Mõnes mõttes vastab Riho Västriku värske 15 minutiline eksperimentaalfilm "Patarei" sellele mõttele, mille esitasin aasta algul Maria Aua filmist "Rauaniit" kirjutades: "Maailm oleks palju ilusam paik, kui kõigist olulistest hoonetest valmiksid sellised elavad ja hingavad portreed.". Ja no näed siis, ka üks Eesti (kuri)kuulsamaid ehitisi on nüüd filmi valatud. Õigem oleks isegi öelda, et Västrik on surunud veerandtundi kokku kogu lootusetuse ja ängi, mis nendesse seintesse aastakümnete jooksul kogunenud on.

Mattias Veermetsa kaamera lendab mööda Patarei lagunenud konge, kõhedaid koridore ja judinaid tekitavaid sisehoove justkui otsivalt. Aga mida ta otsib? Väljapääsu? Vastuseid? Lahendusi? Võimalik, et neid kõiki korraga, aga ega lahendusteni lõpuks ei jõutagi. Küll aga leiab ta kogu selles trööstituses kübekese kummastavat poeesiat, mida vähemalt mina seal varem näinud pole.

"Patarei" ei ürita ratsionaliseerida üht niivõrd vastaka ajalooga hoonet. Filmi eesmärk pole lohutavalt öelda, et nüüd tulevad metseenid, lasevad seinad üle värvida, koledused kinni katta ning kogu jubedus unustatakse. Västrik lavastab ikkagi tõupuhast õuduslugu, näidates, et need sajad ja sajad lood – kui tahate, siis vürtsitamiseks võime öelda ka kummitused – hõljuvad seal tänaseni.

Tõsiasi on see, et Kristi Eberharti kirjutatud ja Tambet Tuisu poolt esitatud tekstid, mis kogu pildirida saadavad, kipuvad tervikut isegi liialt lõhkuma. Muidugi, need aitavad avada, miks ikkagi aegade jooksul sinna vanglamüüride vahele satutud on, kuid Västriku hulljulge ja kohati isegi psühhedeelne visuaal räägib seda sama lugu ka ilma sõnadeta. Pigem piisanuks lihtsalt Ekke Västriku hektilisest, otsekui kildudeks murtud muusikast, mis süvendas seda kõhedat emotsiooni niigi.

Keeruliseks võib osutuda aga selle filmiga kahekesi jäämine. Filmi näidatakse vaid veebiruumis – muidugi, kinos poleks ka 15-minutilise filmiga mitte midagi peale hakata! –, mistõttu peab vaataja suutma jätta kõrvale kõikvõimalikud segajad ning püüdma jäägitult sellesse audiovisuaalsesse rännakusse sisse minna. Ehk on koroonaviiruse tõttu kodus istumine ja telerist filmide vaatamine seda oskust arendanud, kuid ise tunnetasin küll, et nii peenelt lavastatud visuaal nõuaks kinosaali ja n-ö nullkeskkonda, kus see murdnuks ilmselt veel palju salakavalamalt vaataja maha.

Tendentsina on aga positiivne, et Eestis tehakse ikka ja jälle vaatlevaid eksperimentaaldokke, milles pole niivõrd oluline mitte räägitav lugu, vaid need järeldused, mida vaataja ise nähtu põhjal teeb. "Patarei" on väike filmimonument, mis toimib tulevikus kui märkimisväärne kroonika, sest tõenäoliselt saame õige pea näha juba hoopis teistsugust Patareid.