinii ühel põrandapinnal, ja kontaktimprovisatsiooni, mis tähendabki reaalset füüsilist kontakti. Teistsugused lähenemised liikumisele ei ole antud hetkel minu jaoks huvipakkuvad. Kui koos, siis täielikult.

Viimase kahe kuu kulgemised.

SK: Väike treening ja füüsise hoidmine on olnud teemaks. Ma lähtun seisukohast "terves kehas terve vaim". On olnud aega koduseid toimetusi põhjalikumalt teha. Varem kaevasin aiamaad ema käsul, nüüd aga suurest armastust värske õhu ja meeldiva seltskonna vastu. Enamus aega olen olnud maal - männimets, Pärnu rannaäär, väljas liigutamine. Pole põhjust kurta, kui üldine olukord kõrvale jätta.

MUS: Suurim väärtus on, et saab linnast ära olla. Kõik jäi pooleli kibekiirel ajal - etenduste periood, õpetajana eksamiteks ja esinemisteks valmistumised. Aprill ja mai lähevad reeglina sellise laviiniga, et pole millekski aega. Nüüd anti võimalus puhata ja märgata kevade saabumist ja looduse (t)ärkamist. Kodu on nüüd ka nii hubane ja oma. Olin töötanud liiga kiiretel tuuridel ja kui karantiin algas, siis ma paar nädalat tõesti lihtsalt puhkasin. Ühtäkki tekkis võimalus võtta kõike aeglaselt - tehagi päevas vaid üks asi. Aeglus on väga viljakas ja õige märksõna. Liigutan end ikka, igapäevaselt teen kodus eelkõige üldfüüsilist trenni. Kui varem oli päev täis füüsilisi tegevusi, siis enda vormis hoidmine on omaette teema.

Olen mõelnud, mis siis juhtuks, kui peaksin näiteks homme lavale minema. Olen küll korralikult trenni teinud, kuid kui nurgeline võib mu liikumine olla! Praegu panevad kõik enda tunde üles. Kui varem olen sõitnud New Yorki osalema teatud tehnikate tundides, siis nüüd on see üle interneti kättesaadav kodus. Loomulikult pole see võrreldav kohapeal olemisega, kuid tasuta live-tunde elava muusikaga pakuvad õpetajad, kelle pärast oleksin muidu lennanud teisele poole maakera.

RA: Olen samuti ajale mõtlema hakanud. On aega võtta aega. Karantiini algus oli psühholoogiliselt hästi keeruline ja huvitav samaaegselt. Egotsentristlik maailmataju võimendus tugevalt, kuna minu maailm vajas muutusi. Kuna muutus oli niivõrd totaalne ja uuega tuli väga kiiresti kohaneda, siis tekkis paratamatult mingisugune hirm. Sõitsin Tartusse pere juurde ja alguses tegelesin mõtetes ikka väga palju küsimustega "kas ja kes on nakkusohtlik?", "mis on lubatud?", "mida peaks tegema?". Mingit paanikat ei olnud, aga mõtted ikka. Nüüd enam ei ole selliseid mõtteid. Tallinnas on kodu sageli vaid koht magamiseks. Seal terve päev kodus olla – see oli ja on õnnistus. Tartus perega on väga vahva ja lahe koos olla olnud. Oleme aia- ja kodukorrastuses ohtralt ära teinud (lihvinud, lakkinud, puid lõiganud, kive vedanud jpm) ja palju looduses rändamas käinud. Olen liikumises, aga see on teistsugune praktika kui saalis tegutsedes.

Kohe karantiini algusest alates hakkasin endale treenimiseks otsima väljundeid – olen puude otsas roninud, kive tassinud ja kontsakingades neil turninud. Filmimiseks ja salvestamiseks läheb, kui õunapuud siin Tartus õide puhkevad.

Muutused õpetamises.

MUS: Annan tunde hetkel distantsõppel. Omamoodi on ka see huvitav aeg, saab pöörata tähelepanu sellele, mis alati on aja puudusel jäänud tähelepanuta. Balletikooli õpilastele olen andnud lugemiseks artikleid, moderntantsu printsiipidest lähtuvalt analüüsi ülesandeid. Teistpidi lähenemine, kui see, et tunnist tundi teha, harjutada, tantsida. Lees oleme teinud tunde Zoomi keskkonnas. See on päris hästi töötanud, kuid on näha, et vaim raugeb. Plaanime nüüd alustada õuetundidega, mis saab olema jälle väga huvitav, sest võin võtta korraga tundi üheksa inimest, kuid mul on rühmad, kus on üle kahekümne inimese. Harrastustasemel olemegi seni videovahendusel kokku saanud ja lõbutsenud, kutseõppes (Balletikoolis valmistatakse ette ka riigieksamit) on tähelepanu mõtestamisel.

SK: Teen läbi facebooki joogal ja pilatesel põhinevaid veebitunde. Et ennast vormis hoida ja ka teisi. Üllam eesmärk on, et treeningtundide kaudu aidata inimesi sel raskel ajal.

RA: Algus oli närviline, kohe oodati e-õpet. See on totaalselt teine reaalsus, ma ei näe õpilast, ma ei saa füüsiliselt kohal olla, seetõttu ei saa ka tegelikult õpetada. Alguses jätkasin sealt, kust pooleli jäime – koreograafiate õpetamine, sest kevadkontserdid-eksamid olid tulemas. Seletasin videos koreograafia peensusteni lahti ise samal ajal liikudes, aga see ei toiminud. Virtuaalne tantsuõpe ei sobi mulle. See on absurdne. Koreograafiat pole proovinud enam õpetada. Rohkem olen kutsunud õpilasi  üles endale ise füüsilisi väljakutseid looma. Ja olen enda liikumiskogemusi jaganud.

Antud ajast tõukunud loomingulised väljakutsed.

MUS: Aja kulg on justkui aeglasemaks muutunud ja see annab ka võimaluse loomingut teisiti vaadata. Mulle meeldib see väga. On pikalt olnud soov teha täispikka lavastusest, aga olen olnud tühjaks tõmmatud. See on muutunud. Tähelepanelikkuse aste on teistmoodi. Eriolukorra lõppedes tajun, kuidas elu läheb jälle kiiremaks, aga ma ei taha sellest rahulikkusest ja aja võtmise võimalikkusest minna lasta. Kunstil on võime suunata tähelepanu ideaalidele ja eesmärkidele, tuua tegelikult oluline fookusesse. Kas praegune teistsugune kogemus ajast saab olema vahend või teema, seda ma veel ei oska öelda. See pole otsitud, vaid sülle kukkunud asi. Seisund on äge. Detailidele tähelepanu pööramine ja hetke võtmine. Ma pole kindel, et see püsib, kuid ma loodan, et kui lähen tagasi tantsijatega töötama, siis see tuleb minuga kaasa.

Tantsuansamblis Lee olen otsustanud ka hakata uut tantsu tegema läbi zoomi. Videotund seab väga selged piirangud. Ei saa teha midagi paaris, joonistes - eesti tantsus on sellega seoses juba kaks põhipunkti ära võetud. Nüüd tuleb hakata nende reeglite järgi minema, et mis võimalused mul on. Mida ma saan tantsijate juures edasi arendada, mille jaoks varem aega polnud. Koreograafiline keel on mõjutatud tekkinud olukorrast.

Olen mõelnud, kas meil tekib kaks suunda. Üks, et läheme tagasi inimlikumaks, vahetumaks, kõige selle juurde, millest praegu puudust tunneme. Teine viib rohkem digimaailma, sest see hetkel töötab.

SK: Ühinen Maria jutu esimese poolega. Kriisist väljatulek saab olema omaette katsumus. Kriisist lähtuvad hoiakud on minuga kaasas ka lähitulevikus. Olnud situatsioon kindlasti mõjutab mind loojana. Kas nüüd küll nii kohe otseselt, seda ma öelda ei oska, aga sisemiselt kindlasti. Olen sellega seotud ja seda vältida ei ole võimalik. Palju on inimeses ja tema võimalustes kinni. Kuidas selle situatsiooniga toime tuleb, mismoodi ta seda enda jaoks tõlgendab, millised on lahendused?

RA: Kogemus tulebki oma parimas vormis kaasa võtta. Jõudeolekus selgib, mida ma päriselt teha tahan ja kas varasemad väärtused ka nüüd toimivad. Ma ei ole kindel, kas ma hakkan kriisist endale loomingulisi teemasid ammutama. Mul on teistsugused huvid. Puhkus andis pigem aja mõelda, mis valikuid ma teen ja miks ma neid teen. Huvid ehk mingis mõttes muutusid, kuid mitte teemades.

Virtuaalreaalsus.

SK: Olen nii tantsu- kui draamalavastusi läbi ekraani vaadanud ja saanud elamusi. Ilmselt ma tahan tunnetada läbi ekraani kedagi ja tunda, et ta on minuga. Kindlasti on see teistmoodi tunnetus.

MUS: Nüüd on monteerimine, kadreerimine ja muu muutunud tantsuõpetaja ja -kunstniku töö osaks ja on vaja neid oskusi. Oskused, mida meil pole, muutuvad vajalikuks, kui tahame internetikeskkonnas teha ja pakkuda oma loomingut. Virtuaaltunnid on säilitanud kogukonnatunnet, mis on ülioluline.

RA: Ma ei soovi õpet virtuaalkeskkonda viia. Ma ei taha, et see ei muutuks uueks normaalsuseks, mille kohta saaks öelda, et saab ju hakkama küll. Mittepersonaalne kohtumine on imelik ja mul puudub huvi sellega tegeleda. Selleks, et saaksin õpetada, on vaja vastuvõtjat, keda reaalselt näen ja kes saaks ka omi mõtteid ja kogemusi vahetult jagada, nii et tekiks ühiselt kogetud ja loodud ruum, milles on võimalik õppida. Virtuaalsus sobib informatiivseks, mõistuslikuks aruteluks ja teadmiste omandamiseks. Kogemise seisukohalt jääb nii mõndagi saamata ja tegemata. Minu jaoks ei ole virtuaalkeskkond loominguliselt loomulik. Mul puuduvad vastavad teadmised ja oskused ja ka huvi neid omandada.

Õrn ja habras kaasaegne tants pakib tänasest homsesse kaasa.

MUS: Tundub, et tantsuvaldkond on tulnud rohkem kokku. Hetkel on võimalik valdkonda rohkem organiseerida ja tugevdada. See võib olla ebahumanistlik, kuid ma usun, et tugevamad jäävad ellu. Kuni on inimesi, kes ei saa elada ilma tantsuta ja elavad tantsule, seni on (valdkonnal) lootust. Praegu on ümberhäälestamise periood, kus on õige hetk mõelda, kas tantsukunst on see, millega tahan tegeleda. Mitte teelahe, aga käänak. Võib-olla üldse tagasitee.

RA: Meie liikujatena oleme kontakti loojad ja hoidjad ning teame, mida tähendab ühisloome. Teame, kui oluline on ühine tugev ruum selle jaoks, et midagi toimuma hakkaks. Tantsukunstnikel ja -õpetajatel on need oskused olemas, et abistada inimestel hirme unustada. Pakkuda elutervet füüsilist kontakti, et inimesed sellest segadusest tervelt välja tuleksid.

SK: Olukord paneb kindlasti valdkonda arutama asjade üle süsteemsema ja tõsisema pilguga. Isiklikul tasandil paneb mõtlema pigem selles suunas, et  millega peaksin ja võiksin tegelda veel, mis puudutab tantsukunsti laiemalt. Millised on võimalused ja kuidas neid rakendada? Kindlasti tuleb aeg, kus toimuvad valdkonna sees teatavad muutused.

Aega võtta aega.

MUS: Olen praeguse sunnitud pausi ajal palju lugenud, filme vaadanud, ammutanud inspiratsiooni kaasaegse kunsti erinevatest vormidest hetkel võimalike vahendite kaudu. Mul on lootus, et tantsukunst muutub mõtestatumaks. Kaasaegsele kunstile heidetakse sageli ette nn oma naba imetlemist. Hästi palju tegeletakse iseendaga, ilma kontekstita. Praegu on päevi, kus mõtlen, et mida pihta hakkan, siis olen hakanud tundma huvi asjade vastu, millest muidu pole olnud aega, tekivad huvitavad seosed, paralleelid ja uued asjad, mis kõnetavad, mida saab puudutada liikumiskunsti ja tantsu kaudu.

Kui päev on täis tunde, proove, ettevalmistamisi, siis ei jää aega heita pilku ümbritseva maailma suunas, mida on varem tehtud ja loodud, mis pinnasel ma tegelikult toimetan. Olen tutvunud erinevate valdkondade ja ajastutega: Pasternakist Plissetskajani, Hollywoodi filmidest Euroopa dokumentaalfilmideni. Puudub sund toota, kuid pinnas rikastub selle kaudu, et ma ei tegele vaid endaga ja tootmisega, pidades tootmiseks järjepidevat tihedat tundide andmist.

RA: Praegu on puutepaast. Olen karantiini ajal lugenud piiblit ja R. K. Narayani "Jumalad, deemonid ja teised". Neis on kirjutatud, et järgmisele tasemele jõudmine nõuab askeesi üksilduses. Religioon peidab eneses ohtralt tõdesid. Mida rohkem üksinduses isekogemist on, seda laetumaks inimene, pühamees, muutub. Lõpuks, kui tuleb vabadus ja kohtumised, siis vallandub kõik kui paisu tagant. Aga kas religioosne mõõde avaldub ka tõelisuses? Me oleme praegu kui viitsütikuga pommid kogudes enesesse puudujääki sellest, mis on kaotsi läinud. Sisemine ruum täitub hetkel teisiti, kuna tegevused ja kohustused on teistsugused. Aeg samuti.

SK: Tundub, et aja võtmine on hetkel üks kergemini teostatav tegevus või kas ikka on? Kasutagem seda mõistlikult ja kasutage seda võimalust ka peale kriisi.