Arvustus. "Gunda" annab loomale võimaluse inimest vastu vaadata

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
"Gunda" Autor/allikas: Kaader filmist

Uus dokumentaalfilm kinodes
"Gunda" (2020)
Režissöör Viktor Kosakovskiy

Viktor Kossakovski "Gunda" on ilmselt üks traagilisemaid filme, mis sel aastal me kinodesse jõudnud. Selles filmis ei astu üles ühtegi inimest, kuid me näeme maailma, mille inimene on loonud, et hoida käigus oma tarbimisiha. Gunda on emis, kes kasvatab ühes kuudis kümmetkonda põrsast, talitades nendega nii nagu üks emis seda õigeks peab. Pooleteise tunni sisse mahub Gunda ühe pesakonna lugu, episoodidena ka kõrvalepõiked maailma piire avastavatest kanadest ning kevadel esimest korda aasale pääsevaist lehmadest ja mullikaist. Kõik nad peavad omal moel toime tulema piirangutega, mida inimene on nendele seadnud ja mis, kahjuks küll, on neile koduks. Kõige sümboolsem on ehk ühejalgse kana katse end aiaaugust läbi suruda, sinna, kus piire nähtavasti ei ole.

Kossakovski armastab vaadelda, kuid ta pole lihtsalt dokumentalist, kes tundetu masinana nähtu jäädvustab. Kossakovski filmides on alati sees emotsionaalne väärtus, mis oma tagasihoidlikul moel ootamatutes kohtades ilmneb. Selle väärtuse leiab Kossakovski just vaadeldes ja lubades ka oma vaatajal sama protsessi läbi teha. Sellest ka ajaliselt pikad kaadrid, mis justkui jäljendaks kohaolekutunnet. Kanade, lehmade, sigade jälgimine on rahustav ja kodune - seda teab igaüks, kes koduloomadega mingis eluetapis kokku puutunud. Sind usaldavad elukad ajavad omi asju, mõni toimekam ja tarmukam kui teine, igaühel oma iseloom, karakter. Rõõmu ja kurbust tunnevad nad samadel põhjustel kui teisedki elusolendid - rõõmu toovad soojus, turvalisus, toit, seltskond ning kurbust see, kui neist peab ilma jääma. Kossakovski ei kirjuta oma tegelastele montaažiga ega pealeloetud tekstiga sisse inimesele arusaadavaid tõlgendusi, ta ei tõlgi nende tegevust inimkeelde nagu seda tehakse loodusfilmides või kogupere loomafilmides. Kossakovski laseb neil olla ja inimesel ise sellest olemisest oma järeldusi teha. 

Kossakovski teene seisneb selles, et ta annab neile vaikivatele ja urbaniseerunud inimesele ka märkamatutele kaaslastele võimaluse vastu vaadata, ta annab neile näo. Loomade pilgus, mis kaamerasse suunatud on uudishimu, üllatus, küsimus, kuid see on ka süüdistus nende olude eest, kuhu me oleme need loomad pannud. Noorte lehmade ja pullimullikate vabadust piirab aed, me teame nende saatust, nemad seda ei tea. Emaarmastusega kasvatatud põrsastest ilma jääva Gunda lugu on siinjuures kõige traagilisem. 

Mida me neile loomadele siis võimaldame vastutasuks nende elu eest? Mis on siis inimlikkus, kas kehtib see mõiste ainult oma liigikaaslaste kohta? Või kas pole inimlikkuse kõige ilmsem väljendus just selles, et osatakse hoolida ka muust loodusest? 

Need on suured küsimused ja sellepärast on "Gunda" ka suur film. Veiste majesteetlikkus, kanade aristokraatlikkus ja sigade inimlikkus ei olegi antud juhul pelgalt epiteedid.

Toimetaja: Kerttu Kaldoja

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: