Kaitseväe orkester on ligi kolm aastakümmet täitnud suure pühendumusega kaht tähtsat, õigusaktis sätestatud põhiülesannet – ilmestada riigi esindusüritusi ja edendada sõjaväemuusikat. Kooslus on professionaalne, nende looming väga kõrgel tasemel. Seda kinnitavad rahvusvaheliste konkursside laureaaditiitlid. Orkester on tegus, mida tõendab ka tihe töögraafik.

Orkester hoiab, edendab ja lisaks ka talletab eesti muusikakultuuri – kümned heliplaadid ja DVD-d on populaarsed ka väljaspool Eestit, nendelt mängitakse palu USA prestiižsetes klassikalise muusika raadiojaamades. Repertuaar on aukartustäratavalt nõudlik ja mitmekesine. Kontsertidel kõlavad ka teosed, mida rahvas ei mäletaks ega teaks, kui orkestri liikmed, põhiliselt kauane dirigent, doktorikraadiga kolonelleitnant Peeter Saan ei oleks neid nõukogude võimu ajal keelatud ja hävitatud partituure avastanud arhiividest üle Eesti. Ühesõnaga, kaitseväe orkester teeb riigile ainult au. Kuidas on siis võimalik seesama orkester külmalt ja kahjusid kaalumata hävitada?

Otsus kaotada orkester kaitseväe koosseisust oleks justkui loogiline. Riigi kaitsevõime seisukohast on muusikud tõesti vähemtähtsad kui näiteks meedikud. Samas on igal üksusel oma ülesanne. Orkester tugevdab kaitsevõimet, tõstes oma loomingu kaudu vägede moraali. Rahuajal on tema täita arvukad tseremoniaalsed kohustused, mis on määratletud protokolliga. Näiteks peab orkester esinema riigipeade ja teiste tähtsate väliskülaliste saabumistel Eesti riiki. Kaitseväe interpreetidest sõltub riiki siseneja esmamulje meie kodumaast. Muusika mõju inimpsüühikale on palju uuritud, kõik tulemused kinnitavad, et muusika abil on võimalik kuulajat häälestada ühele või teisele lainele. Laitmatult esitatud tseremooniaalmuusika loob soodsa aluse kujundamaks positiivset hoiakut kogu Eesti riigi suhtes.

Sama kehtib täiel määral ka eestlaste endi kohta. Orkester on meie kaitseväe nähtavamaid osi. Orkestri ilmestatud tseremooniad – kontsertidest rääkimata –kasvatavad isamaalisust ja kinnitavad usku Eesti riiki. Kui töötame suurte summade eest välja Eesti märki ja teisi reklaaminõkse, mille abil näidata, kui tore paik ja riik meil on, siis võivad tulemused toimida, või ka mitte. Kui mängib kaitseväe orkester, siis ei jää mingit kahtlust, et Eesti riik on tugev ja kultuurne.

Kaitsevägi võib vastata, et nende põhieesmärk ei ole tegelda kultuuriga. Olgu nii. Kuid niivõrd heal tasemel orkestrit saaks sel juhul toetada kultuuriministeeriumi eelarvest. Me ju loodame, et Eesti riigi eelarve saab võimalikult lähedases tulevikus jälle jalad alla. Sel juhul on tõenäoline, et kaitsevägi taastab orkestri. Aga kord uisapäisa lammutatud koosseisu on väga raske, kui mitte võimatu taas ühendada. Tuleb leida uued interpreedid, orkester uuesti tervikuks kasvatada, harjutada kokkumängu nullist. Orkestri kvaliteet kindlasti tõuseb ajapikku, aga nende aastate vältel kummitab kaitseväge ja laiemalt kogu meie puhkpillimuusikat mõõnaaeg, mida saaks täna tehtud õigete otsuste abil ennetada.

Kaitseväe orkestri kõrged kutseoskused pole tekkinud üleöö. Need on arendatud ühises töös ja nende lihvimine on võtnud aastaid. Nüüd, mil koosseis on nii heas vormis, et võib tuua Eestile kuulsust kus tahes, tuleks saavutatut hinnata mitte ainult publiku hulgas, vaid ka nende seas, kel on voli avada ja sulgeda eelarve kraane. Ma ei hakka rääkima 41 loomingulisest inimesest, kes on aastaid õppinud, et asuda tööle just muusika vallas. Mul ei tasu olla naiivne ja koputada otsustajate südametunnistusele: te võtate neilt inimestelt nii leiva kui ka elumõtte, kuid ma koputan siiski.

Muusikul on kordades raskem Eestis tööd leida kui näiteks ametnikul. Koondatud riigiteenistuja leiab üsna pea järgmise töökoha, sest turg on olemas ja päris avar. Kes vajab koondatud flöödi- või tuubamängijat? Vahest välisorkestrid? Niisiis loob riik praegu pinnase, et Eesti maksumaksja raha eest kõrghariduse saanud professionaalid lahkuks riigist ning annaks oma anded, oskused ja kogemused nende riikide käsutusse, kus puhkpillimuusika on riigi tasandil veel au sees.

Vaieldamatu argument orkestri säilitamise poolt on, nagu juba mainitud, repertuaar. Jätame kõrvale välisautorite teoste maailmaesiettekanded. Kindlasti leiab hollandlasest helilooja oma loomingu mõtestajaid ka mujalt kui Eestist. Aga eesti enda puhkpillimuusikat, eriti ajaloolist, eriti militaarset, ei saa kuskil mängida nii suures mahus ega nii heal tasemel kui just nimelt siin. Mahukad Eesti-ainelised puhkpilliteosed nagu Urmas Sisaski "Pro patria" kõlavad kindlasti hästi ka välisorkestrite ja -solistide esituses, kuid neil teostel on palju konkurente, uudisloomingut kasvab hulgana üle maailma. Eesti muusikat edendab ja selle pärandit hoiab kõige innukamalt ikka Eesti ise.

Me ei tohi oma loomingut arhiivi tolmuma jätta. Me ei tohi panna Eestimaa heliloojaid olukorda, kus neil puudub põhjus kirjutada puhkpillimuusika suurvorme Eesti teemadel, sest eeldamisi ei suudeta meie kodumaal nõudlikku repertuaari enam esitada. Kaitseväe orkestri kadumine võib tugevalt mõjutada professionaalse puhkpillimuusika järjepidevust Eestis ja panna noori mõtlema, kas üldse tasub valida erialaks puhkpillimuusikat. Nii jõuaksime vähikäigul tagasi Wirkhausi ja Willigerode amatööride aega. Meile kui kultuurrahvale oleks see korvamatu kaotus.

Eesti tahab olla uuenduslik, meile meeldib olla mingis asjas teerajaja. Siinkohal aga tuleks lähtuda traditsioonist ja pieteedist. Eesti riik, mida praegusel juhul esindab tseremoniaalmuusika, ei või panna inimesi õlgu kehitama. Isegi kui loobuda orkestri kultuurimissioonist, jääb ikka alles küsimus, kes ja kuidas hakkab esitama protokollides ette nähtud tseremoniaalmuusikat. Kas väliskülalisi tervitab või Eesti vabariigi aastapäeva paraadi saadab üksikinstrument või hoopis laulukoor? Viimast on vist kallis pidada. Järelikult võime oodata, et riigihümne ja sõjamarsse kannab ette solist, kui eelarve lubab, siis näiteks klaveri saatel. Originaalne, kuid Eesti maine jaoks lubamatu lahendus.

Jah, ühel korral ajaloos on Eesti kaitseväe orkester juba lõhutud. Pretsedent on olemas. See juhtus mustal 1940. aastal, kui likvideeriti ka Eesti riik. Kaitseväe orkestri taasloomine oli 1990. aastate vaeses ja kriminaalses Eestis auküsimus. Miks meie otsustajad nüüd, heaoluühiskonnas, teisiti mõtlevad?

"Sõjavägi ilma relvadeta on jõuetu, sõjavägi ilma puhkpillimuusikata on hingetu," loeme sõjaloolase Hannes Walteri sõnu kaitseväe orkestri kodulehel. Tugevdamaks Eesti identiteeti globaalselt hajusas maailmas peame kindlasti hoidma kaitseväe orkestrit. Liiga tähtis on tema panus Eesti kultuuri, liiga suur on talle usaldatud ülesanne – olla tunglakandjad, panna nii sõjaväelasi kui ka teisi Eesti inimesi uskuma eestluse vaimu.