Sari põhineb USA kirjaniku Harlan Cobeni samanimelisel romaanil ning on heaks näiteks, kuidas telesarja formaat võimaldab ära kasutada krimikirjanduses üpris levinud võtet karakterite avamiseks vaatepunktide vahetamise kaudu.

Kõige klassikalisemaks näiteks on Akira Kurosawa "Rashomon" (1950), kus mõrvalugu antakse edasi nelja tegelase vaatepunktist. Paulo "Innocent" järgib veidi teistsugust formaati - lihtsa süžeega kriminaalne lugu hargneb lahti tagasivaadete ja tegelaste taustaseletuste kaudu.

Mateo (Mario Casas) satub vanglasse, kuna tappis kõrtsikakluses tahtmatult oma eakaaslase. Vanglast vabanedes tutvub Mateo sarmika Oliviaga (Aura Garrido), kellega saaks alustada elu puhtalt lehelt, kuid ka Olivial on oma saladused. Keeruline minevik ning põhjust end vastu tahtmist süüdlasena tunda. Ehkki paar on läbivalt keskne, liigutab Paulo seda keset minisarja jooksul ka kõrvaltegelastele, nii on Mateo ja Olivia lugu ka õnnetult surma saanud noormehe isa Jaime (Conzalo de Castro), eriuurija Teo (Jose Coronado) ja esialgu asja uurima pandud politseiuurija Lorena (Alexandra Jimenez) ning lõpuks ka Olivia endise sõbranna Kimmy (Martina Gusman) lugu.

Kõik tegevusliinid ja vaatepunktid avavad tasapisi nende inimestega juhtunu tundliku komplitseerituse, kusjuures toimuv on alati vaatajast mõne sammu võrra ees. Tegelased on suhteliselt üheplaanilised, sest nende intensioon ja taust paljastuvad alles sarja jooksul. Samas seavad keerukad karakterid oma nõuded ka näitlejatele, nõudlikumad rollid ongi Aura Garrido, Conzalo de Castro ja Alezandra Jimeneze tegelaskujudel, millega andekad ja kogenud näitlejad ka nauditavalt toime tulevad.

Sari võlgneb aga palju just tänu algmaterjalile, mis aitas lugeja ja nüüd ka vaataja oma konksu otsa saada. Paulo lavastab selle keeruka mosaiigi üpris sirgjooneliselt, veidi võõrana mõjub kaadritagune hääl, kes aeg ajalt seletab mõne fookusse kerkinud tegelaskuju tausta, kuid see sulandub jooksvalt kaasatõmbavasse tegevustikku ning võõristusefekt jääb minimaalseks.

"Innocent" on lugu mitte ainult süütuse presumptsioonist ja selles, kust algab kuritegu teise inimese vastu, vaid ka sellest, kas kurjategija võiks saada ka teise võimaluse oma elu elada, kas ta suudab muutuda või on tegemist mädasooga, millest enam pääsu pole, kui sellele korra oled astunud.