Leino Rei ja Tanel Jonas. Viirus, teater ja tulevik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Teatrisaal
Teatrisaal Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Viirus mõjutab kõiki eluvaldkondi, ka teatrit. Seisak sunnib teatriinimesi ühest küljest puhkama ja teisest küljest strateegilisi plaane tegema. Kas kriisijärgset teatrimaastikku kujundatakse ülalt alla või alt üles? Kas teatriinimesed on piisavalt sõnakad ja valmis oma huvide kaitseks tegutsema? Kas kultuuriajakirjandus tegeleb hetkeolukorra lahtimõtestamisega? Millist rolli omavad tuleviku teatrimaastiku kujunemisel populistlikud rünnakud, mis suunavad kultuuriinimesi põllutöödele?

Neil ja teistel teemadel vestlevad Ugala teatri loominguline juht Tanel Jonas ja rahvusvahelise visuaalteatrifestivali NuQ Treff juht Leino Rei.

Aeg-ajalt tuleb (teatri)maailma asjad üksipulgi läbi arutada ja paika panna. Kui varem tegime seda ikka kas koos jooksmas käies, saunas, mõnel pikemal reisil või teatrikoridorides, siis praegu on kõik need variandid maas. Aga kuna aeg soodustab pikki vestlusi ja pikemaid lugemisi, siis seadsime endale mõned küsimused ja võtsime neil teemadel mõtlemiseks korraks aja maha.

 

Oleme tänu maailmas levivale COVID-19 viirusele uues ja harjumatus olukorras. Millised on hirmud ja pinged? 

TANEL JONAS (TJ): Esimene mure on loomulikult lähedaste ja ka trupi liikmete, teatritöötajate ning üldse Eesti inimeste tervise pärast. Ja sellega seotult mõtted, et eriolukorra lõppedes, kui algavad proovid ja etendused, oleks kõik turvaline ja saaksime tööd jätkata, kaitstes samas nii töötajaid kui publikut.

Teine asi meie valdkonnas on ebakindlus tuleviku ees ja teadmatus, millal ja kuidas selline kunstivorm, mis põhiolemuselt eeldab inimeste kokkupuutumist, üldse toimida saab. Ma ei tea, kuidas sulle tundub, aga mul on mure ka selle pärast, kas kultuurivaldkonna häält on eriolukorras, kus vastuvõetavad otsused mõjutavad paljude inimeste tulevikku, ikka piisavalt kuulda?

LEINO REI (LR): Tervis on kindlasti kõige olulisem teema ja algul oli muidugi teatav ärevus määramatuse ees, et kuidas perega uues olukorras kohaneda, kuidas hakkama saada koduõppega, kuidas tööga. Kui need rutiinid toimima sai, siis hetkeks võis kergendatult hingata, sest nii koduteater kui riik on me eest kenasti hoolitsenud, kuid lõplikult rahuneda ja ootele jääda ei saa. Võib kindel olla, et muutused tulevad ja alateadvus tegeleb sellega pidevalt, valmistub, genereerib nii hirme kui lahendusi.

Kuna viirus on kogu maailma majanduse kreeni tõmmanud, siis on avanenud ühtaegu võimalus ja paratamatus nii mõndagi ka teatriväljal uuesti mõtestada. See mure on tõesti, et kui jääda ainult vaikides ootama suuniseid ülalt, siis korraldub elu sinust sõltumata ja hiljem ei tohiks olla ka õigust nuriseda.

Kui palju on su elu mõjutanud majanduslangused ja -tõusud? 

TJ: Kui ma võtan ette täiskasvanuea kriisid, siis eelmine majanduskriis langes kokku mu isikliku loomingulise kriisiga. Tõsi, ilmselt oli majanduslikel põhjustel ärajäänud huvitavatel projektidel oma osa, et muutusin näitlejana kärsituks, hakkasin midagi muud ihkama. Näitlejatöö ei pakkunud enam väljakutseid ja siis ma aastatel 2009-2010 rapsisin ringi ja kibelesin isegi teatrist minema. Aga jõudsin selle kaudu hoopis lavastamiseni ja selle kaudu nüüd Ugalasse. Nii et kaudselt küll jah.

Majanduskasvu tingimustes oli võimalik mu enda väikeettevõtte, vennaga kahasse loodud produktsioonifirma Kolm Õuna jõuline tõus lühikese ajaga keldripidudest suurürituste produtseerimiseni. Ilmselgelt oli meie töökuse ja andekuse kõrval osa sellel, et ühiskonnas liikus vabu vahendeid, mis võimaldasid ürituste produktsiooni poolelt läheneda asjale loovamalt ja sisulisemalt ja kallimalt kui varem. Kuna määratlesime end loovagentuurina, siis oli see vesi meie veskile ja me arenesime päris jõudsalt. Aga laineharjal tekkis vajadus muutuse järele, mina lahkusin ettevõttest ja firma ühines ühe teise firmaga. Täna on firmal, nagu teistelgi selle valdkonna esindajatel, äärmiselt keeruline aeg.

Mis puudutab teatrit, siis olen Eesti mõistes suhteliselt jõuka teatri palgal olles saanud teha alati enam-vähem seda, mida olen tahtnud. Majandustõus on selles suhtes küll mõjutanud, et kui oleks raskem aeg olnud, polnuks ilmselt mahukaid "Sweeney Toddi" ja "Roosi nime" lavastusi.

LR: Tjah, olen end ka ikka enam-vähem sõltumatuks teatriinimeseks pidanud, aga selgub, et pöördepunktid mu loomingulises elus on olnud seotud majandusliku olukorraga. Järsematest majanduslangustest olen omal nahal kogenud 90ndate alguse üldist majanduskriisi, aastate 2008-2009 majandussurutist ja nüüdset koroonakriisist tulevat langust. Riiklike ja globaalsete kriiside vahelistele perioodidele jääb ka isiklikke langusi ja tõuse. Iseloomulik on, et vajadus muutuste järele tekib nii majanduslikus mõttes täielikus põhjas kui laineharjal olles. Muidugi see vahe on, et kui languses tuleb teha sundotsuseid, siis stabiilsem aeg võimaldab teha vabamaid ja sõltumatumaid valikuid.

Praeguse kriisi valguses on räägitud palju võrdlusest eelmise masuga tosin aastat tagasi ja öeldud, et toonane on praegusega võrreldes marginaalne. Küllap maailma mõõtkavas ongi, aga vähemalt esialgu näib, et minu jaoks oli just eelmine masu totaalne katsumuste ahel.

Kõigepealt lõpetas tegevuse üritusturundusagentuur, kus vabakutselisena töötasin. Samal ajal loobusid teatrid võimalikult palju vabakutseliste teenustest – uusi rolle ei pakutud ja kavas olevate rollidega pandi valiku ette, kas oleksin nõus tasu kahandamisega või on teater sunnitud oma majast asendaja leidma. Suhtlus oli inimlik ja mõlemale poolele mõistetav, kuid ühel hetkel olin olukorras, kus sissetulekud kuivasid päris kokku ja tegin meeleheitlikke pingutusi, et leida mingitki võimalust teenida. Iga tööotsa saamise nimel tuli kõvasti vaeva näha ja kui tööd sain, siis ei vaaginud seda kaalukausil, kas see on puhas kunst või lausmeelelahutus. See periood pani töö kui niisuguse olemasolu hindama.

Keeruline on ennustada, kuhu praeguse kriisiga kaasnev ja kogu maailma puudutav langus meid viib, aga vähemalt esialgu on näha, et oleme palju paremas seisus kui eelmise masu ajal. Muidugi on ära jäänud etenduste tõttu langenud sissetulekud näitlejatel ja võib eeldada, et teatrid, kelle piletitulu on kukkunud drastiliselt, peavad tegevust optimeerima ja rohkem oma jõududega hakkama saama, aga kui toona jäid vabakutselised täiesti üksi, siis nüüd on riik rikkam ja toetusvõimalusi pakuvad nii erialaliidud, kulka kui riik.  

Kaardistame oma koduteatrite hetkeseisu. 

TJ: Ugala on 13. märtsist alates kodusel režiimil ja aprillis on enamus kollektiivi puhkusel. Oleme teinud erinevaid plaane, kuidas töö pärast eriolukorda jätkub. Sõltuvalt sellest, millal see aeg mööda saab, läheb käiku plaan A või plaan B. Plaan A näeb ette suve lõpus etenduste andmist. Plaani B järgi alustame etendustega sügisel. Aga kriis on juba sundinud valikuid ja varasemaid otsuseid muutma, lähtudes mitte kunstilistest soovidest, vaid praktilisest plaanimisvajadusest. Seda ühe kuuga.

Selles pole Eesti ega Euroopa teatrite kontekstis midagi originaalset, ma usun, et enamik etendusasutusi on umbes sarnaste plaanidega.

LR: Jah, enamikel teatritel on muster enam-vähem sama. NUKU teater on samuti alates eriolukorra algusest pausil ja 4. maini oleme kollektiivpuhkusel. Äsja tuli teade, et eriolukorda pikendatakse 18. maini. Siis loodame alustada proovidega. Mul pidi 10. mail olema lavastuse esietendus, saime teha kaks proovi enne pausi ja nüüd näib, et ehk saame juuni lõpuks kinnise esietenduseni ning septembri algul avalike etendusteni. Juba on ka selge, et mais etendusi ei anta ja karta on, et ka juunis mitte. 

T.J: Hetkeseisu vaadates ei saa minu meelest ümber sellest, et peaks vaatama ka teatritegijate sisemist hetkeolukorda. Ma olen kuusteist aastat teatris töötanud ja tean juba ammu, et aprill ja mai on alati hooaja kõige keerulisemad kuud: väsimus, tüdimus ja konfliktid tekivad ikka kevadel. See kella peale inspireerumine, et kell 19 algab etendus ja kedagi ei huvita, kui ränk su isiklik elu parajasti on, nagu meie elukutse nõuab, pole kerge. Ja sellest perspektiivist vaadates on see sunnitud puhkus vähemalt esmapilgul näitlejatele soodsalt mõjunud.

Ma pole küll kahjuks eriti suhelnud vabakutselistega, kelle erialase töö eest saadavad sissetulekud on praegu olematud. Nende pilt on ilmselt sootuks teine. Aga tundub, et püsitruppide liikmete hulgas käib vähemalt mingis osas selline ümberhindamine. Kõik saavad aru, et elu on muutunud, aga milliseks see kujuneb, pole veel aimugi. Sunnitud paus on tore, aga sellega kaasneb kõhedus homse ees. Seda peaks proovima pöörata nii, et hirm ei halvaks, vaid ergastaks. Et kartus tundmatus tulevikus ebaõnnestuda ei muutuks pärssivaks, vaid me mõtleksime sedapidi, et me ei tea, kuidas selle laine peal tulevikus surfata, aga me proovime, ja kui kukume, siis tõuseme püsti ja proovime uuesti.

Enne, kui tulevikku ennustada, vaatame korra, kuidas me senine kultuuripoliitika on üles ehitatud. 

LR: Lühidalt kokku võttes keskendub riiklik kultuuripoliitika rahvusliku kultuuri säilitamisele, elavana hoidmisele ja arendamisele ning panustab kultuuri kättesaadavusse.

Selle elluviimiseks kasutatakse kaksikstrateegiat ehk kultuuri demokratiseerimise ja kultuuridemokraatia vahendeid. Laias laastus toetab esimene neist peavoolu kultuuri, riiklikke repertuaariteatreid pealinnas ja maakonnakeskustes, kuid loob ka võimalusi subkultuure arendada, mida esindavad mõned väiketeatrid Tallinnas ja Tartus.

Ja teine ehk kultuuridemokraatia näide on alternatiivsed rahastused, millega projektipõhiste teatrite lavastusi ja üksikprojekte toetab Eesti Kultuurikapitali näitekunsti sihtkapital.

Tõe huvides tuleb mainida, et kaht meedet kõrvutades moodustas erateatrite toetus aastal 2017 neli protsenti kogu teatrite toetusest.

Kuidas sulle, igipõlise riigiteatripalgalisena tundub, kuidas see süsteem on toiminud?

TJ: Repertuaariteatri loomingulise juhina peaksin praegu vastama kõlavalt ja hea diktsiooniga: hästi! Ja eks tegelikult on ka, meil on palju head teatrit ja publikule kättesaadavat teatrit ja erinevat teatrit. See süsteem võimaldas sellisel teatril nagu NO99 tõusta Euroopa tippude kõrvale, see on päris vägev asi mu meelest. Loomulikult ei olnud see ainult süsteemi teene, määrab ikka tegijate andekus ja motiveeritus. Kui võrrelda Lääne-Euroopaga, siis kui tihti tuleb ette, et sellistes väiksemates linnades nagu Viljandi, Pärnu või Rakvere on kõrgel tasemel, mõtlen nii kunstilist kui tehnilist taset, teater. Harva tuleb ette. Nii et selles suhtes on hästi. 

LR: Oo, jaa! Ja kvantitatiivses mõttes on meil seni läinud ikka üle mõistuse hästi! Riikliku kultuuripoliitika eesmärgiks on pikka aega olnud hoida teatrite külastatavus vähemalt 900 000 külastuse tasemel aastas ja kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava aastateks 2018-2021 prognoosis selleks miljon külastust aastas, kusjuures reaalsuses ületas see vaatajanumber stabiilselt 1,1 miljoni piiri.

Selles olukorras ootasin, et võetaks kultuuripoliitiliselt julgemaid samme ja keskendutaks rohkem kvantiteedilt kvaliteedile ning võetaks rohkem riske alternatiivsete truppide toetamiseks ja uue kultuuri tekkeks. Aga see pilt püsis viimastel aastatel suhteliselt sarnane.

TJ: Mingit olulist muutust mõtlemises ma tajun, mis tänases olukorras minu meelest kuidagi teravamalt kui muidu silma paistab. Tundub, et riigiteatrite tegijad teadvustavad endale nüüd, et see pole sugugi endastmõistetav, et me nii toimime. Ja see on õige, see polegi endastmõistetavus, see on privileeg. Me peaksime olema tänulikud, et saame niimoodi oma loominguga tegelda. Tavaolukorras kippus minu arvates see tunne tihti ära ununema, teatritöö erinevad puudused muutusid valdavaks.

Nüüd, kus oleme teadvustanud, et kui asi päriselt halvaks läheb, siis sel hetkel ei ole meie elukutse ühiskonnale esmavajalik, oskame paremini hinnata aega, kus see on taas vajalik ja võimalik ja tähtis.

LR: See on tähtis mõte, mille välja tõid, riigiteatri töötajate nii-öelda kainenemine. Vabakutselise perioodil kohtasin su kirjeldatud mentaliteeti üsna sageli. Et senised rahastuse proportsioonid pärast kriisi tõsiselt muutuksid, ma muidugi kahtlen. Vaatajanumbreid silmas pidades tajun praegu riigi sõnumina pigem soovi võimalikult ruttu taastada endine olukord ja teatrivälja ümberkujundamine ei ole kindlasti teemaks. Hetkel vajab ühiskond positiivseid uudiseid ja stabiilsust, mis annaks tagasi turvatunde. Samas tundub, et kui senised eesmärgid on lae saavutanud, siis Eesti teater vajaks värskemat visiooni.

Tähtis küsimus on, mis saab kultuuri rahastamisest pärast kriisi? Kas see võiks tähendada, et kui vahendeid jääb vähemaks, siis teater muutub üldse rohkem kogukonna- ja õhinapõhiseks? Ja mis see sel juhul kunstilisele tasemele kaasa tooks?

TJ: Teatav õhinapõhisus on igasuguse kunsti juures hädavajalik. Siin pole vahet vabakutselise ja riigi toetatud organisatsiooni liikme vahel. Minu jaoks eraldab see terad sõkaldest, need, kellel on päriselt mingeid lugusid rääkida ja midagi kaasinimestele ja maailmale öelda nendest, kes tegutsevad selles valdkonnas inertsist, oskamatusest või viitsimatusest midagi muud teha isegi siis, kui justkui pole midagi öelda.

Raske aeg toob ilmselt välja selle, kes, Stanislavski järgi öelduna, armastavad kunsti endas, mitte ennast kunstis. See, kelles on tohutu vajadus midagi teha, leiab võimaluse oma lugu rääkida igal ajal. Kel see vajadus väiksem, ootab paremaid aegu. Selles suhtes olen eraettevõtjatega nõus, et kriis näitab ära, mis või kes su ettevõtte jaoks hädavajalik on. See on aspekt, mida tuleks praegu hinnata. Aga siin on oht, et sama argumenti hakatakse kasutama toetuste vähendamise õigustuseks, et kui teil ikka palav soov on kunsti teha, küll te võimaluse leiate. Leiamegi, aga kui kättesaadav ja kasulik see meie inimestele ja keelele ja riigile pikas perspektiivis on, kui peame põlve otsas nikerdama selleks, et ots otsaga kokku tulla?

LR: Just, pelgan ka, et turutõrkest lähtuva rahastamisidee jutt võib mingil hetkel tagasi tulla.

TJ: Kogukonnapõhine on meie teater ju tegelikult nii ehk naa olnud. Kunagi otsustasid inimesed meie väikses Eestis, et selline osa maksudest läheb selleks, et meie 1,3 miljoni suurusel kogukonnal oleks kõrgel tasemel teatrikunst. Kui sa mõtled pisemaid kogukondi, siis on see võimalik, aga ma ei usu sellesse. Võibolla pikemas perspektiivis, kui keskne rahastus peaks kahanema, siis hakkavad kohalikud omavalitsused otsima viise teatrikunsti toetamiseks. Arvestades, kui keeruline on praegu erinevate abivajajate soove rahuldada, on see ilmselt ikka päris pikk perspektiiv.

LR: Selge, et teatri sisulist tööd, mille väljund on repertuaar, ei saa üles ehitada õhinapõhiselt motiveeritud harrastusnäitlejatele ja -lavastajatele. See peab jääma proffide pärusmaaks ka edaspidi. Küll aga tasub arutada, kuidas kasutada senisest rohkem ära kogukondlikku mõtlemist ja head tahet, kaasamaks sisulisest panustamisest huvitatud inimesi teatri tugistruktuurides. 

Tõenäoliselt toimib see efektiivsemalt väiketeatrite puhul, aga usutavasti ka väiksemates linnades nagu Rakveres, Pärnus ja Viljandis tegutsevate teatrite puhul.

Tartu Uus Teater on küll võrreldes eelnimetatutega mastaabilt pisem, kuid nende organisatsiooni ülesehitust tasub lähemalt uurida ja võimalik, et koroonajärgses reaalsuses on siit üht-teist üle võtta.

Neil on olnud läbivalt vaja leida tegevuseks lisaressursse, mistõttu on neil eluline vajadus suhestuda ja olla dialoogis kohaliku kogukonnaga ning kaasata tegevusse vabatahtlikke. Ja nende saavutused selles vallas on harukordsed – vabatahtlikke on olnud abis kohvikus, saaliteeninduses, ka dekoratsioonide materjalide kogumisel ja valmistamisel ning koristus- ja remonditöödel, rääkimata sellest, et nad ostsid oma teatrimaja välja kogukondlikult annetatud raha eest! Vägev!

Kultuuriinimeste hääle kõlamisest eriolukorras rääkides tuleb seda vaadata nii valitsuse kui kodaniku suunalt. Alustame sellest teisest, tavakodanikust.

LR: Ma usun, et tavainimene mõistab kultuuri osatähtsust oma elus adekvaatselt, aga meie hulgas on ka neid, keda valdab totaalne arusaamatus kultuuri vajalikkusest. Ega ma polegi mõistnud, kas see haloefekt on mingi kitsa segmendi ehk paarisaja harrastuskommentaatori teene, kes iga kultuurirahastust puudutava artikli või intervjuu näitleja, laulja või muusikuga, valavad üle subjektiivse vahuga, stiilis - kulturnikud peaksid päris tööle minema, ise enda projektidele raha teenima ja mitte maksumaksja kulul elama. Teatriinimesed on paksu nahaga ja ei lase sellel end häirida, aga küsimus on, kas see populistlike tunnustega suhtumine võib mingil hetkel hakata mõjutama otsuseid riiklikul tasandil? 

TJ: See on minu jaoks praegu peamine ohukoht. Sest hariduse ja kultuuri toetust saab vähendada nii, et tulemused ei paista kohe silma. Pigem tekib mulje, et ohoo, polegi hullu, nad saavad hakkama ja meie saame hakkama ja kõik on justkui korras.

Milleks meil üldse kunsti on vaja? Et anda inimestele, kes sellest osa saavad, nii tegijaile kui publikule, võimalus saada paremateks inimesteks. Parema all pean silmas targemaid, nutikamaid, kujutlusvõimelisemaid, heasüdamlikumaid inimesi, veel miljon omadussõna siia juurde, mis kirjeldavad head inimest.

Milleks on meil vaja riiklikult toetatud kultuuri? Eelduse loomiseks, et tulevikus elaksid meie riigis paremad inimesed, kes inimliku kvaliteediga aitaksid tõsta kogu elukvaliteeti.

See ongi iga kogukonna valik, milliseid inimesi ta paarikümne aasta pärast näha tahab. Minu jaoks on haridus ja kultuur nii läbipõimunud mõisted, et neid ei oska küll kuidagi lahutada. Kui me vähendame selles osas toetust ja muudame Eesti- suuruse kultuurituruga riigis kunsti tarbija- ja kogukonnapõhiseks, siis peame olema valmis, et kahekümne aasta pärast ei räägita meist kui eeskujulikust innovaatilisest väikeriigist.

Iseseisvuse algul tegi Eesti strateegilise otsuse investeerida haridusse ja kultuuri, täna on tulemused näha. Meie edusammud näiteks IT-valdkonnas ei ole minu jaoks lahutatavad elanikkonna üldisest kultuurilisest tasemest. Tase tekibki sellest, et Eesti inimese jaoks on see kõik lihtsalt kättesaadav, mitmekesine ja kaasaegne.

LR: Kui kultuuri vajalikkus jääb liiga hämaraks ja mõõdetamatuks, siis võib seda vaadata majanduse osana. Kultuuriministeerium tellis 2010. aastal konjunktuuriinstituudilt uuringu, mis tõestas, et iga kultuurieelarvesse panustatud euro tõi piirkonda keskmiselt 1,4 - 4 eurot. Sõltuvalt kultuurisündmusest ja selle turundamisest võib koefitsent olla veel kõrgemate näitajatega. Lihtsustatult koosneb kultuuriürituse kaudu piirkonda toodav summa külastaja kuludest kütusele, mida sündmusele sõiduks vaja, kuludest söögile ja joogile, mida enne ja pärast sündmust piirkonnas tarbitakse, võibolla astutakse läbi kohalikust poest, pikemaajaliste sündmuste korral ööbitakse kohalikus majutusasutuses ja nii edasi.

TJ: Just see teadvustamine, et asi ei pruugi olla indiviidi kultuuritarbimises, vaid laias kandepõhjas, mis lõpuks hakkab väljenduma inimeste käitumises. Ma ei tea, kas on tehtud uurimusi näiteks kuritegevuse näitajate kohta ühiskondades, kus kunst on kergemini kättesaadav, ja nendes, kus see nii ei kipu olema. Ilmselt on. Ma usun kunsti maailmaparandavasse mõjusse.

Aga kuna see kandepind pole üheselt mõõdetav, siis kardan, et kui kokku puutuvad kunst ja pragmaatika, siis võidab alati pragmaatika. Sest see on mõõdetav. Ja kui keegi peab tegema otsuseid selle põhjal, mitu ühikut saab iga saja kulutatud euro eest, siis siin on sinu välja toodud uuring kõnekas, sest annab mingigi mõõdiku.

LR: Totter kogu selle teema ülalhoidmise juures on, et tegemist on ju selgelt argpükslikult käituvate anonüümsete kommentaatoritega, kelle peamine saavutus on, et me neist ikka ja jälle räägime. Kas sulle on kunagi ükski inimene tulnud otse ütlema, et sa oled neetud siidinäpp ja muidusööja ja sa peaksid minema päris tööle? Mulle ei ole ja tegelikult ma ei ole kuulnud mitte ühestki sellisest juhtumist. 

TJ: Ei ole mullegi, aga jah, äkki pole julgetud, ma olen ka selline kopsakam poiss, kurja näoga.

Eile lugesin vabakutselise kolleegi Janek Joosti intervjuud Delfi kinoveebi lehel ja kommentaariumist sain teada, et "näitlemine pole päris töö", "näitlemine on veiderdamine", "kriisis saavad teatriinimesed aru, et neid pole tegelikult kellelegi vaja" ja "et tilu-lilu jääb rasketel aegadel kõrvale". Selles suhtes oli neil õigus, tilulilu jääbki loodetavasti kõrvale. Ja kui jamaks läheb, siis pole meie looming kindlasti esmatähtis. Aga ma arvan, et ega neil kommenteerijail argumente ju pole, pigem soov ennast kuidagi väljendada. Kahjuks kukub see piinlikult välja. 

LR: Võibolla on põhjus pragmaatilisem - anonüümsetele kommentaaridele avatud veebilehtedel on seda oma eksistentsiks vaja. Kuid oht, et see ühel hetkel populismi vankri ette rakendatakse, siiski jääb. 

Kas on kultuuriinimeste häält on piisavalt kuulda ülalpool?

LR: Tänuväärselt oli neil päevil eetris ETV saade "Esimene stuudio", kus oli külas kultuuriminister Tõnis Lukas.

TJ: Ma pole nii leebet Andres Kuuske veel näinud. Tundus, et tal oli kultuuriinimestest natuke kahju.

LR: Oluline on juba see, et praeguses olukorras kultuurile tähelepanu pöörati! Aga jah, mulle tundus ka, et see pole päris saatejuhi teema, mis teda isiklikult põletaks ja nii jäi diskussioon vaoshoituks ja ümmarguseks. Kuid dialoogi on vaja! 

Kõigis teatrites käib praegu intensiivne töö ja töötatakse välja alternatiivseid tegevusplaane, teatrijuhid konsulteerivad omavahel. Olen kuulnud, et nad on  kohtunud ka ministeeriumiga. Samas tulevad signaalid isegi riigikogu liikmetelt, et nad ei tea, millised stsenaariumid on valitsuse laual, valitsuse liikmed teevad omavahel kooskõlastamata avaldusi ja ettepanekuid ning see tekitab küsimusi. 

Minu arust ei ole õige mõelda, et kultuuri puudutav plaan peaks tulema ainult käsuliini mööda ülalt alla. Pigem võiks uus reaalsus kasvada huvide ja vajaduse järgi alt üles. Aga kes sõnastab teatriinimeste mõtted ja kes annab neile hääle? Kas sulle ei tundu, et teatritegijate hääl on pahatihti kogunenud teatri suitsunurka, mistõttu on see muust maailmast hermeetiliselt isoleeritud? Selline elukestev vabatahtlik karantiin.  

TJ: Acting on ikka praktiline tegevus, tegutsemine. Kõik tahavad pigem tegutseda kui teoretiseerida. Mulle tundub, et kui teatrisiseselt on arutelud alati ülikõvad, siis teatrivälistele inimestele asja seletama halates teema tihti hääbub. Kas see tuleb sellest, et teater on väike maailm maailmas ja kõrvaltvaatajale on meie sisemisi muresid ja dilemmasid raske seletada? Kui neid lahti rääkima hakata, muutub kõik kuidagi banaalseks. Sulle ei tundu?

Aga kui me oleme sellised suitsuruumi isoleerunud tüübid, siis ei saa me ju ka loota erilisele kahekõnele? Ja miks peaksime lootma, et meie hääl kuskil kõlaks? Äkki oleks meil tõlki vaja?

LR: Just. Kui vahepeal tundus, et paaril viimasel kümnendil on peale kasvanud uus põlvkond, kes on ka ühiskondlikult aktiivsem, siis nüüd on jälle tunne, et n-ö vana vaikiv kool on ikkagi peale jäänud. Selles mõttes on su tähelepanek väga täpne - me vajame tõlki, vahendajat. Kirjasõnas väljendumine ei ole kindlasti keskmise näitleja esimene eelistus, aga teatris on ka dramaturgid, kirjutavad lavastajad, kes võiksid siin rohkem mõtestaja ja vahendaja rolli võtta. Samuti me erialaliidud. Vahel tundub, er Eero Epner on kogu selle missiooni üksi enda kanda võtnud ja talle sekundeerivad harvad näitlejate väljaütlemised tänukõnede raames, paar teravamat mõtet intervjuudes, aga üldist hoiakut - meil on sõna sekka öelda ja meiega peab arvestama!, ma ei taju.

Kas kultuuriajakirjanduse kohalolu on tajutav? 

LR: Vaatasin valitsuse pressikonverentsi. Arusaadavalt on kõige põletavamad küsimused seotud tervishoiuga ja kohe seejärel majandusega ning kolmas teema on haridus. Igati mõistetav, et valitsuse pressikonverentsil tegeletaksegi peamiselt nende teemadega. Iga kord on pressikonverentsi koosseis pisut erinev, et sõna saaksid erinevate valdkondade esindajad. Kuigi seekord oli eelnevalt teada, et laua taga on ka kultuuriminister, siis ühtegi kultuuriajakirjanikku kohal ei olnud ja otse kultuuriministrile ei esitatud mitte ühtegi küsimust! Soiver TV3st küsis avalike kogunemiste kohta ja peaminister rääkis kultuuriüritustest, millele Lukas põgusalt sekundeeris. Ta küll võttis paaril korral üldistel ja otseselt mitte talle suunatud teemadel kaasa rääkida, aga see oli ka kõik. Millest see fakt sulle räägib?

TJ: Üks põhjus on kindlasti see, et prioriteedid on nüüd ikka täiesti teised. Aga meie jaoks sinuga on see kehv argument, sest me peame tulevikule oma kontekstis mõtlema ja paratamatult seondub viimase aja mõtete sisu paljus sellega, mis meie valdkonnast edasi saab. Ja milline on maailma kultuurisfääri tulevik. Nutikad kultuuriajakirjanikud võiksid küll valitsuse pressikatel käia. Nad oskaksid kindlasti juhtida tähelepanu mingitele perspektiividele, mis muidu tähelepanuta jäävad.

Praegu on meedias iga kolmas lugu ettevõtlusest või ettevõtjatest, kui palju nad kannatavad ja millised on toetusmeetmed. Võrratult palju vähem räägitakse sellest, kuidas see aeg mõjutab kultuuriinimesi, millised ohud kaasnevad kultuurikärbetega? Meie valdkonna esindajate lood piirduvad sellega, kes kuidas kriisiajal kodus hakkama saab ja kellel mõni huvitav hobi on. Pluss see Linnateatri mupo lugu. Ajakirjandus saaks praegu erinevate targemate ja nutikamate spetsialistide vahel diskussioone tekitada ja neid kajastada.

Kas kultuurijuhtimine saab olla suveräänne ja poliitikaülene?

LR: Märgiline juhtum oli IT- ja kommunikatsiooniministri tagasikutsumine ja tõsiasi, et me näeme sel ametikohal neljandat ministrit aasta jooksul. Kuidagi hakkas mõte liikuma, et selles valguses on kultuuri seis parem. Kui meil vahetunuks aasta jooksul neli kultuuriministrit ja viimane kutsutaks tagasi muuhulgas põhjusel, et ta on ikkagi sinna liberalismi poole kaldu ja ei tahtnud astuda erakonda, siis oleks ministeeriumi maja ilmselt pikali lükatud, ma ise ka ei usu, mida praegu ütlesin, sest kultuuriinimesed on ikkagi ülimalt inertne ja alalhoidlik seltskond.

Siinkohal võime endale lubada väikest mõttemängu - võibolla peaks kultuuriministeerium ühes ministriametiga olema poliitikaülene ja mitte seotud valitseva poliitilise partei portfellijagamisega? Kultuuripoliitika ajalugu tunneb õistet "küünraprintsiip", mis näeb ette poliitika ja kultuuri lahushoidmist. See tähendab, et kultuuri üle otsustajad ei ole poliitiliselt ja majanduslikult loojatega seotud. Kuidas meil sellega on? Poliitikaülene kultuuriminister tundub praeguse riigijuhtimise mudeli puhul utoopiana, aga sealt edasi - kantslerite ja ametnike poliitilisus pole vähemalt kultuurivaldkonnas välja paistnud ning kas sa saad lavastaja ja nüüd teatri loomingulise juhina öelda, et oled vähimalgi määral tundnud poliitilist survet repertuaari plaanimisel?

TJ: Ei, võibolla olen rumal ja survet on avaldatud nii peenelt, et pole arugi saanud. Aga tegelikult ei ole olnud mingit pressi kunagi. Kuidas sinuga on?

LR: Mina ka mitte. Seega praeguse olukorra valguses võime ikkagi rõõmustada, et meie minister esindab erakonda, millel pikk poliitikas olemise praktika ja ta suudab jääda väärikaks ja tasakaalukaks. Ja kuni ametnikke ei survestata erakondliku kuuluvuse või mittekuuluvuse tõttu, on kõik veel ilus.

TJ: Pigem vist jah, jääb üle loota, et praegune aeg ei muutu selliseks, et toetusi ja tähelepanu saab see, kes valjemalt nõuab või kes on pildil püsimiseks nõus rinnaga läbi murdma. Kõik räägivad praegu majanduse päästmisest ettevõtluse toetamise kaudu. Tallinki 150 miljoni kõrval tundub ükskõik millise Eesti teatri eelarve peenraha. Kuidas teha nii, et ei tekiks tunnet, et kogu kultuurisfäär ongi peenraha, mida jõuab lugeda ka siis, kui halvemad ajad on läbi?

LR: Just, mulle tundub, et su küsimuse püstitus räägib üldisest ebakindlusest, kus keegi ei tea täpselt, mis saama hakkab. Selles olukorras koondub kogu otsustusõigus väikse inimrühma kätte ja see tekitab teadagi nii inimlikke küsimusi kui vandenõuteooriaid, et millistest põhimõtetest lähtudes otsuseid langetatakse. Ja kui isegi riigikogu liikmed kurdavad, et puudu jääb avalikust arutelust, siis on ikkagi tähtis oma kahtlusi ja veendumusi väljendada. 

Püüame lõpetuseks ennustada, mis saab teatrist edasi?

TJ: Ei usu, et teatrikunst kaob. Ta võib kaduda praeguses tähenduses, nagu me teda täna tunneme. Aga lugusid jutustatakse edasi, võibolla hoopis teises vormis ja teiste vahenditega. Ja kindlasti võib see üleminekuaeg olla raske ja valus. Aga kuidagi peaks proovima mitte lootust kaotada. Usku on vaja, aga see on juba eraldi pikk teema.

LR: Sa viitasid ükspäev Siim Nestori nupule Eesti Ekspressis "Noorus jääb ära". Eks ta olukorrale vinti peale keerab, aga et muutused tulevad, on selge. Praegune seis näitab, et noorus ei jää ära, vaid see kolib nobedalt veel enam netti ja kodustuudiotesse ning leiab uue väljundi, mis ilmselt erineb vanast, kuid pole olematu. Seega ta ei kao, vaid muutub.

TJ: Mnjah... Eks teater leiab samuti endale ju väljundi, kui ei tohi rahvast kokku kutsuda. Hakkame selliseid "Hingede öö" laadis lavastusi tegema, kus korraga vaatab etendust ainult üks pealtvaataja ja neid tuleb järjest ja nad liiguvad ruumides edasi, nii et ühe õhtuga saab viiskümmend inimest elamuse.

Kui ma Vanemuises olin, siis oli korraks õhus võimalus, et Telia toel esimene otseülekande etendus teha. See jäi tegemata eri põhjustel, aga ma usun, et üle veebi või telekas otse teatritegemine on kindlasti üks tee, mis järgmistel aastatel tavaliseks muutub. Kas see mulle meeldib... Ei meeldi. Minu jaoks on vahetu kontakt põhiline ja meie kunstist eemaldamatu komponent. Ei kujuta ette, et ma viitsiks veel pikalt neid internetietendusi vaadata, ükskõik, kui korraliku kvaliteedi ja rohkete efektidega need on.

LR: Jah, mul on ka veel raske sellist teleteatri vormi omaks võtta. Lapsepõlve reedeõhtused teatrietendused telekas olid lahedad ja ma vaatasin neid palju, aga alates ajast, mil ise hakkasin alaga tegelema, ei suuda ma teatrit telekast vaadata. Et see teleülekandena toimiks, peaks näitleja mängima tele- või filmiorgaanikaga, kuid see eeldaks spetsiaalselt telele tehtud lavastuste loomist. Sest teleorgaanika ei pruugi iga lavastuse puhul teatrisaalis toimida. Kuigi sümbioos teatri ja teleformaadi koostoimest intrigeerib ja toob ilmselt juba lähiajal valdkonda mingi uue perspektiivi. Juba kuulen välismaa kolleegidelt, et nad mõtlevad ja tegutsevad sel suunal hoolega.  

TJ: Aga mis sa arvad, milliseid muutusi see sisuliselt kaasa toob? Või on vara öelda? Maailma muutvate sündmuste ajal on harva pöördelist kunsti loodud, see tuleb hiljem, kui süntees on läbitud. Kas praegu on kogumise aeg ja vilju näeme hiljem?

LR: Kindlasti raputab kriis vähemalt mõneks ajaks mõtlema eksistentsiaalsete küsimuste üle. Teatav puhastusprotsess toimub paljude sees ja suunab tegelema põhiväärtustega nii isiklikus kui üldises plaanis, aga kuidas see teatris võiks kajastuda?

Viimasel aastal visuaalteatrite festivale külastades jäi silma, et järjest enam käsitletakse postapokalüptilisi teemasid. Mõtlesin siis, et miks nii läbinämmutatud ja üleekspluateeritud teema äkki fookusse on tõusnud? Kui nüüd neile lavastustele tagasi mõtlen, siis saavad nad elulise mõõtme ja mõjuvad hoopis teisiti. Selgub, et tegijad on osutunud avangardistideks, kes oskavad aega ette tunnetada. Samas loodan, et tulevikuvaadet ei pakuta meile vaid laastatud tühermaana. Ehk tekib ka mõni hipilikult maailma üle rõõmu tundev suund. Igal juhul on teatri kui kunsti seisukohalt ootamas ees huvitavad ajad! 

 

TANEL JONAS

Haridus: 2000-2004 Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool – 21. lend (näitleja)

Töö: 2004-2014 Teater Vanemuine näitleja; 2014-2019 Teater Vanemuine näitleja ja lavastaja; 2019- Ugala teatri loominguline juht 

LEINO REI

Haridus: 1998 Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetool, bakalaureusekraad (näitlejameisterlikkus); 2018 Tartu Ülikool, sotsiaalteaduse magister (kultuurikorraldus)

Töö: 1994 – 2002 stuudio Theatrum näitleja; 2002 – 2006 Eesti Riikliku Nukuteatri näitleja; 2006 – 2017 vabakutseline näitleja ja lavastaja; 2017 – NUKU teatri näitleja ja lavastaja, visuaalteatrifestivali NuQ Treff kunstiline juht; 2020 – Rahvusvahelise visuaalteatrifestivali NuQ Treff juht 

Toimetaja: Valner Valme

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: