Ivar Heinmaa sõnul on isegi raske öelda, kui kaua ta filmi "Naised rindejoonel" tegi. "Idee sai alguse sellest, kui me käisime 2016. aastal koos YLE raadioga ühest naiskomandörist tegemas kümneminutilist lugu," ütles ta ja lisas, et pärast koos Soome toimetaja rongiga Kiievi poole sõites hakkasid nad mõtlema, et sellest oleks võinud teha pika loo. "See jäi alateadvusesse tiksuma ja umbes poole aasta pärast ma võtsin kätte, et ajame asjad korda ja hangime rahastuse."

Kuigi aktiivsem töö filmiga sai alguse pärast 2016. aastat, siis näeb dokumentaalis ka kaadreid 2014. ja 2015. aastast. "Ma käisin sõja alguses korduvalt Donetskis separatistide poolel, kui piiri ületamine oli veel üsna lihtne, pärast sinna kedagi enam ei lastud, kuigi ma proovisin korduvalt," ütles ta ja lisas, et kokku näeb filmist viit erinevat naist. "Alguses oli mul rohkem tegelasi, aga osad langesid välja."

"Ma olen sõdades käinud jube palju ja alati on mehi filmitud, seega ma tahtsingi uurida, miks tavalised naised lähevad rindele, üks tegelane on näiteks kolmekordse kõrgharidusega ja Kiievis ministeeriumis töötanud, aga äkki elab koos meestega aastaid mudases kaevikus," nentis ta.

"Meestega on tihti see asi, et kaamera ees läheb jube edvistamine lahti ja hakatakse Rambosid mängida, käiakse automaatidega ringi ja kõik värk," tõdes Heinmaa ja lisas, et naistega on see, et esimesed paar päeva käib show, aga kui sa oled nendega juba mõned päevad koos kaevikus maganud, siis nad unustanud sind ära.