Anita Maasalu. Akadeemiline muusika digimaailmas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

ERSO kontsert veebis.
ERSO kontsert veebis. Autor/allikas: Muusika

Anita Maasalu kirjutab Müürilehes, kuidas on äkilise veebi kolimisega kohandunud klassikaline muusika ning milline on selle pikem perspektiiv digimaailmas.

Istun 11. märtsi õhtupoolikul Eesti muusika- ja teatriakadeemia kontserdikeskuses. Järgmisel nädalal peaksid esimese kursuse tudengid alustama kevadsemestriks plaanitud korralduspraktika ainet. Vaid ööpäev hiljem selgub, et mida sel kevadel ei toimu, on kontserdid. Mis kõige hullem, neil tühjaks jäänud nädalatel ei paista lõppu, sest võimatu on ennustada, millal jälle mitmesaja- või isegi mitmekümnepealine rahvahulk ühte ruumi lubatakse. Sadade inimestega õlg õla kõrval kontserdisaalis istumise asemel möödume isegi tänaval või toidupoes vastutulijast turvalist vahemaad hoides.

Kuid kultuurielu ei katke ka rasketel aegadel ja kinniste koduseinte vahel. Usun, et ei liialda väites, et kuigi kultuuri tarbimine ei kuulu inimese esmavajaduste hulka, on see siiski praktiliselt vältimatu igapäevaelu osa. Siinkohal astus mängu internet – kõikide võimaluste pärusmaa. Lausa saatuse irooniana on 2020. aasta kuulutatud digikultuuri teema-aastaks, sümboliseerides nüüdseks meie kultuurielu ajutist ümberkolimist internetimaailmasse. Kui aga kontserdipublik saab interneti vahendusel oma lemmikteoseid jätkuvalt kuulata ja seda lausa maailma tippkollektiivide esituses, siis mida tähendab internetti kolimine ühe klassikalise muusiku jaoks?

Elukestev õpe

Kai Taal kirjutas märtsikuises Sirbis, kuidas klassikalised muusikud on mõneti haavatavamad kui teised, sest nende jaoks algab elukutse omandamine juba lapsena ja kestab terve elu. Ja oluline osa sellest ettevalmistusest on esinemine – laval ja publiku ees. Muidugi kulub suurem osa interpreedi ajast iseseisvalt nelja seina vahel harjutamisele. Kuid olles igapäevatöös mõne kollektiivi liige – olgu see siis trio või mitmekümneliikmeline koor või orkester – siis sellega juba karantiinis viibides nii lihtsalt tööd teha ei saa. Lahendusena võiks selleks puhuks näha ehk LoLa viitevaba tehnoloogiat, mis aga tänasel päeval tavakasutajale veel kättesaadav ei ole ja ilmselt ka seda olema ei saa. Ja tõsi on, et ükski tehnoloogia ei ole veel täielikult võimeline asendama päriselt oma ansamblipartneri kõrval musitseerimist.

Lisaks ei saa me endiselt üle ega ümber klassikalise muusika maastikku iseloomustavast igikestvast akadeemilisuse kontseptsioonist, mis justkui eeldab, et interpreedi koht on vaid pidurõivais kontserdisaali laval ja haudvaikse publiku ees. Mõne popmuusiku kuulamine Facebook live'i või mõne muu voogedastuskanali kaudu tundub justkui loomulikum kui sümfooniaorkestri samasse situatsiooni asetamine. Niisiis kust tuleb klassikalise muusiku leib, kui ta lavalaudadele enam ei pääse? Selles mõttes on kriisiolukord tekitanud paratamatu vajaduse otsida uusi alternatiive ka valdkondades, mis on pikaks ajaks traditsioonidesse kinni jäänud.

Digipööre

Digikultuuriaasta projektijuht Martin Aadamsoo sõnastas möödunud aasta novembris antud intervjuus digikultuuri kui digitaalselt loodud, levivat ja kasutatud kultuuri. Ometi näib, et just nüüd, mil digikultuur on paratamatult osa pea kõigi inimeste igapäevaelust, on teema-aastast kahetsusväärselt vähe juttu. Ja kaugeks jääb see ka akadeemilisele muusikavaldkonnale. Mitte, et digilahendusi ei kasutataks, näiteks ERSO postitab oma kodulehele sotsiaalmeediakanalite orkestrantide koduvideosid. Mai algusest kohtutakse vaikselt juba ka väikestes kammerkoosseisudes ning esinetakse läbi YouTube'i ja raadioeetri. Eesti Kontsert lõi aga ärajäänud kontsertide asemel kodukontsertide sarja, kus koostab planeeritud kontsertide teostest Spotify playlist'e. Ka sooloartistid pole käed rüppe istuma jäänud, sotsiaalmeediasse postitatakse näiteks koduseid harjutusvideosid. Pianist Sten Heinoja andis aga vaiksel laupäeval soolokontserdi tühjas Lauluväljaku klaassaalis. Samas on need kõik ikkagi eelkõige ettevõtete omaalgatuslikud aktsioonid ja teema-aastaga otsene seos puudub.

Erilist kõlapinda pole aga klassikaline muusika karantiiniperioodil leidnud meie meediaväljaannetes. Mõnevõrra üllatav on näiteks, et kui ERR täiendab pidevalt uudisnupukest veebi vahendusel jälgitavatest nimekatest popartistidest, valitseb meie uudistekanalitel vaikus selles osas, mis puudutab maailma nimekamaid klassikalise muusika asutusi ja koosseise, kes on avanud tasuta vaatamiseks oma digitaalsed kontserdisaalid. Rääkimata sellest, et ka meie oma digiarhiivides on kindlasti lugematu arv kontserdisalvestisi, mida võiks sellisel ajal inimestega jagada. Sest kuigi innukas muusikahuviline leiab sellised võimalused ka ise internetiavarustest üles või kuuleb neist näiteks Klassikaraadio või mõne muu nišikanali vahendusel, siis hea reklaami abil võiks need palju laiemat kõlapinda leida. Sest kas pole ju digikultuuriaasta eesmärk just meie kultuuripärandi uute põlvkondadeni viimine. Praegu – mis seal salata – on klassikalise muusika kontsertidel domineeriv hallipäine publik, seega igasugune püüdlus selle valdkonna mainekujunduse suunas on igati tervitatav.

Kaader ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee koduvideost ERSO virtuaalses kontserdisaalis
Kaader ERSO klarnetirühma kontsertmeistri Soo-Young Lee koduvideost ERSO virtuaalses kontserdisaalis

 

Klassikaline muusika, see on iseenesestmõistetav?

Muidugi on üks asi Facebookis salvestuste või koduvideode jagamine, hoopis iseküsimus on aga see, kuidas niimoodi pikema aja jooksul majanduslikult toime tulla. Kindlam seljatagune on kahtlemata neil kollektiividel, kel on selja taga riigi toetav õlg. Nagu tõdes oma avalduses kultuuriminister Tõnis Lukas: "Teatrite, orkestrite, kooride jt kollektiivid peavad saama igal ajal leiva lauale ja kindlustunde, et nad pärast kriisi möödumist suudavad jätkata." Nüüdseks on selge, et ka vabakutselistel professionaalidel on lootus riigi toele, selle eeldus on aga kuulumine tunnustatud loomeliitu. Eesti Muusikanõukogu on kokku kutsunud ka kriisikoja, et hinnata muusikamaastikul tekkivat kahju ja otsida vastavaid lahendusi, kuid reaalsuses ei asenda ükski toetus täielikult kuudeviisi ärajäävaid kontserte.

Üldiselt peab tõdema, et klassikaline muusika on omistanud riigi silmis teatud mõttes suurema legitiimsuse, mistõttu on ka toetus sellele valdkonnale suurem kui n-ö levimuusikale. Sedasorti riiklik "lahterdus" on antud arutelu kontekstis küll positiivne, aga muidugi mitte positiivne kogu meie rikkale muusikaskeenele. Klassikalise muusika eksistents on justkui midagi elementaarset, mida peab toetama, aga see omakorda on tekitanud selle valdkonna ümber omamoodi konservatiivsuse mulli, mida nii lihtsalt lõhkuda ei anna. Ka nimetus "akadeemiline" viitab justkui millelegi, mis vajab mõistmiseks kindlaid eelteadmisi. Pole siis imestada, et klassikakontsertide publik koosneb suures osas vanemaealistest või muusikaga elukutsena tegelevatest inimestest, kelle sekka eksivad üksikud uudistajad.

Tulevikumuusika

Milline on aga akadeemilise muusika pikem perspektiiv digimaailmas? Missugust hinda oleks kuulaja valmis kodus diivanil otseülekande vaatamise eest maksma? Eriti kui siiani valitseb pigem mentaliteet, et internetist saab praktiliselt kõik vajaliku tasuta kätte. Või siis kui mõnele põnevale kontserdile parasjagu ei jõua või piletit ei saa, saab kuulata selle ülekannet Klassikaraadios. Kas hakkame tulevikus ka raadiokuulamise eest piletihinda maksma? Millal saab normaalsuseks see, et ka interneti vahendusel kontserti kuulates võiks muusikut piletirahaga toetada? Ja veelgi enam, millal võtavad selle normaalsuse omaks muusikud ise? Siiani on veebikontsertide toetussüsteem püsinud peamiselt vabatahtlikuna (mis on üleilmses kriisiolukorras ka loogiline), kuid pikemas perspektiivis peab kuulaja mõistma, et ka muusik vajab leiba lauale.

Teisalt paneb ehk kriisiperiood nii esinejaid kui ka kuulajaid rohkem märkama, millest nad koduseinte vahel puudust tunnevad ja ehk võib meie kontserdisaalides näha tulevikus värskendusi nii publiku kui ka lava poolel? Sest kuitahes kvaliteetne kodune helisüsteem ei ole veel päris võrreldav reaalse kontserdikogemusega, kuid lahenduste otsimine selles suunas peaks käima vilkamalt kui eales varem.

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: