15. juulil esietendus Pärnumaal Kaelase külas Jaanihanso siidrivabrikus Kristjan Suitsu ja Mehis Pihla lavastatud "Stseenid ühest abielust". Eestis oli näidendit enne lavastatud kolmel korral, viimati 2015. aastal Von Glehni teatris (lavastaja Kaupo Kruusiauk). Piisav distants eelmisest lavastusest ning sisutihe alustekst andsid hea pinnase uueks lavastuseks.

Esimene üllatus teatrisaali astujale on see, et publik asub lavast kahes vastastikuses küljes, mistõttu on mängus kogu aja ka kaasvaatajate emotsioonid. See on lavastuse tugevaim külg, sest lisab ägedale suhtedraamale pidevalt kainestavat kõrvalpilku. Kui lavastus oleks seatud klassikaliselt mänguks neljanda seinaga, oleks publiku ainus vaatepilt näitlejate mäng, mis haaraks seega ka rohkem endasse. See, kui Johani olemusliku üksinduse tõestuseks peetud monoloogi ajal näed teisel pool saali paari teineteisel käest võtmas ja pead õlale panemas, leevendab olukorra tõsidust ja tuletab meelde, et tegelikult paljud nii siiski ei tunne.

Ka Evelin Võigemasti kehastatud Marianne ning Märt Avandi mängitud Johan on inimesed nagu iga teine. Üsna pea selgub, et algselt imelisena tundunud abielu on täis valesid ja lahendamata lahkarvamusi. Johan jätab abikaasa maha tunduvalt noorema naise pärast, kellega ta samuti peab tegema kompromisse. Üsna pea kolitakse naise soovil elama odavasse rajooni ning Johan tüdineb ka sellest. Oma abielu lahutuspabereid allkirjastama jõuab ta "nohus ja depressioonis", mida küllastab mõttepause täitev viskiklaas. Lõpuks leiavad nad teineteist ka uute abielude kõrvalt ning lepivad selle inimliku ja vigase armastusega, mis neil on.

Marianne tegelaskuju puhul üllatab kiire üleminek vaguralt koduperenaiselt iseseisvaks ning bravuurikaks daamiks. Tasase naise kuvand võib muidugi olla tingitud sellest, et esimeses stseenis viibitakse pingelises olukorras: fotokaamera ning ajakirjaniku pingsa pilgu ees. Sellele muutusele huvitavalt vastuoksa töötab kostüümide valik. Alguses kannab Võigemast pintsakut, kuid tegelaskuju arenedes tuleb ta lavale aina naiselikumates tualettides. Rõivaste toonid töötavad aga tegelase arenguga kaasa. Avandi kehastatud Johan on seevastu ühtlasema arenguga. Tema puhul jääb silma juba ülal mainitud allakäik, mida võib seostada keskikka jõudmisega. Kogu sündmustikku läbib teksti kaudu Johani ja Marianne laste käekäik.

Originaaltekstist suuremate tegelaste arvuga stseenide välja jätmine ei takista kuidagi loo kulgu. Siiski on üks tegelane peale kahe peategelase sisse toodud. Esimeses stseenis on laval fotograaf-ajakirjanik (Kersti Heinloo). Stseen on oluline selleks, et tuua välja seda, kuidas Johani ja Marianne tegelased oma paarisuhet üldsuse ees avavad ning millise staatusega paar nad on. Lisaks sellele on olukord nagu sisseelamine etendusse, sest Heinloo eraldub publiku seast nagu üks vaatajaist ja tuletab seega meelde publiku rolli etenduse toimumisel. Heinloo roll on väga loomulik ning vahetu.

Stiilipuhas lavastus draamaklassika hulka kuuluvast psühholoogilisest draamast mõjub suveteatris kergemalt, kui oleks võinud mõjuda talvel ning klassikaliselt kaheks jaotatud saalis. Põhiteema on ausus: selle võimalikkus ja vajadus lähisuhtes. Samuti tõstatab tükk küsimusi isikliku rahulolu kohta. Lavastus sobib vaatamiseks nii üksi kui ka koos kaaslasega ning pakub kaasatundmist igaühele. Kindlasti ei tasuks jätta kasutamata võimalust tutvuda Jaanihanso siidrivabriku ning ümbritseva loodusega.