Intervjuu Karl Martin Sinijärvega. Enne oli üks ulgumine ja hammaste kiristamine

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Karl Martin Sinijärv Autor/allikas: Paide Teater

4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja üleüldse mitmekülgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on küll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa. Karlaga on see värk ka, et mõnusa ja rahuliku jutuvoo käigus löövad pidevalt särama eredad elektripirnid, kirjutab Valner Valme Loomingus.

Aastal 1989 debüütkoguga "Kolmring" ("Kassett '88" koos Ringo ­Ringvee, Märt Väljataga ja Tõnu Trubetskyga) avalikkuse ette jõudnud luuletaja on sealtpeale ilmutanud mituteist luulekogu nii üksi kui ka mitme peale, ­näiteks pannud kokku kaks "Kaardipakki" koos Elo Viidingu, Triin Soometsa, Asko Künnapi ja Jürgen Roostega. Koguga "Artutart & 39" (2002) võitis Karl Martin kirjanduse sihtkapitali luule aastapreemia. Juhtinud ligi 15 aastat ETV-s saateid "OP!" ja "Jüri Üdi klubi" ning ligi kümme aastat ka kirjanike liitu, on ta ­kirjanduse ja muu kultuuri eesliinil mütanud põhjalikult. Seda kõike märkas ka president Toomas Hendrik Ilves, kes andis 2013. aastal Sini­järvele Valgetähe IV klassi teenetemärgi. Seni viimane luulekogu "KMSX: kuidas öelda" ilmus viie aasta eest, tänavu on tulemas lisa.

Mis on olnud su selle kevade eredaim elamus?

Distantsõpe ja kodutöö ja nendega kaasnev ­võimalus pojaga iga päev mõnus jalutustiir teha. Siin on viirus toonud midagi loodetavasti pöördumatut. Teinud selgeks, et parim viis hariduse andmiseks ei ole kupatada lapsukesi mitme või mitmekümne versta taha kõnesid kuulama, ning parim viis midagi päriselt välja mõelda või ära teha pole inimeste hoidmine kellast kellani avakontorites pilgupiitsa all ja mürareostuse ja koosolekute orjuses. Ma usun, et siit kasvab välja uus sünergia, sest väga raske on inimestele uuesti ja tagasi selgeks teha, et vanasti oli õigesti.

Eks näis, mida saab paremini kaugtööna teha ning mida päris kindlasti ei saa. Praegu kestab ere elamus päevast päeva.

Aga ärme lähme mööda ühest ilusast numbrist 50. Kas mõtlesid näiteks 10- või 20-aastasena vahel, milline sa oled viiekümnesena, ja kui, siis kas vastad ettekujutusele?

Ei mäleta, et viiekümneaastasus oleks mingi teema olnud. Toda mõtlin küll teinekord, kuidas olla tore vanake, mõtlen vahel praegugi. Ja mäletan, et kunagi kaheksakümnendate keskel arutlin, et ega see Paul-Eerik liiga noor poeet enam olegi, ega Tina Turner liiga noor laulja. Nad mõlemad kuulusid sel ajal mu meelte majas alles avastamisele ja olid põnevad, on tänagi. Tina on Paul-Eerikust muidugi tubli kolm aastat vanem. Jalad on mõlemal väga ilusad. Eestikeelset sõna valdab Paul-Eerik paremini, ja eriti just vanas eas. Retsept!

Mis võlu sel viiekümnel ikkagi on? Sellest tehakse tavaliselt päris suur number. Ma teen praegu ka. Kas ise tunned mingit vahet? Mina eelmisel aastal ei tundnud.

See on selline ilus arv aastaid, et "õnne ka viimaseks veerandsajaks" on nagu tiba vara soovida, aga "teist samapalju veel" kõlab juba hea pakkumisena. Noh, et pool elu oleks justkui elatud. Pool elu võib muidugi juba sündides elatud olla, keegi ei tea ju, mis saab. Tuleb uus viirus ja elame kõik kolmesaja-aastasteks. Seda häda veel vaja.

Ei näe praegu vanustel vahet, las Taevataat ja Einstein toimetavad oma täringutega teispool hämara rajamaad.

Lähme igapäevaste asjade juurde. Töötad kultuurinõunikuna Rahvusraamatukogus, mis nõu annad? Olen raamatukogu veebist näinud su raamatu­soovitusi.

Annan nõu siis, kui oskan ja kui küsitakse. Noid ootamatuid asju tuleb päris palju ette, kui on tarvis natuke teise tausta ja suhtlusringkonnaga inimesi, kui aastatega hästi sisse töötanud kollektiivis omast käest võtta on. Pidevalt muutuv põnevus on praegu aina lähenev Rahvusraamatukogu rekonstrueerimine, millega seoses peame kõik mõtlema, kuidas uuenenud majas edasi tegutseda ja mismoodi vahepealsetel aastatel kultuuriliselt ärksa asutusena pildi peal püsida. 

Üks tõhus raamatukogu koondab endasse tänapäeval päris palju tegusust, pole ta ühtigi harilik raamatujaam.

Varem korraldasid ka kultuuriüritusi, aga nendega on sel aastal ju ­kehvasti olnud.

Veebilora on niigi palju ja seda tohiks juurde toota üksnes äärmiselt kvaliteetsel kujul. Avalikke ülesastumisi elusa publikuga pole tõesti palju pakkuda saanud, ent eks tule silmad ja kõrvad lahti hoida, et teaks, mida kallis kundestik vajab ja tahab.

Vahel on sind siin-seal ikka olnud näha, kuulda ja lugeda. Oled pool elu teinud ka kamba peale igasugu asju, küll Jürgen Rooste ja Asko Künnapiga koos ja muud. Su viimatine soololuulekogu ilmus viis aastat tagasi. Kas on midagi pooleli?

Midagi on ka pooleli. Paar asja on valmis, olgu neil ilus trükivalgust näha ümariku sünniba-aasta sees. Lastele kirjutamine tundub aina põnevam – ja üha keerulisem. Ja seda põnevam! Ja seda…

Koos tegemine on omamoodi krutskilik ja vastastikku rõõmustav, nii et ju me üht-teist varsti ka ühes valmis nikerdame.

Sul ju jutt jookseb hästi, miks sa romaani ei kirjuta? Või on Eestis romaane juba liiga palju?

Kust sa tead, et ma ei kirjuta? Kuule, see on suur ime, et meil siin üldse midagi on. Inimhulga  poolest on meid ühe suurema maailmalinna pisema linnajao jagu. Kust kohast ei pruugi ühtki kirjanikku, heliloojat ega olümpiavõitjat eales võrsuda. Me tahame oma olematu inimressursiga kõik väljad ära katta ja igal pool veel kõvad tegi­jad paista. Juba see tahtmine üksi – võimas. Et vahel õnnestub, imeasjake ise. Kas minu romaani on vaja? Kas ma tahan seda kirjutada? Ei kinnita ega lükka ka ümber. Igasugu lahedatest plaanidest varakult rääkimine on kuradist.

Ütlesid mõne aasta eest "Postimehe" arvamusloos, et enamik asjalikest asjadest on ammu ära öeldud ja seda, mida öelda, pole palju. Jube tore avaldus ühelt kirjanikult ja kultuuritegelaselt, kelle töövahend on sõna. Kuidas sellega on, kas põhimõtteliselt võiksimegi järjest vähem rääkima hakata, mida vanemaks saame?

See on natuke nagu pikksilmaga vaatamine, et kummast otsast sa kaed. Miks arvata, et meil sinuga tuleb siin ja praegu kohe pähe rohkem häid mõtteid kui paksus mudas elanud sellidel sajandite peale kokku? Ei ole võimalik. Õigeid asju tuleb igal ajal uuesti ja uutmoodi öelda, siis teinekord polegi "mis" enam nii tähtis kui "kuidas".

Omavahel võiks alati rohkem rääkida, ehk nõndasi koorub ka üht-teist, mida on mõtet kirja panna. Linnar Priimägi on näiteks autor, kelle tekste tasuks siitsamast "Loomingust" üle vaadata. Vihastamisvõimalus on, ent targemaks saamise kohustus samuti. Vana tark Benjamin Franklin ütles, et kirjutage midagi, mis oleks väärt, et seda lugeda, või siis tehke midagi, mis oleks väärt, et sellest kirjutada. Soovitan mõlemat.

See on õige jah, et öelda uuesti, aga pisut teisiti, sest peale tulevad noored, kes tahavad oma jao täis rääkida. Neile oleks ebaõiglane teatada, et kuulge, kõik on öeldud, mis te lahmite. Äkki peaks üldse ühiskonnas noortevõimu kehtestama, las nemad räägivad, vanemad inimesed enam ei viitsi.

Noored räägivad uut moodi, ka vanadest asjadest. Vanad räägivad vana moodi, ka uutest asjadest. Kokku tuleb üks vastne keerd ja aastaring ­kultuuripuule, ajalugu kordub, võib-olla farsina, ent mitte ilmtingimata. Vahel ta võtab kätte ja jätab kiuste kordumata.

Kõigi nende uute, vanade ja põimunud kõneviiside peale kokku on olukord selline, et räägitakse kogu aeg sõnavabadusest, aga ei mõelda, et sõna aluseks on mõte. Kui mõtet ei ole, siis ei ole mõtet sõna võtta. Mis sa arvad sellest?

Sõnavabadusega on nii ja naa. See ei ole absoluutne, alati jääb asju, mille avalikustamine on seadusega keelatud, ja jääb neidki, mille kohta normaalse inimese kõhutunne ütleb, et las parem olla vagusi. Mõtteka sõna ära peitmiseks on täieline sõnavabadus parim viis – keegi ei leia enam kullaterakest liivajõest. Et mitte inetumalt öelda. Me oleme tänase sõnavabadusega omadega just sellesse vesiliiva jõudnud. Aga see läheb üle. Nautige internetti ta tänasel kujul, kuniks on. Vaevalt, et kauaks.

Vabaduse koha pealt nõus. Vohamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Aga Eestis avastatakse siiamaani, et oh, meil pole enam Nõukogude võimu, nüüd oleme vabad, kui enne oli kõik keelatud, siis nüüd peab olema kõik lubatud. Kõik vist ei pea olema lubatud, sest elu aluseks on ikkagi kultuurikiht. Ja seda kihti tuleks kasvatada, sest mõnes valdkonnas, kas või poliitikas, on see õhukeseks jäänud. Mis on sinu jaoks vabadus?

Rebase-Rein "Mõmmis ja aabitsas" ütles Lembit Ulfsaki häälega: "Sõbrad, kas te teate, mis asi on vabadus? Vabadus on see, kui sa ei ole enam kännu külge kinni seotud!" Aga vabadus on ka vabadus olla kännu külge kinni seotud just seni, kuni soovid. Vabadus on vabadus endale ise piire seada. Hea lastetoa ja moraalse kompassi olemasolu eeldades. Et nendega on nii, nagu on ja on alati olnud, leiutati igaks juhuks ka seadused. Millega on kogu aeg üks igavene jama. Vabadus on saata vabavärss Kuu peale ja kirjutada paarsada värssi eleegilist distihhoni. Või vastupidi. Kehval luuletajal on vabadus teha sama, ent jätta mõlemad avaldamata – või teda tabab vabadus saada ilmarahva naerualuseks.

Mõte mõtteks, aga järgmise tasandi vabadus on keeleline, minu meelest. Kuidas öelda, selles on omaette mõte, nagu sa enne märkisid. Sa ise oled nii oma luuletustes kui ajakirjanduslikes juttudes ja sõnavõttudes olnud alati mänguline. Sul on mingi oma laad. Kui loen su teksti, siis hakkab sinu häälega mees rääkima. Isegi kui nime juures poleks. Räägib rahulikult, väljapeetult, nutikalt, aga mingi krutski on asjal sees. Sul on oma keel. Kas igal inimesel on oma keel? Vähemalt võiks olla?

Võiks olla. Oma meel on igal inimesel kindlasti, aga igaüks ei ole eriline keelekäpp. Väljendusviise on palju. Keel võib muidugi palju laiem mõiste olla ja sel juhul on kindlasti igaühel oma keel, mitte ainult inimestel. Jaan Tõnisson mäletatavasti oskas liblikate keelt. Mulle meeldiks osata kivide keelt, aga meie elu on selle õppimiseks natuke lühike. Küll lobiseks rändrahnudega! Tead küll, need võõrkivid, kes jääajal siia meie maale tulid ja nüüd end peremeestena tunnevad? Mingu jooksku edasi seal Soomes!

Võib-olla piirangud ei luba. Meie vestluse ajal on piirangud hakanud tasapisi leevenema. Aga mis siis oleks, kui elu jääbki aplausita? Kino kinni, ­raamatuid enam rambes, ent kirglikus kirjandushuviliste seltskonnas ei esitleta? Teater, ütleme, jääb, aga mängitakse nagu korvpalli tühjadele saalidele ja ­kantakse siis veebist või telekast üle. Harjume ära?

Just meie vestluse ajal? Oi, kui tore! Aga kõigega harjub. Teatri maagia mulle läbi ekraani kohale ei jõua, see on nagu kehvasti ette loetud raamat. Pallimänge ongi telekast parem vaadata, ent ainult juhul, kui mina olen teleka ees ja tribüünid on neid teisi täis, näidatakse kordusi ja puha. Esitlused esitluse pärast jäävad ära, no ja siis. Raamatud ei kao kuhugi. 

Siit kriisist on palju õppida, kasvõi seda, kui oluline on, et meil jätkuks avalikke ja salalikke toitlustus- ja jootlustusasutusi ning et me neis käiksime, et nad elus püsiksid. Mingu üle see mõtteviis, et las soomlane hoiab oma rahakoti peal neid kõrtse ülal, mina ostan odava viina ja kotleti ja kirun köögis riiki. Brežnev on surnud, sõbrakesed!

Kas digimaailm on asendustegevus, paralleelmaailm, reaalse elu osa või ilmsiks saanud ulme?

Kõike seda ja enamgi veel, aga kui ta ära kukub, siis pole ka midagi katki. Noh, natukeseks ajaks natuke on, aga ei hullu. Tuleb midagi uut ja ­etemat. Vaat kui elekter ära kaoks, siis sellist elu oskaksin ma ehk kuidagi ette kujutada, aga mitte elada. Minu jaoks on inimkond päriselt elanud tiba üle saja aasta, enne seda oli ulgumine ja hammaste kiristamine.

Raamatuid loed endiselt peamiselt telefonist? Ei ole paberisse tagasi pöördunud?

Peamiselt jah. Ei pea sõltuma valgusest, lambi asukohast, trükiteksti väiksusest ja muust. E-raamatuid näpin ja katsun rõõmuga ning neid on niigi nii palju, et ei jõua naeru pidada. Paberist ära pöördunud ei ole, üldse on enamasti sisu vormist olulikum. Ma tahan omada palju vähem kui lugeda.

Tuttav tunne, aga sa oled igatahes moodne mees, sest ma ju töötan ka päevad läbi arvutis ja telefon on käepärast, aga raamatut lugedes tahaks köidet käes hoida. Muidugi valin järjest rohkem, millised raamatud mahuvad kodustesse raamaturiiulitesse. Korter avaramaks ei muutu, kuigi raamatud võiksid ju ruumi avardada. Aga see on rohkem  mõtteline ruum. Võib-olla kahekümne aasta pärast suudavad raamatud ka seinu nihutada? Seinad sõidavad õue poole, naabrite parkimiskohtadele selga. Mis teha! Mina ainult lugesin!

Rasked köited on käppade vahel tüütud ja laua taga lugeda ma ei oska, ainult lamades, läbi häda natuke aega ehk istudes. Ma usun, et see ei ole mingi küsimus inimesele, kes loeb võib-olla ainult paar raamatut kuus. Ta võib neid savitahvlilt ka lugeda. Aga kui loed paar tükki nädalas või neelad iga päev ­köitekese, siis kes jaksab seda paberit tarida. Eks ma loen rõõmuga igasugu saasta ka ja olen ülirõõmus telefonist lugemise võimaluse üle. Alguses oli imelik, aga see läks umbes poole tunniga üle. Elisa Raamatu äpp annab vähem kui kümneka eest ligipääsu tuhandetele raamatutele. Amazonist saad ühe klikiga vupsti omaks osta. Ma usun, et tegelikult võiks eestikeelne kirjavara tulevikus kõigile tasuta kättesaadav olla. Nood, kes ei loe ja lollid on, maksavad kinni teiste tarkusetee. Selleks meil riik on, milleks muuks.

Aga ütleme, et mingil põhjusel raamatuid enam ei ole. Tuleb uus tüvi, mis välistab igasugused pikemad ja seotud tekstid, isegi kui need ilmnevad meile ekraani vahendusel. Ei ole audioraamatuid ka! Kas kirjandus tekiks ise, põranda all, uuesti? Milline oleks XXI sajandi suuline rahvapärimus?

Mis tüvi? Tüvitekst? Tüvitekstidega on nõnda, et nad on maru tähtsad, aga ei peaks unustama ka juurtekste, võratekste, okstekste, raagtekste, pungtekste, õistekste, lehttekste, latvtekste, vilitekste ja kõike muud, millest kirjandus koma kultuur koos seisab. Tarvidusel läheb parem osa loomuldasa nii­kuinii suust suhu edasi – kui tulevad tumedad ajad. Paadunud (etno)futuristina ma ei usu, et nad tulevad, ehk küll tean, et võimalus on. Mõnel pool maailmas pole nad veel lõppenudki. Ei ole lõppenud ka suuline pärimus – selle nimi on folklora ja õhinapõhised loralikud püüavad teda püüda.

Nihkume järgmise kunsti peale. Muusika. Juba aastaid suhtleme muu hulgas nii, et uurid mult ühe või teise bändi või artisti kohta, küsid soovitusi jm. Mul on selle üle ainult hea meel, kui kedagi mu arvamus huvitab. Aga sa tead ise muusikast päris palju. Küsimus lihtne: mida svingib neil päevil?

Minecrafti heliriba on autos juba kaua aega hea kuulata olnud. Poeg oskab kuidagi telefoni ja auto ühendada. Käivitunud sajandi muusikast tead sa minust nii palju rohkem, et ma parem ei hakka punnitama. Imetlen inimesi, kelle meelekõrv kauaks lahti jääb. Minu oma sulgus räphopimaailmas juba LL Cool J, Run DMC ja De La Souli aegadel, edasine on tapeet. Aga m-kõrv on sügavalt individuaalne.

Sajand sajandiks, aga sul on kindlasti paar-kolm lemmikmuusikut või -bändi, kelle juurde alati tagasi pöördud või kes sind isegi lausa kujundanud on?

Elvis. Absoluutselt – tema tõi midagi täiesti uut mustast muusikast ­valgesse maailma. Elvis on antoloogia, temast said biitlid anda järgmistele kümnenditele jätku. Elvis elab (Lätis kusjuures)!

Motörhead. Mõned peavad Lemmyt ja tema vahelduvaid sõpru metalli­bändiks, aga nad on ju sulnis rütmibluus algusest otsani. Armastagem neid. Lemmy on surnud. So what, küsiks ta ise.

Duran Duran. Elab ja läheb aina paremaks, ma rohkem ei kommenteeriks, sest nad suudavad kogu aeg üllatusi pakkuda.

Tegelikult on üle aegade parim bänd ilmselt The Rolling Stones, sest ta suudab seda pidevalt edasi olla ja on küllap parim valgete meeste bluusikollektiiv ever, ainult Andres Roots võib neid ületada. Ja isiklikult on mulle alati olnud oluline KISS, rokitsirkus, millel pole kunagi olnud muud pretensiooni kui ­pakkuda head rock'n'roll'i, meelelahutust ja muud teatraalset lusti. Ja nemad üldiselt tulevad sellega oma maskide all tänini toime. Erinevalt näiteks Led Zeppelinist, kes kah tahtis ja sai peamiselt raha, kuid lõi tõsise kuvandi igava muusika juurde. See igavus on päris huvitav, ent kahjuks hingetu ja ebaseksikas. Rokk olgu elus ja andku kuuma rõõmu. Millega tänini müttav Deep Purple ime­tabaselt hakkama saab.

Kui käsiksid mul üheainsa artisti nimetada, siis oleks see Sade. "Diamond Life" avas mu kolmeteistkümneaastased kõrvad aastal 1984 džässile ja Sade ­Tallinna-kontsert on tänini mu elu suurim elava muusika elamus. Sade on absoluutne muusika – leebe jõud teragi suhkruta – quiet storm par excellence!

Läheb ankeediks, aga sama küsimus kirjanike kohta.

Olgu parem tegelased: Bilbo Baggins, Jack Reacher, Ilja Iljitš Oblomov. Need tüübid ei tee kunagi ühtki liigset liigutust. Muumipapa ja Nero Wolfe sobivad siia ritta samaviisi.

Kirjandusega elan koos sünnist saati, see on nii vana abielu, et on saanud ja saadud sõimelda, on osatud taanduda ja tark olla, on nähtud nähtusi ja oldud olenguil. Kirjandust ja kunsti on väga vaja. Suurt osa sellest ma armastan, teist osa pigem ei.

Lame vanamood on igav ja ohutu, kuni teda peale ei sunnita. Uus ilm näitab haigemaid hambaid. Ma põlgan igasugust n-ö radikaalset kunsti, mis seab eesmärgiks ajada mugavustsoonist välja inimesi, kellele mugavustsoon on niikuinii kättesaamatu, kes pole mugavuseni jõudnudki. Ja kui tsoonike hetkeks kättesaadav, siis on see tarvilik puhkamisaeg. Miks kiusata! Nõrk, keskpärane värk. Kunst võiks olla ülendavam kui harilik koolikiusamine. Keskpära olgu ja lehaku – ta võib kehastada me tuleviku väetist. Samas ei peaks keelama öelda, et äkk on äkk ja sitalepik on sitalepik. Kempsus käimine on meil alles täitsa noor komme, harjutagem armsaste.

Kaunite kunstide juurest tagasi pöördudes, oled juhtinud lisaks ­kirjanike liidule ka saateid "OP" ja "Jüri Üdi klubi". Kui mõni kanal kutsuks jälle saate­juhiks, kas läheksid? Missugune peaks see saade olema?

Mu edevusevarud ammendusid kunagi sajandivahetuse paiku ja ainult edevusest või missioonitundest saab Eestis mõnuga teletööd teha, kui sa just ise ennast ei produtseeri. Tahtmist on mul null, kuid kui raamatud ja toidu saaks elegantselt kokku põimida, siis võiks proovida. Sest raamatuid tuleb inimestele ikka ja igal juhul näidata, sellest ei tohiks ära öelda.

Variant oleks kokaraamatud? Tean, et sul on ka sellega seoses üks omanäoline mõte, kuid võib-olla on sellest vara rääkida. Vabandust hüplikkuse pärast, aga tahaksin paar teemat veel läbi kapata. Kui huvitav ja mitmekesine on praegu eesti kirjandus? Mis lahter on täitmata? Spordis öeldakse, et võistkond on nii tugev kui selle nõrgim lüli, isegi spordis on see absurdne ütlus, kirjanduses vist hoopis ei kehti, sest eesti kirjanikud ei moodusta õnneks ühte ega ühtset võistkonda.

Muidugi ei moodusta. Tuntud lahtrid on täis, aga kui kerkib äge uus tegija, siis vanad olijad noogutavad, tõmbuvad koomale ja ongi lahter sündinud. Koos lahtritäidisega. Igav siin eesti kirjanduses ei ole, samas vaimuruumi on kõvasti ja keeleruum piiratud. Mängime, kuni kell kõlab ja/või staadion tühjaks pole jooksnud. Kokaraamatute mänguväli on suur ja lai, siia saame mõne vaimuka laksaka lisada küll, siduda söögindust kunstilise ilmaga ühel ja neljandal moel.

Ja poliitika! Oled vist veendunud sots, igatahes aeg-ajalt ka valitavate seas. Kas sinu kui sotsiaaldemokraadi hing saab praegu rahul olla? Kas inimestel on võrdsed stardiplatvormid meie riigis? Iseasi, kuhu startida, aga räägime ­õiglusest. Mille poole tegelikult peaks püüdlema iga partei. Mis seisus oleme? Küsin, ise ühegi erakonna poole kaldumata. Aga kohati käib pisut vastu see, et erakonnad ajavad segi oma siseasjad ja kõigi inimeste ühiskonna.

Nii väga veendunud sots ma ka ei ole, pigem sinna Briti liberaal­demokraatide kanti, no pole meil Eestis toda masti erakonda ning demarite sigadusvõimekus on endiselt kõige väiksem, mõistlikkus suurim.

Stardiplatvormid ei saa kunagi päris võrdseks, ometi on Eestil võimalik tagada kõigile elementaarne tõusutugi. Päris palju on meil juba olemas, isegi võrreldes hulga vägevamatega. Ja söödavat toitu on napi paarikümne aastaga õpitud valmistama, keedetud kartul pluss hall möss ei ole enam vaikimisi valik. Küll tulevad ka kodanikupalk ja muu asjaomane arukus – me ei jõua tõesti seda lahti kirjutada siin ja praegu. Inimestele tuleb rohkem anda, sest inimesi meil napib. Me ei ole suur rikas riik, kuhu kogu aeg tulla tahetakse, et vaid võta ja vali parimad ajud ja puhtaimad hambad. Me oleme mõnus väike koht ja iseoma olemust tahame hoida koma täiustada. Nahavärk pole olulik, nutikus ja meiekeelsus seevastu vägagi. Nutikatel meie keelega muret ei ole, mõnelgi kesk­pärasel meiekeelsel nutikusega küll. Noh, kui on probleem, siis tuleb see lahendada.

Et mitte nii tõsiselt lõpetada, siis ütle üks lahe väljamõeldud bändinimi.

Hüvariik? Paha poleks ka vanakooli The Kurats. Suure tõenäosusega võtab ta oma nimeks hoopis Mökit või Vedel või D-Biil ja urahtab meile midagi ilusat ja tarka umbes sel moel:

Kui kõik jaur
läheb vile peale, 
kukud maha,
sulle tõmmatakse kile peale, 
viiakse sind kanderaamil
külma kurba kohta, 
saad üpsilon-lõike
ja varsti saab sust tuhka, 
roosipõõsas kasvab
sinu tuhast peenra pääl, 
aga raamatud on alles
ja alles jääb ka hääl.

Aitäh, ja jõudu ka järgmiseks poolsajandiks!

Toimetaja: Victoria Maripuu

Allikas: Looming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: