Johanna Ross. Kudumise hiilgus ja viletsus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Illustratsioon Autor/allikas: Liisa Kruusimägi

Kudumine nähtusena seostub ühtaegu nii maavillasuse ja kõige muu kodusega kui ka glamuurse ja (kõrg)moodsaga, minevikulise ja tänapäevasega, lääne ja idaga. Nõnda sõltub kontekstist seegi, mis pilguga vaatame näiteks 21. sajandi Eestis – kas siis isiklikus või avalikus ruumis – kuduvat isikut, kirjutab Johanna Ross Müürilehes.

Kui alustada isiklikust teekonnast, siis 1990. aastate teisel poolel põhikoolis käies suhtusin kudumisse üsna samamoodi nagu teised meie klassi tütarlapsed: käsitöö võrdus sunnitööga ja kõik ootasid pikisilmi selle jama lõppu. Haavale hõõrus soola sooline ebaõiglus, sest poiste tööõpetus tundus otsast lõpuni üks naljategemine kahjutute veidrike käe all ja koduseid ülesandeid ei antud. Tüdrukute õpetajaks oli seevastu range naisterahvas, kes risti ette löömata võis jätta järgmiseks nädalaks valmis kududa näiteks kaks kampsunivarrukat. Mõte, et see on ju täiesti võimalik, kui igal õhtul kodus tunnike vaeva näha, tundus perversse naljana. Valminud objektid olid reeglina niihästi inetud kui ka kasutuskõlbmatud. (Ainult minust klass eespool käinud Kriss Soonik, kellest sai hiljem pesudisainer, heegeldas ükskord päris viisaka välimusega bikiinid.) Kui saksa keele tunnis pidi loetlema oma hobisid, nimetasin groteski mõttes kudumist ja võitluskunste – midagi nii nõmedat ja nii lahedat ei saanud ju koos käia.

Kudumine sattus uude valgusse siis, kui tutvusin keskkooli lõpuklassis paar aastat vanema Katre Pärnaga, kes on nüüdseks kuulus semiootik. Tulevase semiootiku Pärnaga käis kaasas kõik, mis on ilus ja ihaldusväärne: vaba tudengielu Tartu agulis, psühholoogialoengud kevadist päikest täis Vanemuise ringauditooriumis, lillevaasist kohvi joomine, alternatiivsed peod. Välja nägi ta täiesti vaimustav. Tal olid nulliga maha aetud juuksed ning ta kandis omavalmistatud riideid. Nende hulka kuulusid suured soonikkoes kampsunid, mis üürikese kasutamise järel välja venisid ja hakkasid ulatuma kandjale põlvini. See kõik oli nii jäägitult ahvatlev, et pärast põgusat vastupanuperioodi tundsin, et pean samuti pardale hüppama.

Esimesed kümme aastat kudusin eranditult rõivaid, mida ei olnud võimalik kanda. Need olid odavast karedast lõngast, enamasti kas liiga väikesed või liiga suured ning valmistatud lõigete järgi, mis võisid näha kaunid välja pildil, ent mitte minu seljas. Peamiselt toimis kudumine meelerahustajana loengute, konverentside või kõnekoosolekute ajal. Kärsitu inimesena kippus mind kohutavalt vihale ajama, kui ettekandja laskus küsimuse süstemaatilise käsitlemise asemel ekskurssidesse vabal teemal; kudumine lubas sellistel puhkudel vältida painavat tunnet, et raiskan auditooriumis oma noort elu, kuigi aitas ka keskenduda igati adekvaatset juttu kuulates. Ülikooliõpingute käigus selgus, et innukas kuduja on ka teine sõber ja paleus, pedagoog ning kultuurikriitik Epp Ollino. Vanematest kolleegidest-kirjandusteadlastest võis konverentsidel vardaid näha näiteks Eve Annuki ja Tiina Kirsi käes.

Alles ligi kakskümmend aastat hiljem olen jõudnud nii kaugele, et soojendangi end peamiselt omakootud kampsunitega ja mõnda eset on valmis kandma koguni teised inimesed. Meelerahustuseks kasutan kudumist ikka veel, näiteks eriti suure ängistuse talvedel olen püüdnud matta meeleheidet absurdselt peenest lõngast kirikinnastesse. Mõnikord õnnestub.

Kultuurilised konnotatsioonid

Sellise isikliku teekonna tõttu on mind huvitanud kudumise kultuurilised konnotatsioonid ja staatus. Kuidas saab sama asi tunduda nii intensiivselt lame ja nii intensiivselt äge? Mida kudumine õieti tähendab?

Ilmselt ei üllata kedagi kudumise sümboolne seos traditsioonilise koduse naiselikkusega, mis omakorda võib kanda olenevalt kontekstist ja tõlgendusrõhust positiivset või negatiivset märki. On konventsionaalselt idülliline pilt, kus ema koob, tema jalge ees kordab lapsuke koolitükki ja kassipoeg mängib lõngakeraga. (Tegelikult on äärmiselt tülikas, kui kassid või lapsed kasutuses olevale lõngakerale käpad külge ajavad.) Samas tähendab see, et "kodus koovad" need inimesed, kellel ei ole midagi paremat, huvitavamat ega tähtsamat teha. Agatha Christie vanaprouast detektiiv Miss Marple koob just seepärast, et see tegevus seostub igavuse ja kahjutusega, kuigi tema puhul osutub see muidugi petlikuks. Kui loodusuurija Gerald Durrell kirjutab "oma perest ja muudest loomadest", kirjeldab ta pereliikmeid kummaliste veidrikena ja ema, hajameelse proua Durrelli üks veidrus on just nimelt komme kududa; varrastel silmi lugedes jääb tal märkamata kõik ümberringi toimuv.

Kudumisel on aga ka hulgaliselt teisi tähendusi ja esinemisvorme, millest mitmed vastanduvad kahjutule kodusele kudumisele. Suur osa neist on küllap mingil kujul ammu olemas olnud, aga taas esile kerkinud hiljaaegu – Vikipeedia paigutab "kudumise taastuleku" 21. sajandi algusse. Päriselt ära kadunud ei ole see muidugi kunagi, aga siis omandas see ägeda, moodsa ja ehk lausa noortepärase oreooli. Aastatel 2003–2007 andis Debbie Stoller välja raamatusarja "Stitch 'n Bitch", kus kudumisõpetused on paksult täis sõnamänge ja popkultuurilisi allusioone (näiteks peatükipealkiri "Oops, I knit it again" viitab Britney Spearsi hitile). Ilmus arvukalt teisigi kudumisraamatuid ja -ajakirju, kuni vähehaaval kolis kudumismaailm internetti. 2007. aastal alustas kudumisportaal ravelry.com, millel on nüüdseks ligi üheksa miljonit kasutajat.

Arusaadavalt on lõngast esemete valmistamine seotud moekunstiga – see on miski, mis on tegija jaoks kunst ja tarbija jaoks luksus, aga mõlema jaoks vääristatud eneseväljendus. Kui moeajakirjade lipulaev on Vogue, siis kudujate jaoks on olemas Vogue Knitting, kuigi see on viimasel ajal oma tegevust koomale tõmmanud. Selle nurga alt nähtuna kanduvad kudumisele üle paljud kõrgmoega seonduvad stereotüübid: moefotodel esitlevad kootud rõivaid piitspeened, äraolevalt morni näoga modellid; mitmed meessoost kudumidisainerid on avalikult geid (Kaffe Fassett, Martin Storey, Arne & Carlos jt).

Vastukaaluks on kudumisel omad seosed rohujuuretasandi kodanikuprotestiga. Kui 2016. aastal valiti USA presidendiks Donald Trump, said varsti pärast seda alguse nn naiste marsid, millega protestiti uue presidendi naistevastaste vaadete vastu. Naiste marsi üheks sümboliks sai omakorda nn pussyhat – isekootud või -heegeldatud roosast lõngast müts, mida paljud osalejad kandsid. Pussyhat'ide valmistamise õpetusi jagati internetis ja neist sai protestimarsi oluline visuaalne sümbol. See kannab edasi pikaajalist traditsiooni, kus naiskäsitööd nähakse vaikse mässuna patriarhaalse korra vastu. Nn geriljakudumise raames on kaetud koepinnaga avalikke objekte, nt puid, skulptuure ja tuletõrjehüdrante.

Matemaatika pakub kudumisele omakorda sümboolset silda naissfäärist välja. Vahel leitakse, et kudumine ongi puhas matemaatika – kui sisestada õiged numbrid, võib tulemust ennustada täie kindlusega. Peaaegu vältimatult vajalik sisend on silmuste arv 10 sentimeetri kohta, et teada saada, kui suur tuleb valmiv objekt. Kuid arvutada tuleb ka kahandamisel ja kasvatamisel, rõivasuuruste teisendamisel jne. Sedakaudu on võimalik esitada kudumist peaaegu et "kõva teadusena", igatahes millegi täiesti vastandlikuna pehmele, koduselt naiselikule tegevusalale.

Ida-Euroopa labane kude

Kultuuriuuringutes on nimetatud järelejõudmise loogikaks tunnet, et Ida-Euroopa on Läänest maha jäänud ja peab kõvasti pingutama, et järele jõuda.1 Tihti peetakse seda tagurlikult hierarhiliseks suhtumiseks, millest tasuks õppida läbi nägema. Paraku on just niisugune tunne asja sees viibides sageli väga tugev. Kuna ka kudumise taastulek sai alguse lääne pool, tajusin seda eriti oma kudumisharrastuse algusaegadel õige võimsalt. Seal võis see juba olla omandanud glamuursed konnotatsioonid, siin aga kujutas enesest ikka veel igavat kodust tegevust. Olukord on võrreldav sellega, kuidas meie, idaeurooplaste lapsepõlveköökides aelenud amorfsest ja ligedast teeseenest hakati tootma kallist pudelijooki nimega kombucha.

Nagu teeseenevesi, seondub kudumine veel nõukogude kontekstis vajaduse ja odavusega. Seevastu 21. sajandil ei ole see miski, mida maksaks teha kokkuhoiu eesmärgil. Isegi kui osta odavapoolset toorainet, saab kiirmoeketist valmis kampsuni kätte märksa soodsamalt kui lõnga hinna eest, töötunde üldse juurde arvutamatagi. Pehme, vastupidav, kaunivärviline lõng on aga juba mitu korda kallim. Lõngadel ja isegi varrastel on omad kvaliteetsed brändid (Malabrigo, Noro, Addi…), mis on saanud nüüdseks muidugi ka eestlase jaoks kättesaadavaks, sedamööda kuidas on kahanenud üldine elatustaseme erinevus ida ja lääne vahel.

Mis puutub kudumisõpetustesse, kipub 20. sajandi pärand olema väga lakooniline. Isegi kui mõnes raamatus või brošüüris leidub enam-vähem viisaka moega rõivatükk, on lisatud info sageli napp: "Kulub 300–400 g peenemat lõnga. Koo kampsun nagu pildil, tiki alumisse serva roosid." Heal juhul on antud mustrileht rooside tikkimiseks. 21. sajandi õpetused ütlevad seevastu meetri täpsusega ära, kui palju kui jämedat lõnga on tarvis, annavad ette täpsed silmuste arvud ja õpetavad samm-sammult sooritama kõiki vajalikke võtteid.

10–15 aasta eest leidus suur osa neist õpetustest veel paberkandjal kudumisajakirjades, mida oli Eestisse samuti kallis ja keeruline tellida. Nüüd saab enamasti osta Ravelry kaudu paari klikiga PDF-faili. Huvitava kõrvalmõjuna on see hõlpsus aidanud läbi lõigata põlvkondadevahelist sidet ja murendada kohalikku sidusust. Minu isapoolne vanaema oli suur kuduja ja ka ema kudus noorena palju, aga ühtki võtet ei ole ma õppinud nende käest, ka mitte siinsetest käsitööajakirjadest või arvukatest Eesti kudumiskogukondadest (mis on vägagi olemas), vaid ikka ise, üksi ja võõramaa internetist.

Eriti tugev on seejuures keele jõud: eestikeelsed terminid, nagu kannakiil või ringse passega kampsun, kannavad mind otseteed tagasi õuduste käsitöötundi. Ingliskeelsed nimetused2 mõjuvad seevastu süütult ja ahvatlevalt ning seonduvad glamuursete moefotodega, täpselt nagu keskuse kultuur teeb seda alati perifeeria elaniku jaoks. Ise veendunud eesti oskuskeele kaitsjana olen püüdnud neist seostest üle olla. Aga olgem ausad, ei aita kaasa, kui sellesama asja kohta öeldakse tsentri keeles stockinette ja perifeeria keeles labane kude.

1 Tlostanova, M. 2015. Ebakõlas hääled feministlikus kooris: postsotsialistlik feminism "tagasimineku", "nullist alustamise" ja "idajärgse" taaseksisteerimise vahel. – Ariadne Lõng, lk 168–180.
2 Vastavalt heel gusset ja circular yoke sweater.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Müürileht

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: