Riigikogu kultuurikomisjoni otsust kommenteeris Helle-Moonika Helme, kes kuulub ka rahvusooper Estonia nõukogusse. Helme sõnul selgusid neli kultuurikomisjoni välja valitud objekti põhimõtteliselt juba esimeses hääletusvoorus, teises voorus moodustus pingerida, kus rahvusooperi juurdeehitus on neljandal kohal.

"Nii mõnegi objekti puhul sai määravaks regionaalne või parteipoliitiline aspekt. Aga kui me räägime rahvusooper Estoniast, siis mina leian, et see on nüüd küll see, mille kohta me võime täiesti selgelt öelda – riiklikult tähtis kultuuriobjekt," ütles Helme.

Kultuurikomisjon arutas juurdeehitusega seotud võimalikke takistusi istungil, kuhu olid kutsutud muinsuskaitse ja kultuurkapitali esindajad. "Olgem ausad, kõikide objektidega olid mingisugused probleemid. Estonia teatri osas riiklik muinsuskaitse ütles, et nende meelest ei ole seal ühtegi ületamatut probleemi, mida ei saaks lahendada. Niipalju kui me teame, on seal need maa-alused bastionimüürid. Kui me vaatame, kuidas mujal maailmas on vanu ajaloolisi ooperihooneid kaasajastatud ja on tehtud juurdeehitusi keset väga ajaloolisi keskkondi – see kõik on tegelikult tehtav ka Tallinnas," leidis Helme.

Tema sõnul on arusaamatu, miks rahvusooperi juurdeehituse puhul kired lõõmama lõid. "Me peame arvestama ka seda, et Tallinnas oli rohkemgi neid objekte – Helioru kontserdimaja, filmilinnak ja Nobel. Üks selline punkt, mida me pidime arvestama, on ka regionaalsuse aspekt – kui Tallinnasse üks objekt tuleb, siis sinna ju kahte tulla ei saa. Selles mõttes pretendeerisid kõik need objektid sellele ühele kohale. Eks seal on palju ka sellist infooperatsiooni, konkurentide kadedust ja mida kõike veel. Aga nüüd on see ära otsustatud, nüüd sellest enam taganeda ei saa ja nüüd tuleb sellega edasi minna," ütles Helle-Moonika Helme.

Juurdeehituse eelis uue ooperimaja ees seisneb rahas. Kui juurdeehituse hinnanguline maksumus on praegusel hetkel 60-70 miljonit eurot, siis uue hoone hind 300-500 miljonit. "Te võite ette kujutada, et kui me hakkame seda rahastama Kultuurkapitali kaudu 8-10 miljoniga aastas, siis arvutage ise – millal me selle ükskord valmis saame ja kas siis üldse sellisel heal tasemel ooperihelikunstist Eestis midagi järele on jäänud?" küsis Helme.

Kas vajab pretsedenditut erandit?

Kunstiajaloolane ja EKA professor Krista Kodres ning arhitektuuriajaloolane ja EKA rektor Mart Kalm mõistavad küll ooperi- ja balletikunsti vajadusi, kuid märkisid, et praegu kehtivate seaduste järgi rahvusooper Estonia juurdeehitus Pärnu mnt poolsele küljele lubatud ei ole. Estonia teater asub Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal ja UNESCO maailmapärandi alal ning ka teatrihoone ise on tunnistatud kultuurimälestiseks.

Mart Kalmu sõnul tekib küsimus, kas nendele kahele klassikalisele kunstižanrile pühendatud maja on tänapäeva Eesti kultuuris enam nii tohutult keskne institutsioon, kellele peaks tegema nii pretsedenditu erandi?

Krista Kodrese jaoks on kõige kaalukam argument seotud linnaruumiga. "Sinna on praegu loodud väga kvaliteetne avalik ruum," ütles Kodres, "ning selle lõhkumine ja sinna mingisuguse täiesti uue kihistuse loomine, mis sinna vaevu mahub, ei ole otstarbekas. Kunstiajaloolasena mina seda keskkonda küll rikkuma ei läheks." Nii Kodres kui ka Kalm leidsid, et vabad krundid ei ole Tallinnast otsa saanud ja uus koht oleks leitav.

Kõne alla tuli mahueskiis, mida ajakirjanduse vahendusel näinud oleme. Mis on see "punane kast, millega rahvast hirmutatakse"? Leele Välja kirjutas Sirbis [1], et kui arhitekt on joonistanud eeldatava mahu selle ruumiliselt markeerimiseks kastina, ei ole sel tegelikult mitte midagi ühist võimaliku tulevase hoonega. Kuidas siis nähtud eskiisi suhtuda? Mart Kalm ütles, et tegemist pole isegi mitte eskiisiga. "See on lihtsalt mahu analüüs. Minu meelest oli Leele Välja artikkel küllaltki asjalik, aga see koht, et "ei anna mingitki ettekujutust" – no mingi ettekujutuse annab. Aga selge on see, et ta ei tule nii suur. Inimesed, kes ise ei tegele ehitamisega või ei puutu selle protsessiga kokku, ehmatavad ära sellist punast kärakat nähes. See on niisugune abstraktne üldistus," ütles Kalm.

"Ka mina olin väga üllatunud, kuidas Estonia üldse sellise asjaga välja tuli," lisas Kodres, "see tekitab teatavat hämmastust." Kalmu hinnangul oli see aga aus käitumine, "Kui nad oleksid selle välja arendanud konkreetseks eskiisiks, oleks veelgi rohkem olnud võimalik seda hambusse võtta. Praegu hirmutati lihtsalt mahtude suurusega," leidis Kalm.

Nii Kalm kui ka Kodres rõhutasid valdkondadeülese koostöö vajadust ning avaldasid kahetsust, et juurdeehituse näol on välja tuldud niivõrd konfliktse asjaga, millele ei eelnenud diskussiooni.

"Üks Estonia õppetund oleks võinud olla see hõlmikpuu sündroom [2]. Praegune juurdeehitus on uue hõlmikpuu konflikti tekitamine. Ka hõlmikpuu konflikti mõistavad inimesed erinevalt. Ühtede jaoks oli see tohutu võit, et suur nõukogude kolakas jäi haruldase puu ja võluva elamurajooni kohale ehitamata. Ja teisel pool on ikkagi inimesed, kellel on väga kurb meel, et mingisuguse rääbaka puu – tegelikult ta on ikka haruldane küll – ja vanade puulobudike pärast, mis sest, et nende hind on praegu Tallinna kinnisvaraturul absoluutne tipp – et nende pärast jäi niisugune oluline asi ehitamata. Ja mõlemal pool on omamoodi õigus. See konflikt on selles mõttes olemuslik," ütles Kalm.

Krista Kodres märkis, et õnneks jäi kultuurikomisjoni heaks kiidetud otsusele klausel, et Estonia juurdeehituse võib teha ka mujale.

Mart Kalm ja Krista Kodres olid muinsuskaitse nõukogus ajal, mil Sakala keskuse asemele ehitati Solaris. "Ma ei ole Solarise keskuse vastane, aga inetu oli see, kuidas toona poliitikud väänasid muinsuskaitseametit. Ma tundsin seda, et muinsuskaitset kui institutsiooni oli vaja kaitsta, sest seda tehti ebaõiglaselt ja ebaausalt. Inetu oli see, kuidas meile räägiti, et me ehitame uut kontserdisaali, kus on ka natuke kaubandust. Tegelikult ehitati suurt kaubanduskeskust, mille tagaotsas on ka üks saal, kuhu peab maa alt sisenema, mis iialgi ei saa olla soliidne ja pidulik. Kõpskingadega ei marsita keldrisse," ütles Kalm.

Krista Kodres tuletas seoses Sakalaga meelde, et nõukogu kaitses seda suuresti põhjusel, et see oli nende silmis väga väärt arhitektuur. "Kahtlemata oli ta kordades väärtuslikum kui see, mida me seal praegu näeme," ütles Kodres. Ka nõukogudeaegne arhitektuuripärand vajab tema sõnul kaitset. See on kihistus, mida on väga palju hävitatud ja mis kipub kaduma minema. Eriti kahju on sellest siis, kui tegemist on sellise uhke arhitektuuriteosega, mis oma aega hästi sobitub.

"Minu arvates on meil väga hea muinsuskaitseseadus," ütles Kodres, "ilma selleta ei oleks meil Kadriorgu ega ühtegi miljöö-ala. Seda tuleb silmas pidada isegi siis, kui tegemist on Estonia ooperimajaga. Me ei saa teha otsuseid, mis sõidavad üle mingisugusest kultuurikihistusest, mis on väga oluline ja millest me praegu võib-olla üldse aru ei saa.

Mart Kalm juhtis tähelepanu sellele, et muinsuskaitsel domineerib juba mõnda aega uus suund – räägime läbi, pakume parimaid lahendusi ja otsime kompromissi. Samas leidis Kalm, et muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie oli oma seisukoha väljaütlemisega ennatlik. "Minu meelest peaks ta oma seisukoha välja kujundama ekspertnõukogude otsuste alusel. Aga ka tema on pooldanud seisukohta muinsuskaitsest kui ühiskonnaga koostööd tegevast institutsioonist."

Lõpetuseks ütles Mart Kalm, et muinsuskaitse ei ole välja mõeldud omanike kiusamiseks, vaid muinsuskaitse funktsioon on olla omaniku abimees tema vara säilimisel ja kaitsta omanikku tema enda lolluse eest.

Maapõue on peidetud bastionivöönd

10. mail andis arheoloogiamälestiste ekspertnõukogu Estonia teatri juurdeehitusele eitava hinnangu. Arheoloog ja ekspertnõukogu liige Villu Kadakas selgitas, mis on see põhiline väärtus, millega kavandatav juurdeehitis vastuollu läheb. "Teatavasti on Pärnu mnt ja Estonia puiestee vaheline ala varasematel sajanditel olnud nn bastionaalvööndi osa. Siin on terve rida linna kaitseehitisi, millest suur osa on maa all säilinud. Me oleme võib-olla harjunud selliste suurte kõrgete bastionidega nagu on Harjuvärava mägi ehk Ingeri bastion, Rootsi bastion ehk Lindamägi või Skoone bastion. Vähem on teada, et suur osa bastione olid hoopis madalad ehitised ja rajati maa alla, rõhudes eskarpmüüridele, mis bastioni ümbritsevad."

Selline bastionaalvööndi osa on maapõue peidetud ka planeeritaval juurdeehituse alal, Estonia teatri Pärnu mnt poolsel küljel, mida tunneme Uue turu endise platsina. Villu Kadakase hinnangul on sellest säilinud 80-90%.

"See ehitis oli tunduvalt suurem kui kindlusehitis – kolmnurkne tenail – mis kaevati välja kümmekond aastat tagasi Vabaduse väljakul. Probleem on nüüd selles, et kavandatav Estonia juurdeehitis selles mahus, nagu avalikult neid jooniseid on praegu näidatud, on paigutatud täpselt niimoodi, et selle elluviimiseks tuleb suur osa bastionist sisuliselt likvideerida," ütles Kadakas.

Juurdeehitise projekt tundub küllaltki jäik, sest uus saal tahetakse integreerida olemasoleva hoone sisse. Villu Kadakas ütles, et kuna vana ja uus hoone peaksid toimima tervikuna, on mänguruum väga kitsas ja juurdeehitise maalune maht on ikkagi nii suur, et sisuliselt saame me rääkida bastioni likvideerimisest.

Kindlasti küsib mõni linnakodanik või ooperisõber, miks on vaja kaitsta bastionaalehitist, mida me siin maastikul või linnaruumis isegi ei näe? Villu Kadakas vastas, et me pole lihtsalt veel nii kaugele jõudnud, et neid ehitisi mingil määral eksponeerima hakata. "Loomulikult ei ole mõeldav kaevata vallikraavid tühjaks ja avada kogu see kindlusvöönd oma algses mahus – me elame siiski tänases linnaruumis oma funktsioonidega. Aga selle bastioni ülaosa esiletoomine või markeerimine on põhimõtteliselt kavas juba hulk aastaid," ütles ta.

Villu Kadakas juhtis tähelepanu, et kultuuriväärtuste puhul on vaja mõelda märksa pikemale ajalisele perspektiivile. "See on põhimõte või eesmärk, mille tähtaeg ei ole homne ega ülehomne päev, see on sügavas tulevikus. Me ju loodame, et Eesti riik, rahvas või vähemalt euroopalik kultuur kestab mitte ainult järgmised 50 aastat, vaid sadu või tuhandeid aastaid. Ühtki sellist lõhkuvat lahendust ei tohiks kergelt teha, igal juhul tuleb kaaluda alternatiive."

Bastionivöö lõhkumine pärandialal võib teoreetiliselt kaasa tuua tüli UNESCO ja nende ekspertorganisatsiooniga muinsuskaitse alal (ICOMOS). UNESCO nimekirjast on võimalik ka välja kukkuda. Just nii juhtus 2009. aastal Dresdeniga, kus üle Elbe jõe ehitati Waldschlösscheni sild, mis ühelt poolt tungib klassikalisi vaateid varjates vanalinna ja teiselt poolt luhale, hävitades sealset looduslikku keskkonda. Ehkki Estonia juurdeehitus ei ole kaugeltki nii mastaapne, võib UNESCO pärandialal kokkulepitud põhimõtetega vastuollu minek halvasti mõjuda.

Kui ICOMOS Eesti komitee esimees Riin Alatalu on väljendanud seisukohta, et Estonia juurdeehitust Pärnu mnt poolsele küljele rajada ei saa, siis muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ekspertarvamusest on kultuurikomisjoni liikmed järeldanud, et saab küll.

Raie jäi saates ettevaatlikuks, toonitades, et erinevalt riiklikust muinsuskaitseametist ja Tallinna linnaplaneerimise muinsuskaitseosakonna töötajatest ei ole vabatahtlikel muinsuskaitsjatel haldusotsuse tegemise kohustust.

Muinsuskaitseamet kujundab oma lõpliku seisukoha järgmisel nädalal ning kaasab selleks eksperte väga erinevatest valdkondadest. "Ma pean lisama seda, et muinsuskaitseamet ei ole see lõplik instants. Oluline roll on juurdeehituse võimalikkuse või mitte-võimalikkuse küsimuses Tallinna linnal," ütles Raie, kes tõdeb ka seda, et asja läbimõtlemise käigus on koorunud suur hulk vastuargumente. "Paljud inimesed, ka näiteks arhitektid ja linnaplaneerijad arvavad, et see kinnistu jääb rahvusooperi vajaduste jaoks kitsaks," ütles Raie, kes rõhutas, et muinsuskaitseametil tuleb kõik asjaolud läbi kaaluda ja teha üks hea otsus.

"Mina ametnikuna ei saa neile ette kirjutada, millise otsuse nad tegema peavad või teha saavad. Aga kindel on see, et parlament on tegemas põhimõttelist valikut riikliku tähtsusega ehitusobjektidest. See, kuidas nad aadressi täpsusega realiseeruvad ja kas nad realiseeruvad, oleneb juba kõikidest muudest organisatsioonidest. Täpsema rahastamise otsuse teeb ikkagi Kultuurkapitali nõukogu. Väita, et miski kuskile nagunii tuleb – minul sellist täit kindlust ei ole. Nagu mul ei ole ka täit kindlust väita, et nagunii ei tule," ütles Siim Raie.

Rääkides bastionaalvööndi võimalikust kahjustamisest, tõi muinsuskaitseameti peadirektor näite Vabaduse väljaku all paiknevast kindlusehitisest, mis tema hinnangul on sama mahuline kui Estonia teatri taga asuv bastionaalvööndi osa. "Selle parkla rajamine oli täiesti võimalik. Jah, selle käigus tuli üht-teist ka muuta, läbi uurida ja läbi kaevata, aga suures osas kindlustusvööndi alles olev osa säilus," ütleb Raie. Arheoloogiapärandi uurimisse ja säilitamisse tuleb tema sõnul siiski delikaatselt suhtuda ning niisama pole mõtet neid läbi kaevama või uurima minna.

Kuivõrd kõigil neljal kultuurikomisjoni väljavalitud objektil on puutumus muinsuskaitsega, käis Siim Raie märtsikuus komisjoni istungil ning andis oma arvamuse kõigi 11 objekti osas, mis eelvalikusse jõudsid. "Juhtisin nende tähelepanu sellele, et enne kui teha aadressi täpsusega otsuseid, tuleks veenduda, et projektid on reaalselt teostatavad," ütles ta.

Ooperikultuur vajab väiksemaid vorme

Kultuurikriitik ja ooperisõber Alvar Loog leiab, et Eesti ooperikultuur vajab suurehitiste asemel hoopis väiksemaid vorme. "Minu tagasihoidlik seisukoht ja arusaam on olnud kõik need aastad, et kui me räägime laiemalt ooperikunsti arengust ja olukorrast Eestis, mitte ainult meie rahvusooperist, siis päris selge on see, et Eesti ja eelkõige Tallinn vajab hoopis väiksemat saali," ütles Loog.

Viimati oli idee õhus eelmisel aastal, kui kultuuriministeeriumi komisjon jagas teater NO99 eelarvepärandit, korraldades konkursi teatritruppidele ja erinevatele teatri ideedele. Sinna esitati vähemalt kaks kavandit, mis olid seotud algupärase ja nüüdisaegse kammerlikuma muusikateatriga. "Kumbki ei pääsenud selle komisjoni ees isegi trikoovooru, rääkimata sellest, et nad oleks võitnud," tõdes Loog. Vajadus sellise teatri ja sellise platvormi järgi pole tema sõnul siiski kuskile kadunud.

"Tahaksin rõhutada, et kui ma räägin vajadusest väiksema saali järele, mida meil hetkel ei ole, siis ma ei räägi, et oleks vaja üks teater juurde teha või ammugi, et meie rahvusooper peaks kolima kuhugi väiksemasse saali, vaid et oleks vaja sellist platvormi nagu kaasaegsel etenduskunstil ja moodsamal kammerlikumal tantsul. Korralikku sissetöötatud akustikaga saali, kus saaks viljeleda moodsat – võib-olla ka vanamoodsat – muusikateatrit natuke kammerlikumas ja seeläbi ka inimmõõtmelisemas vormis," ütles Loog.

"Selleks, et ooperikunst ei oleks Eestis ainult museaalne, natuke tolmune ja selgelt väga sügavale minevikku vaatav kunstivorm – me räägime ju 19. sajandist, kümme inimpõlve tagasi tehtud loomingust, mida praegu esitatakse. Et Eesti ooperikunst oleks loomulikult arenev, omaenese väljenduspiire kompav ja endale uut publikut püüda üritav kunstižanr. See ei saa toimuda suures saalis – see on puhas majanduslik paratamatus," sõnas Alvar Loog.

Väikese saali olemasolu aitaks Loogi sõnul nii lauljaid, ooperiheliloojaid, libretiste kui ka ooperilavastajaid, kellest viimaseid pole Eestis sisuliselt üldse. "Seda tüüpi ekspertiis ostetakse meile väljast sisse, mis tingib järjepanu selliseid lahendusi, mis mingil moel meie kultuuriruumiga ei suhestu ja mis kapseldab ooperi kuskile sellisesse nišši, kus ta ei räägi meie kultuuris ühegi teise tasandiga," ütles Loog.

Lisaks harjutaks väike saal inimesi ooperiga. Estonia suurde saali minek on Loogi hinnangul samm, mis eeldab paljudelt usuhüpet. "Aga vaidlused, mis viimase rahaeraldusega on lahvatanud, ei tõuku niivõrd Estonia või laiemalt Eesti muusikateatri vajadustest, kuivõrd mingitest konkreetsetest ruumilahendustest. Ma arvan, et Eestis ei ole inimest, kes leiaks, et kui meil üldse raha on, mida kultuurivaldkonnas betooni valada, et Estonia ei vääri seda. Ma arvan, et neid inimesi ei ole."

"See maja ise on ainult võimalus, teatud potentsiaal, mis tuleb realiseerida ikkagi inimestel," ütles ta.

Alvar Loog tõi välja, et Tallinna saksa teatri ehk praeguse Eesti Draamateatri suure saali akustika on oluliselt parem kui Estonial. "Mingis mõttes nad võiksid isegi majad ära vahetada, aga me teame, et seda ei juhtu. Ma tahaksin uskuda, et meil on aega ja mõistust see tõeliselt hea lahendus ära oodata. Mitte teha mingisugust poolikut lahendust, mis ei tööta või isegi linnaruumi kahjustab," ütles ta.

Nii Krista Kodres kui ka Mart Kalm leidsid, et parim lahendus Estoniale oleks ikkagi uus maja. Aga kust võtta raha? Krista Kodres tuletas meelde Estonia teatri rajamist: "Mina arvan, et kui üldse ooperiteatrit ehitada, siis ikkagi kallis ja uhke! Selle puhul võiks ju korrata seda, mida tehti algselt Estonia ehitamisel – et rahvas kaasatakse sellesse! Siis me olime ka väga vaesed, praegu me oleme ikka palju jõukamad!"

Kuula pikemalt siit!

[1] Leele Välja "Estoniast, emotsioonideta", 7.05.2021
[2] 1980. aastate lõpul planeeriti Estonia uut maja Süda-Tatari tänava kanti, kus kasvab looduskaitsealune hõlmikpuu.