Ülo Valk: paigutades paljud paranormaalsed juhtumid folkloori taustale, näeme neis korduvaid mustreid

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Illustratiivne foto Autor/allikas: iStocki kasutaja francescoch

Nii lähem kui ka kultuuriülesem folkloor tunneb mitmeid hirmukogemuste narratiive – kasutatagu nende selgitamiseks siis tulnukaid, vaimolendeid või muid üleloomulikke nähtusi. Missugused on nende lugude mustrid ja kuidas neid teaduslikus uurimisloos tõlgendada? Missugused komistuskivid on sisse kirjutatud materialistlikku maailmapilti, küsib Ülo Valk Müürilehes.

Kui õppisin 1980. aastatel Tartu Riiklikus Ülikoolis eesti filoloogiat, käisin rahvaluule eriala üliõpilasena mitmel korral välitöödel: Pärnu-Jaagupi kandis, Helmes ja Kihnul. Juba siis pärisin mõnikord rahvausundi kohta, aga enamasti tulutult. Heal juhul jagati üksikuid mälestusi kaugest minevikust, kui vanarahvas oli veel "ebausklik". Kes mäletas vanaema jutustatud lugu metshaldja jälgedel eksimisest; kes tuletas meelde paar värssi hingesantide laulust; kes meenutas hoiatust, et "Jeesuke viskab kivi pähe" – nii öeldi ülekäte läinud lastele. Need olid pudemed millestki ununevast ja ebaolulisest, millel enamasti puudus kogemuslik sisu.

Uue aja rahvausund

Üldpilt muutus kiiresti 1990. aastate algul, kui ateistlik riik oli kokku varisenud ja üleloomulikud teemad polnud enam tabu. Alguse said uued usuliikumised, massitiraažides avaldati esoteerilist kirjandust ja kujunes välja tänapäevane, uuest vaimsusest kantud rahvausund. Kindlasti pole kellelegi jäänud märkamata Eesti meediasse tunginud kummitused, poltergeistid, energiasambad ja UFO-kogemused, rääkimata selgeltnägijatest, meediumitest, nõidadest ja šamaanidest. Ka väljaspool meediakeskkonda on üleloomulik saanud kogemusliku sisu ja paljus folkloriseerunud, sest lugudes valdavad sarnased süžeed, ootused ja emotsioonid. Taaskäivitunud traditsiooni toetab varasem folkloor kui ammendamatu ressurss. Folkloristide avaldatud ja kommenteeritud tekstid on sageli leidnud uut rakendust ning läinud käibele uutes seostes, näiteks krati- ja pisuhännamuistendid meenuvad tihti UFO-kogemuste taustaks, sest juhtumeid seovad öötaevas nähtud valgusfenomenid. Kergema sisuga meediat lugedes tundub, et imelik pole enam see, kes vaimumaailma usub, vaid pigem see, kes ei tunne üleloomulikku maailma ega märka selle toimimist.

Kas need on teated teispoolsusest või midagi muud? Teaduslikus uurimisloos on ikka olnud valdavad ratsionaalsed, s.t kultuurilised seletused, sest pole raske osutada läbi ajaloo ringlevatele jutumotiividele, mis ilmuvad küll aina uutes seostes, aga on siiski äratuntavad. Arvestatav on psühholoogiline seletus, sest üleloomulik kogemus võib olla illusoorne ja seda võib põhjustada fenomen "hirmul on suured silmad". Jutte on lihtne edasi rääkida, aga ka välja mõelda, paigutades end peategelase rolli ja jutustades minavormis, mis on veenmistehnikana erakordselt tõhus. Kõige häälekamalt õõnestavad üleloomulike teemade tõsiseltvõetavust materialismiusku ateistidest "skeptikud", kes naeruvääristavad ebausku.

Mõrad materialistlikus maailmapildis

Ja siiski on üleloomulikes teemades suur annus selgusetust ja määramatust, mis osutavad mõradele materialistlikus maailmapildis. Kas teadus, mis ei julge kahelda üldkehtiva maailmapildi paikapidavuses, on üldse teadus või pigem dogmaatiline õpetus? On selgunud, et päris mitmel üleloomulikul teemal on kogemuslik sisu. Seda kinnitavad hämmastavad kokkulangevused väga kaugete kultuuride jututraditsioonides, mille otsesed kokkupuuted on välistatud. Üks selliseid argikogemusest hälbivaid seisundeid on uneparalüüs, kus inimene arvab, et on ärkvel, kuid ei suuda end liigutada ja tajub sageli mingi deemonliku vaimolendi kohalolu, keda eesti rahvausundis teatakse (luu)painajana. Muidugi kaasneb selle läbielamisega abitustunne ja hirm. Vastavaid kogemusjutte on võrdlevalt uurinud Pennsylvania ülikooli folklorist David J. Hufford, kelle professuur hõlmab nii humanitaarteadusi kui ka psühhiaatriat. Hämmastavaid kultuuridevahelisi ühisjooni on leitud ka surmaeelsetest kogemustest, näiteks valgustunneli läbimises ja, üllatav küll, ka surnute ilmumises elavatele surmale järgnevate nädalate jooksul. Psühhiaater Hufford kinnitab, et sedalaadi kogemused on sageli rahustavad ja meeldivad, mistõttu pole põhjust pidada neid patoloogiliseks.

Kogemuslikust aspektist on üleloomulikke teemasid uurinud ka Stanfordi ülikoolis töötav Tanya M. Luhrmann, kelle professuur hõlmab antropoloogiat ja psühholoogiat. Ajakirja Journal of the Royal Anthropological Institute läinud aastal ilmunud erinumber tutvustab Luhrmanni juhitud mitmeaastast uurimisprojekti, mis keskendus üleloomulike läbielamiste tekkemehhanismidele. Uurimisprobleemi keskmes oli küsimus taju ja mõtlemise omavahelistest suhetest. Kas see, kuidas inimene mõtestab oma vaimset olemist ja tajub oma isiksuse ning keha piire, on seotud võimetega suhelda vaimolendite ja jumalatega? Töörühma liikmete intervjuud toimusid Ameerika Ühendriikides, Ghanal, Tais, Hiinas ja Vanuatul ning selgus, et seosed on märkimisväärsed. Mida avatumalt tajub inimene oma sise- ja välismaailma piire, seda kaitsetum on ta nõiduse ees ning seda ootuspärasemad on vaimsed läbielamised, näiteks suhtlemine surnute või Jumalaga, mida sageli väärtustatakse. Tänapäeva eestlane kipub olema suletud, aga tuul tõmbab meist praegugi läbi, varjatud veesooned magamistoa põranda all rikuvad tervist, 5G-võrk tekitab ärevust ja energiavampiiride käest on nii mõnedki räsida saanud. Paljudel on olnud spontaanseid läbielamisi, mida on mõistuspäraselt raske seletada. Selline on näiteks kogemusjutt, mille rääkis mulle umbes 60-aastane naine 1991. aastal Põhja-Tartumaal. Nimetame teda siinkohal Salmeks. Tema jutust mahub siia vaid kokkuvõte koos ühe väljavõttega ammu tehtud kirjapanekust.

See juhtus siis, kui Salme oli 6–7-aastane tüdruk, niisiis 1930. aastate teisel poolel. Ta oli juba ärganud, aga polnud veel voodist üles tõusnud. Igatahes kuulis ta, kuidas ema praadis köögis kartuleid ja kutsus teda sööma. Äkki tundis Salme, et ei saa liigutada, ja samas ilmus voodi ette ilus noor naine. Tal olid pikad blondid juuksed, seljas valge maani kleit ja peas punane barett. Naine haaras sõnagi lausumata lapse sülle ja tassis teda kontsade klõbinal avatud akna poole. Salme tahtis ema appi hüüda, aga ei saanud häält teha. Järsku lasi võõras naine lapse sülest maha ja kadus – otsekui vari, mis tõusis üles lae poole ja vajus sinna laiali. Kuigi möödunud oli üle 50 aasta, oli Salmel sissetungija välimus ja nägu meeles – see oli luine, kitsa näoga ja hästi ilus naine, kes talle teraselt otsa vaatas. Salme mäletas pöörast hirmu ja seda, et alles tüki aja pärast suutis ta ema juurde kööki minna. Ka ema olla kuulnud kingakontsade klõbinat ja avaldas hämmeldust, kuidas võõras tuppa sai. Salme lõpetas jutu sõnadega: "Mina mõtlen küll seda, et see pole muud kui UFO. Võib-olla näitas vaevalist elu ette, et ema sureb. Mina rääkisin pärast veel õpetajatele, rääkisime naabritele, aga siis keegi ei osanud midagi arvata. Neid UFOsid veel ei teatud."

Mõistagi on selles jutus võimalusi erinevateks tõlgendusteks. Nii nagu rahvusvahelises folklooris, on ka eesti rahvajuttude kuradil mõnikord kombeks lapsi ära viia, et neid siis mööda ilma ringi tassida. Meelesegaduses laps leitakse hulga aja pärast kuskilt loodusest. Kuradile näib siin viitavat ilmumine inimkujul, samuti punast värvi riidedetail. Ometi ei nimeta jutustaja kuradit, vaid UFOsid, kelle suurem invasioon tabas Eestit millegipärast just siis, kui maa avanes ka kultuurilistele väliskontaktidele. Muidugi tekib siin seos tulnukate inimröövidega. Samas on lool prohvetlik kõrvaltähendus, sest see näib ette kuulutavat tulevasi kannatusi ja ema surma – ja see pigem nihutab tõlgendusraami UFOdest eemale. Kahtlemata paistab siit ka uneparalüüsi juhtum, millele viitab kannatanu unest ärkamine, suutmatus liigutada ja häält teha ning hirmuelamus, niisamuti vaimolendi ilmumine ja ruumis ümberpaiknemise taju.

Kultuurideülesed kogemused

Ühel hiljuti toimunud e-konverentsil oli mul võimalik David Huffordi käest küsida, millised paranormaalsed kogemused võiks tema meelest veel kvalifitseeruda kultuuriülesteks, näiteks kas tulnukate inimröövid, mida on ju palju kirjeldatud, tuleks sellisena kõne alla? Ta vastas, et tema arvates on needki pigem uneparalüüsi erijuhtumid, mitte iseseisev fenomen. Ülaltoodud loo juures annab folkloristile aga tugevama juhtlõnga hoopis jutustaja kinnitus, kellele ja kui palju ta lugu juba varem rääkinud on. Kogemus oli juba ammu vormitud käepäraseks looks ja nii oli seda lihtne mäletada ning mullegi rääkida. Salapärane läbielamine saabki kultuurilise tähenduse siis, kui seda jagatakse, selle üle arutletakse ja sellele kinnistub tõlgendusraam. Kui paigutame paljud paranormaalsed juhtumid folkloori taustale, näeme neis korduvaid mustreid, millest nii mõnedki on kultuuriülesed. Aga tõlgendusraamid pole kivisse raiutud, vaid on muutlikud ja asendatavad. Valik nende vahel on vaba.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: