Arvustus. "Naised rindejoonel" on kõike muud kui kerge vaatamine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Naised rindejoonel"

Uus film kinolevis
"Naised rindejoonel"
Režissöör: Ivar Heinmaa
Stsenaristid: Ivar Heinmaa ja Kati LaukkanenHelilooja: Timo Steiner
7/10

Mulle on jäänud mulje, et kaitseväekogemuse juurde – vähemasti jalaväes – käib üks kindel arusaamise-hetk. Sa oled kaevamas kaevikut, aeg-ajalt mõni veebel karjub su peale, maapind on märg ning kaevik, mida sa kaevad, on vastavalt kas liiga väike, kehvalt toestatud või muidu auk, mis kõlbab paremini hauaks. Tõused korra püsti, et teha suitsu, kõnnid kolm kaevikuvahe edasi ja leiad ennast äkitselt silma vaatamas naissoost kaasvõitlejale, kel on kahekümne minutilise ajavaruga valminud täiuslik kaevik ühes vooderdatud riiuliga, kus hoida varumoona ja sigarette. Ning sel momendil jõuab äärmise tabavusega kohale, et iga naine, kellega sa militaarses kontekstis kohtud, suudab puhta sisemise motiveerituse tõttu olla kolm korda hirmuäratavam vastane kui enamik mehi.

"Naised rindejoonel" on üks neid filme, mille pealkirja lakooniline konkreetsus väljendab nii tema formaalset – tõepoolest kohtume naistega Ukraina idarindel – kui sisulist tasandit. Läbi kaamera saame tuttavaks naistega, kes saatuse tõttu on sinna kas jäänud või sisemise kohusetunde tõttu suundunud; teisisõnu peamiselt memmekeste ja sõduritega, rõhk seejuures küll tugevalt viimaste kogemuse kajastamisel.

Tähelepanuväärne on see, kuidas tunnise kestvusaja jooksul suudetakse läbi eri naiste portreede sõduriks olemise kogemusele anda äärmiselt mitmetahuline ja tundlik sissevaade. "Naised rindel" ei heida valgust ainult sellele, mida tähendab olla naine rindel, vaid ka sellele, mida tähendab võtta rinne endaga kaasa tsiviilellu. See, kuidas filmi peategelastes peegelduvad sõja eri tahud ja see, mida sõda inimesega teeb, on teoses igati ja mitmekülgselt saavutatud.

Nende peegelduste tabamiseks on kasutusel konkreetne ja jõuline pildikeel. Kaamera jääb filmi vältel staatiliseks ja liikumatuks, mis toetab suurepäraselt sõjatandri poolt pakutavaid, pool iseeneslikult tekkivaid metafoore. Lõpuni tundub kaamera hoidvat oma tegelastest teatavat distantsi, mis üheskäes tundliku montaažiga paneb vaataja enam kui tihti olukorra ette, kus naissõdurite eluolu mikrokosmosest peegeldub välja sõjakogemuse universaalsus.

Formaalsete elementide osas tuleb küll natuke võtta muusika kallal, mis on kohati liiga pealetükkiv. Helitaust võtab kohati filmilt peene ambivalentsuse ja tekitab tunnet, nagu sooviks teos ette öelda, mida vaataja peab tundma. Arvestades ainese toorust ja tähenduslikku laetust võiks soovida rohkem vaikust. Tegu on materjaliga, mis räägib mitmekihiliselt ja tähenduslikult enda eest.

Naised, keda film on valminud portreteerida, tunnevad ennast kaamera ees vabalt ja mugavalt, pakkudes vastuseid enamikele küsimustele, mis vaataja peas võivad tekkida. Ei tea, kas siinkohal oleks paslik kiita filmitegijaid või rindekonteksti enda karmi reaalsust, kuid kaamerahirm jääb Donbassi hirmude võrrandist välja. Olgu kuidas on, kuid sissevaated nii sõdurite kui ka rindepiirkonda kinni jäänud ja poollagunevates majades oma elupäevi veetvate vanadaamide eludesse on kantud elulisusest.

Film suudab toimida näitena sellele, kus surma kohalolu taustal helgivad argielu detailid ja igapäevasused sedavõrd elusamalt, tähendusrikkamalt ja soojemalt. Seda traagilisem on filmi teises pooles nähtavad kaadrid sõdalastest, kes ei suuda rindelt naastes enam tsiviileluga kohaneda. Sõja hinnana ei joonistu välja ainult lõhutud kodud, kaotatud elud ja purunenud unistused Ida-Ukrainas, vaid armid tuhandete hingedes, kelle jaoks on tapetud kamraadide mälestus ja traumajärgne stress igapäevane reaalsus, mida ei täida see, kui sulle öeldakse "kangelane".

Siinkohal jõuan punkti, kus tunduks õige anda lugejale mõne peategelase portree, kuid filmi enda peenetundelist kujutamist ja oma subjektidele kingitud eneseväljenduslikku autonoomiat arvestades tundub see üleliigne. Vaadake parem filmi!

"Naised rindejoonel" ei näita verd ega laipu ehk peaks seeläbi sobima nõrganärvilistele, olles samas siiski kõike muud kui kerge vaatamine. Küll on film vajalik vaatamine kõigile, kes soovivad heita pilgu sõduri hingeellu või Ida-Ukraina trööstitusse argipäeva. Ning film on kohustuslik kõigile neile, kes näevad naiste rolli riigikaitse aspektist koduhoidjate või millegi sellelaadsena. Antud filmi peategelased suudavad selle väite ümber lükata 500 meetri pealt ning .50 kaliibriga. Seejuures veel ilma optikata.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: