Stsenarist Mart Raun tõdes "Öölaste" esilinastusel, et kümmekond aastat tagasi käsikirjaga tööd alustades tundis ta, et Eestis on noortefilmid justkui täitmata nišš. See pani korraks mõtlema, kuna üllataval kombel on tänaseks reaalsus muutunud: Eesti filmimaastikku on viimase 15 aasta jooksul defineerinud paljuski just noortele mõeldud linateosed.

Ilmar Raag lükkas 2007. aastal oma šokeeriva "Klassiga"palli veerema ja sealt edasi hakkas neid justkui paisu tagant tulema: Rainer Sarneti "Kuhu põgenevad hinged" (2007), Rene Vilbre "Mina olin siin" (2008), Rasmus Merivoo "Buratino" (2009), Andres Kõpperi ja Arun Tamme "Vasaku jala reede" (2012), Veiko Õunpuu "Free range" (2013), Mihkel Ulki "Nullpunkt" (2014). Seda rida võiks veel pikalt jätkata, viimastel aastatel on tempo vaat et hoogsamakski läinud. Seega pole Priit Pääsukese teise täispika mängufilmi lähtekoht just kerge, kuna kodumaist noortefilmi on üht- või teistpidi püütud viimastel aastatel ikka ja jälle defineerida.

"Öölaste" põhiliiniks on aga kolme õe lood, kelle kõigi elus on probleeme suhetega. Noorim õde Jane (Alice Siil) tahab salaja peole hiilida, et seal ühe poisiga (Raiksiga!) suhteid sobitada. Keskkooli lõpetanud Liis (Grete Konski) sooviks minna oma poiss-sõbraga samasse ülikooli, kuid elu teeb vägisi omad korrektuurid. Vanemale õele Karinile on silma jäänud tema ülemus, keda ta siis poolsalaja üritab ära keelitada. Eraldiseisvalt oleks kõigil neil ideedel potentsiaali, pooleteise tunniga ei jõuta neid aga piisavalt lahti joonistada ning sisulised arengud jäävad pigem skemaatiliseks.

Oma lugu räägivad Raun ja Pääsuke aga ootamatust vaatepunktist, püüdes järgida 1980. aastate Hollywoodi pretensioonitut noortefilmitraditsiooni. Katse ühendada üdini eestlaslikku algupärandit ameerikaliku filmimudeliga on sümpaatne, kuid paljud tüüpmotiivid ei hakka kahjuks tööle ja lõhuvad lihtsalt tervikpilti. Näiteks kes olid need Ott Leplandi ja Juss Haasma kehastatud tüübid? Jäi mulje, et nad on lihtsalt mõnest USA linaloost meile üle toodud, kuid antud juhul mõjus see element lihtsalt tehisliku ja vaimuvaese ballastina. Sisulist funktsiooni neil polnud ja lihtsalt labaste naljade (ja kanepisuitsetamise!) pärast kahte tegelast sisse kirjutada tundub ebavajalik.

Sama probleemiga põrkuvad tegelikult kokku noortefilmid üle maailma: tuleb leida hea tasakaal tõhusa atmosfääri, mitmekülgsete karakterite ja köitva sündmustiku vahel. Viimane neist on aga kõige keerulisem, sest paljuski on situatsioonid alati samad. Mõnel tegelasel jookseb suhe liiva, teisele meeldib liiga palju napustada, kolmas valetab vanematele ja keerab mingi jama kokku. Lõpp on enamasti ikka õnnelik.

Seetõttu on hea noortefilmi aluseks just kangelased (või ka anti-kangelased), kelle irratsionaalne nooruslik energia varjutab ka kõige kulunumad žanriklišeed. Vaadakem näiteks John Hughesi legendaarset "Hommikusöögiklubi": kamp noori istub igavapoolses saalis ja räägib lihtsalt juttu. Puudub igasugune visuaalne dünaamika ja dramaturgia, küll aga on need persoonid nii kultuslikuks muutunud, et film läheb noortele korda isegi pea 40 aastat hiljem. Raun tõi samuti ühe inspiratsiooniallikana välja just Hughesi, seega ehk üritasid nad üht-teist napsata ka värskesse linateosesse.

Kui enamik "Hommikusöögiklubi" noored olid keevalised ja enesekindlad, siis "Öölaste" peategelased tunduvad seal kõrval kuidagi ükskõiksed ja segaduses. Muidugi, seegi on üks tüüpmotiive, et noored tegelased üritavad katse-eksituse meetodil leida oma teed, kuid antud juhul jääb pigem mulje, justkui poleks neisse lihtsalt piisavalt mahla kirjutatud. Kiretus paistab aga ekraanilt silma ning röövib usutavuse: ka kõige häbelikum tegelane – mida peakangelane Liis kahtlemata on – võib tegelikult sisemiselt leegitseda, päriselt tuima noort inimest tuleb ikkagi tikutulega taga otsida.

Äkki on asi lihtsalt selles, et minagi olen juba liiga vana ja ei suuda enam noorte käitumismustreid mõista? Näiteks töötasid minu arvates kõige paremini just "Öölaste" vanemad karakterid: kõige säravam oli Piret Krummi kehastatud eluga ummikusse jooksnud Karin, kelle hüsteerilised katsed ülemuse võrgutamiseks on lausa tragikoomilised. Samuti mõjub ootamatult nüansirohkelt minimaalselt ekraaniaega saav Peeter Oja, kelle mängitud pereisa on samaaegselt nii karmikäeline kui ka tundlik.

Samas tõestas Jaune Kimmeli kehastatud Pamela, et kui lubada ka noorel inimesel ekraanil päriselt hullu panna ja oma sisemine deemon valla lasta, hakkab põnevaid asju juhtuma. Temast kiirgas hulljulget elurõõmu ning oli võimatu ette näha, mida ta järgmisel hetkel tegema hakkas. Kahjuks varjutas tema jõuline roll aga mitmed teised, tuhmimad ülesastumised ja röövis fookuse peategelastelt.

Kardan, et kõige selle tõttu langeb "Öölapsed" hall-alasse, kus päris õiget sihtgruppi filmile polegi. Noorte jaoks võib tunduda ekraanil toimuv pisut elukauge, vanemate jaoks aga liiga konstrueeritud ja üheplaaniline. Priit Pääsuke ja Mart Raun proovisidki ehk püüda sinilindu: nende linateoses on olemas kõik vajalikud elemendid, et olla generatsioonideülene sümpaatne komöödia, kuid niivõrd laia haarde tõttu on tulnud maha lihvida enamik teravamad nurgad. See aga tähendab, et film mõjubki pisut liiga turvalise ja tavapärasena, vägisi jääb mulje, et oleme midagi sellist juba varem näinud.

Sellele vaatamata ootan huviga, kuhu Priit Pääsuke oma karjääris edasi liigub. Teda ei huvita n-ö parketikõlbulikkus, pigem põimib ta oma filmidesse julgelt žanrielemente ja katsetab häbitult ka kommertslikke lahendusi. Mõnes mõttes seisabki ta kahe Eestis tekkinud filmireaalsuse vahel: ühe jalaga EFI rahastatud nn tõsiste filmide paadis, teise jalaga erakapitali toel valmivate kergemeelsete linalugude poolel. See on aga korraga nii tema voorus kui ka pahe, kuna neid kahte ei saagi päris lõpuni korraga tööle panna. Või äkki ikkagi saab? Seda peab ta oma kolmanda mängufilmiga tõestama!

PS! Kiiduväärt detail, et noored kuulasid peole sõites autos Lu:ki legendaarset lugu "Lovin U". Vaevalt teismelised päriselt seda lugu teavad, aga vähemalt hea võimalus see pärl filmist enda jaoks avastada.